Esimesena tegime täna natuke tööd Jonnyga. Natuke kordet ja natuke ohjamist. Jalg oli ponul juba parem ja enam ta ei longanud. Paljui ma teda siiski ei kiusanud. Esmalt sammu ohjates. Kui seda rohkem hakkan tegema, siis on vaja paremini libisevad nöörid kordedele lisaks, sest ta on eest nii õrnake ja pehme, et kui korde piisavalt kergelt ei liigu talle järele, siis ta rullib end liiga ära. Traavi ajaks panin pessuaa (mul pole õrna aimugi, kuidas seda õigesti kirjutama peaks). Eesmärk oli saada traav suureks ja lennukaks ning kui see saavutatud, siis lõpetasin ära. Käisime põllu peal ja sain ise ka korraliku trenni, sest tahtsin et ta saaks võimalikult otse liikuda aga siis tuli mul endal ka ju kaasa joosta :D Nüüd aasta lõpus on plaan Jonnil palju puhata lasta ja vaid natukene käia tegelemas. Uuel aastal aga juba uue hooga. siis on lootust ka ennast paremasse cormi saada, sest niimoodi temaga mööda põldu ringi joosta on päris väsitav :D

Teine oli Ottokas. Valge aeg andis võimaluse põllul sõita ja no hoopis teine hobune, kui eile. Eks nuriseda võiks, aga üldiselt päris hea. Galopis kiskus asi muidugi püssiks. Korra ehmatas ja siis oligi lennuk valmis. Plaanist mõnusat rahulikku galoppi sõita tuli sujuvalt tüli. Pikema seletamise peale jõudis ta aju ka tagasi kõrvade vahele ja saime natukene normaalset galoppi ka :) 

Panin talle 150se teki selga ja koos ponuga õue. Panin nad ühte aedikusse ja ei ühtegi piuksu :) Uudistasid ja nuuskisid niisama. Hiljem tuli ka paar kiuksu aga sellega asi ka lõppes. Ottokas näis olevat päris rõõmus selle üle, et vahelduseks on keegi ka temast väiksem.  Jätsin nad sinna ja läksin oma tänase kolmanda eluki järele.

T palus mul Aadut liigutada. Kuna mu põlv on valus ja Ottoka ajuvaba kihutamine ei teinud asja paremaks, siis tegin Aadule kordet. Sedelga peale ta nägusi ei teinud, aga pessuaa talle esialgu väga mokkamööda ei olnud. Natuke julgustamist ja rahustamist ja kõik oli ok. Galopis andis paar matsu tagant, aga kui see jubin kanna tagant kuhugi ei kadunud, siis loobus ta jonnimisest. Lõpuks oli traav hea ja pehme ning sellest piisas täiesti. Viisin ta tuppa ära ja nunnutasin natuke. ma olen nii harjunud, et Ottokas naudib seda sügamist ja kummi harjaga hõõrumist, et Aadu kerge hämming minu tegevuse üle tuli mulle paraja üllatusena. Ei saa öelda, et talle see just vastukarva oli, aga mingit erilist nautlemist ka ei olnud. Eks hobused ole erinevad ;)

Uued sõbrad

Kui hobune tuleb uude talli ja seega tuleb talle uued sõbrad leida, siis on see alati erinevate ohtudega seotud ja natuke keeruline ettevõtmine. Mitte kõik hobused ei saa omavahel läbi ja seega võib uue hobuse karja lisamine tekitada paraja jama. Täiesti tavaline on esialgu väike nagelemine ja oma koha otsimine aga vahel võib asi ka päris hapuks minna. Märale või ruunale on üldjuhul päris lihtne seltsilisi leida. Aga täkkudega on hoopis omaette teema. Arusaamatuste vältimiseks on nad tihti omaette koplis, kust on näha ka mõni poissmeeste punt, või kui teised täkud või ruunad puuduvad, siis tema haarem.

Mõltesime ja arutasime A-ga pikalt, et mis me Jonnyga teeme. Hoiame ta eraldi või püüame ta paari ruunaga tuttavaks teha, et oleks mõnus väike seltskond. Otsustasime, et proovime talle sõpru leida. Ta on nii nooruke alles ja teiste hobustega koos olemine oleks talle hea. Esmalt sai ta ühte koplisse pandud koos kahe noore ruunaga. Seal kasvas aga sõnelus üle tõsisemaks löömaks ja targem oli nad lahutada. Poss sai aga ikka paar laksu kirja ja nüüd lonkab ta kergelt esimest jalga. 

