Friday, November 18, 2011

Päevane kokkukirjutis

Olen tööl ja teen aega parajaks. Ma tean jah, et ei peaks tööl olles oma isiklike asjadega tegelema, aga tänased asjad said tehtud ja uutega ei taha enne nädalavahetust alustada. Esmaspäev on hea päev uute projektide alustamiseks.
Kuigi enam ei ole palju aega jäänud siin kontoris istuda, siis hea meelega oleks hoopis kodus. Nii palju on teha. Nädalavahetus tõotab tulla väga töine. Kui suudan tubli olla ja kõik plaani võetud asjad ka ära teha, siis on jälle suur samm edasi astutud.

Eile käisin tallis ka. Olime poisiga kodus ja hommikul oli mul isu minna. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäksu jäi. Õnneks suutsin end ikka kokku võtta ja kui pojal uni magatud, siis kimasime talli. Ottokas on kullatükk. Ta tõestas jälle, et ma tegin õige otsuse, kui ei lasknud tal käest libiseda. Eelmisel pühapäeval tehtud asjad olid kõik ilusti meeles. Kui ma ise suudaks rutiinist kinni pidada ja trenni teha ja järjepidev olla, siis tema teeb oma töö alati laitmatult ära.
Kui hobune ei tee, mida sa talt küsid, siis on kaks võimalust:
Sa küsid valet küsimust.
Sa küsid küsimust valesti.
Mina olen vahepeal kusagil augus kinni olnud ja järjepidevalt küsinud valesid asju ja neidki valesti. Kurjaks ajab selline lollus. Õnneks aga pole ma agressiivse loomuga ja kogu see niisama kablutamine ei ole päris tühi töö olnud. Võhma on elukal maa ja ilm. Samuti reageerib ta hästi. Selle baasi pealt on hea temalt natuke rohkem pingutust nõuda, sest jõud ja vastupidavus on olemas. Oh ma juba ootan, et saaks jälle sõitma.

Kogu selle kupatuse juures on minu jaoks veel üks ääretult positiivne nüanss. Hoolimata sellest, et ma ise ei ole suutnud oma sõnade järgi tegutseda, viivad minu tõekspidamised ja meetodid siiski tulemuseni. Seda muidugi vaid siis, kui neid ka rakendada. Aga olgugi, et see rakendamise osa mul vahel natuke lonkama hakkab, siis minu jaoks on väga oluline see, et teooria, mille baasil ma tegutsen, on loogiline ja õige.

Vahepeal olin ma natuke segaduses ja kohati tundus, et ehk olen ma mõnda asja liiga ühest küljest vaatama jäänud. Kõigel on ju ometigi mitu tahku. Viimasel ajal on aga erinevad väikesed asjad siiski näidanud, et ma ei ole eksiteel ja pole seal kunagi olnudki. Olen lihtsalt olnud kohati natuke liiga mugav ja ka arg, et rohkem edasi pürgida. Olen jäänud pidama vahepunkti lootes, et seal on ka hea, mis ma ikka edasi trügin. Aga elu õpetab, et pikalt pidama jääda pole hea. Ikka ja jälle tuleb teha pause ja hinge tõmmata, asju seedida ja salvestada, aga siis on aeg edasi liikuda. 

No comments:

Post a Comment