Viimasel ajal on elavat arutelu tekitanud seik, et ratsaliidu talvekarikasarjas on A klassides poniratsanikel ja lastel lubatud abiratsmed. treenerite ja kohtunike ühise arutelu tulemusena oli see idee käiku lastud. See on just selline teema, kus ei ole ühte õiget ja head lahendust, küll aga mitu erinevat osa, mida võrdselt kohelda ilmselt polegi võimalik. Kompromiss aga ei hakka kunagi kõigile päriselt meelepärane olema.

Ma ei ole abiratsmete vastane. Külgratsmetel on oma koht ja roll. Ja libiseval jne. Ise ma hetkel ei kasuta sõites ei libisevat ega muud. On säär ja ratse ja pikk stekk. Küll aga usun, et abivahenditele on oma aeg ja koht, kuid neid peab ka kasutada oskama. Õpetades kasutan ma abivahendeid päris palju. Esmalt kordet, kui väike ratsanik vajab käekõrval jalutamist. Kui saab juba suuremale korderingile minna, siis lisan ka külgratsme. Kui hobune on eelnevat niimoodi kordel tööd teinud, siis suunab külgratse teda allapoole ja lõdvestuse poole. See aga loob eeldused pehmeks ja stabiilseks liikumisesk. Ja kui ratsanik õpib traavi, siis on rahulik, pehme ja ühtlane liikumine selleks kõige parem. Lisaks panen ma hobusele veel pehme ilma klõpatsita jalutusnööri ümber kaela, et ratsanik saaks sealt kätega hoida. Seda kaelanööri kasutan ma päris pikalt. Niikaua, kui ratsanik ikka ja jälle tasakaalu kaotuse korral kätega haarata tahab, on see nöör talle abiks. Hiljem, kui sõidetakse juba lahtiselt traavi, siis on natuke peenem nöör ratsmetele lisaks, aga tuge pakub see just niipalju, et hobust suust ei rapsaks.
Uuesti tulebad külgratsmed mängu siis, kui on aeg hakata täisistakut õppima. Põhjus sama, mis esimste treevi õppimiste korral. Ühtlaselt, pehmelt tiksuva hobuse seljas on lihtsam esimesi kordi täisistakut proovida. Kui rütmitunne ja istakutunnetus juba tekkima hakkab, siis saab vaikselt ka ilma harjutada.
Aga võistlemina abivahendiga on hoopis omaette teema. Ühest külest olen ma igati nõus, et esimesed võistluskogemused peaksid võimalikult head olema. Mäletan omaesimesi kogemusi. Nii närvis, et jalad olid nagu keeduspagetid. Ratsmed ei püsinud kuidagi käes ja ükski lihas ei tahtnud sõna kuulata. Meile tol ajal mingeid abivahendeid lubatud ei olnud ja seega sai nii mõnigi kord skeem läbi sõidetud nii, et hobune lippas pea püsti mööda platsi ringi. Sellest tahan ma oma õpilasi säästa. Ja kui minu asimeste võistluste ajal sai päris korraliku hinde täpselt sõidetud ümmarguse voldi eest, siis täna seda enam ei juhut, kui hobune üle ratsme on. ja seda ka A klassis. Ma ei taha siinkohal vaielda hindamise aluste vastu, vaid lihtsalt nii on. Ja see ei ole halb. kahjuks on aga ka see fakt, et laps, kes teeb oma esimesi starte, ei ole pahatihti võimeline näitama hobuse parimaid omadusi lõdvestatud liikumises ja ühtlases allüüris.

Hoopis teine vaatenurk on aga korraldajad. Koolisõid võistlust korraldada on hulga kallim, kui takistussõidu oma. Ametnike, kellele maksma peab, on hoopis rohkem. Seega on vaja palju starte. Suuremate klasside sõitjaid meil palju ei ole, seega ei saa nad ju palju starte teha, seega ei jäägi muud üle, kui leida need võistlejad mujalt. Üks variant paljudest on lasta latt madalama, et meelitada võistlema ka neid lapsi, kellele muidu oleks see veel käeulatusest väljas. Mitte kõik lapsed ei kibele võistlema, aga on neid, kes väga tahavad. Samuti tuleb võistlemist ka õppida. Kui on loodud võimalus võistelda nii, et saab abivahendeid kasutada, siis kasutavad seda võimalust ka need, kes muidu tuleks starti võibolla alles aastate pärast. Korraldajale on igati kasulik, kui kohale tuleb palju rahvast.

Tõsti ka see teema, et kui abiratsmed on lubatud, siis kasutavad neid ka sõitjad, kes tegelikult saaksid ka ilma hakkama, aga konkurentsi eelise andmine teistele tõukab ka neid abivahendeid kasutama. Tõsi. Sest kui on olemas see oht, et kontroll kaob ja apsud tulevad sisse, siis parem karta, kui kahetseda, eksole..
Ühes suhtlusportaalis käidi välja idee, et julgustamaks võistlejaid abivahendeid mitte kasutama, peaks nende eest mingi karistuse määrama. Et võid kasutada, kui tunned vajadust, aga saad selle eest trahvipunktid. See idee ei olegi väga paha. Mulle tuli veel mõte, et kui oled mingi arv kordi juba selle hobusega mingi protsendi välja sõitnud, siis sama hobusega samas klassis enam abivahendeid kasutada ei tohi. No et kui näiteks väike Mari sõidab poni Bertaga A klassis kolm korda 57% täis, siis edaspidi ta Bertaga võisteldes abiratsmeid kasutada ei tohi. Seda ka siis, kui juhend abivahendeid lubab. Siis on tagatud see esimese meeldivakogemuse andmine ja ka see, et need, kes tegelikult ilma hakkama saavad, ei lähe kergema vastupanu teed.
Kindlasti oleks seda paras jura jälgida, et kes mis tulemusi on saanud, aga üks võimalikke lahendusi on see siiski.

Eks elu näitab, mis saab või ei, aga huvitav on kindlasti.