Katse kaks, ehk kaks suurt noort poisiklutti. Mõlemid on rahulikku tüüpi suured kolakad ja seega on Jonny nede kõrval kohe eriti pisike. Esmalt ta ikka kiuksus ja piuksus ja tahtis neile selgeks teha, et ta on vägev täkk, aga suured vaatasid teda nagu pisikest konna, kes teeb imelikku häält ja vehib jalgadega. Õige pea nende huvi kadus ja nad jalutasid minema. Ja seega ei jäänud ka Jonnil muud üle, kui olukorraga leppida ja oma uut koplit uurima minna. Ja nii ta saigi omale koplikaaslased. Hetkel on nad küll pidevalt jälgimise all, sest eks neid tülisid võib esimestel päevadel ikka ette tulla, aga ma väga loodan, et neist kolmest saab hea seltskond. 

Täna me tema valusa jala pärast trenni teha ei saanud, aga küürisin ta mudast puhtaks ja tegin kapju. Eelmise korra tegemisest oli suur kasu ja ta andis esimesed juba ise üles ja püsis väga rahulik. tagumisi pidin võtma, aga ta ei tõstnud neid enam suure ropsuga kõrgele, vaid rahulikult ja lubas minul määrata, kui kõrgele ma jalga tahan. Iga ilusa soorituse eest sai palju kiita ja väikese leivatüki ka. Ma olen väga rahul. Sain ka väikese sadulavöö ja sedelgat proovisin talle. Püsib seljas :D Panin pessuaa ka peale. Esmalt ta oli natuke kartlik tagant, aga tegime rahulikult ja peale paart ringi jalutamist tõin ta tuppa tagasi. 

Homme võtan ette pikema küürimise ja massaazi, sest tagumine ots on tal natuke pinges. Kui jalg kannatab, siis teeme natuke pikemalt sammu ja siis ühe mõnusa mudimise. Täna natuke näppisin ja ta nii hea meelega lasi seda teha. 

Ottost ka.

Ta on ikka tõeline kullatükk. Minu hea ja kallis eluk. Käisime sõitmas. Platsi pinnas on kaheldava väärtusega. Kohati on lombid ja nende peal ka jää, kohati aga juba natuke külmast kõva. Ottokas on sellistes oludes aga nagu keedetud spagett. Püüab jala maha panekuks paremat lapikest leida ja siis vingerdab igasse suunda. Vastik on niimoodi sõita aga mul ei olnud tahtmist ka teda väga sundida, sest pelgan selle jala pärast, mis tal valus oli. Tegime hästi palju üleminekuid ja lõpp oli täitsa söödav. Arvestades seda, et jälle on pikk vahe jäänud, siis oli poiss tubli. Natuke kipub eest raskeks minema, aga kui ise olen tähelepanelik ja ei jää eest peale, siis on ta nõus ise oma pead kandma ja siis on kõik  väga hea ;) Homme saan valges sõita ja lähen põllule. Seal on ühtlasem pinnas ja siis saab ka rohkem ühtlaselt liikuda.

Minu uus pisike hoolealune

Et siis ponipunn. Joonatan saab kevadel 4 aastaseks. Ta on seni end küll äärmiselt rahulikuna näidanud ehkki uute boksikaaslastega tutvust tehes natuke kiuksus ja piuksus. Vahva on teda vaadata, kui ta end suuremaks üritab teha :) Tõstab pea kõrgele ja ajab end nii uhkeks. Siis on ikka päris täkku moodi kohe.

Aga pisike on ta küll. 141cm kõrge ja turjast sabajuureni 110cm, kui sedagi. Sadulat tal ei ole ja olen valmis pikaks otsinguperioodiks. Samas pole sellest ka midagi hullu, sest palju tööd saab ära teha ka maast. Korde, topeltkorde, ohjamine. Ja käe kõrval tehtavaid asju on ju nii palju, et igav  ei tohiks meil küll hakata.

Eile tegime siis lähemalt tutvust ka. Puhastada laseb ta end ilusti, ehkki tagumise otsa juurest on natuke kartlik. Jalgu annab nii noore kohta päris ilusti, aga kasutan sama taktikat, mida ma Ottokaga kasutasin ja usun, et Jonni iseloomu juures peaks see väga ruttu mõikama hakkama. Minul on muidugi päris kummaline hobuse kõhu puhastamiseks kummardada, aga samas on eelis jälle see, et selja puhastamine on väga käepärane. Ulatub ta mulle ju ilusti kaenla alla, seega on ülevalt hea vaade ;)

Minu sedelgas on talle väga suur ja seega olen ühe lühikese vöö jahil, et saaks ka sedelgaga tööd teha. Eile aga kordetasin natuke lihtsalt nööriga, et näha kuidas ta käitub. Kordel jookseb päris hästi, ent natuke on suvel nähtud lennukus kadunud. Paremale poole on tal mugavam joosta ja sinna oli eriti galopp ilusam. Pikalt ma ei teinud. Nüüd enne pühi ei hakka ma mingit suurt koormust peale panema. Tegeleme natuke, et töö tegemise harjumust ikka hoida, aga tahan seda särtsu ja rõõmu juurde saada ning seega keskendun sellele, et trennid oleksid talle vahvad ja meeldivad. Tahan töötahet ja initsiatiivi tõsta, et siis uuel aastal juba süstemaatiliselt trenni tegema hakata ja lihastikku samm-sammult üles ehitada. Sadulat meil nagunii ei ole ja sellega pole ka kiire, sest hetkel ei ole ta minu arust sellises vormis, et ma sinna selga ronida tahaks. Seega on rahulikult aega sadula otsingutega tegeleda ja samal ajal teda tasapisi sinnamaani viia, kus ta minu raskust ilma ebamugavuseta kanda jaksaks.

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud.

D-tervise saaga jätkub ikka veel. Oleme otsaga homoöpaatia juurde jõudnud. Peale esimest visiiti olid muljed kohati kummalised, kohati veel kummalisemad. Ma ei oska seisukohta võtta ja seega ma vist hetkel ei võtagi. Vaatan, mis saab. Esialgu saime mingeid terakesi. täpselt mille jaoks ma ei saanudki aru, aga otsustasin usaldada. Peamine oli vist kurdetud kehv söögiisu, mille turgutamiseks need mõeldud on. Selles vallas toimib küll. Esimestel päevadel oli muutus isegi väga märgatav. Nüüd hakkab asi stabiliseeruma. teisipäeval lähme uuesti, et ehk õnnestub ka köhaga midagi ette võtta.

See kuu olen enamiku päevadest tööl käinud ja see on olnud päris väsitav. kodus on asjad ripakil ja kuidagi ei jõua ma vajalikke asju tehtud. Oleks vaja kuidagi rütm sisse saada ja siis oleks kergem. Hetkel on aga kaos. Eks selle uue elukorraldusega tuleb lihtsalt harjuda ja küllap tasapisi loksuvad asjad ise paika.

Ja ma loodan, et see loksumine toimub ruttu, sest homsest läheb elu natuke põnevamaks. Ottokale tuleb uus sõber ja see tähendam mulle rohkem talli ja tagumikutunde. Pean saama sellise rütmi, et hobused saaks vähemalt 3x nädalas sõidetud. Hea oleks kui 4. Samas on elu väikelapsega ikkagi selline, kus väga ei maksa plaane teha, sest tahad või mitte, elu teeb omad korrektuurid.

Oma uuest hoolealusest räägin pikemalt siis, kui ta kohal on ja oleme rohkem tuttavaks saanud. Ehk siis homme ;)

:(

Otto on kallis ja hea. Trenni aga ei jõua, sest poiss on ikka veel haige.. Mõistus on otsas. Kurb ja valus ja paha on. Jonni ma ei jäta. Ei saa jätta. Homme lähen tööle ja siis panen uue aja jälle arstile, et saada saatekiri lastearstile ja edasisteks uuringuteks. Millal need vastuvõtud olema saavad ma ei tea, aga ega niisama passimine ka midagi ei muuda.
Kuniks poja pole köhimisest terveks saanud ei ole mul ka midagi väga toredat siia kirjutada. loodan, et varsti saab see jama läbi.