Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud.

D-tervise saaga jätkub ikka veel. Oleme otsaga homoöpaatia juurde jõudnud. Peale esimest visiiti olid muljed kohati kummalised, kohati veel kummalisemad. Ma ei oska seisukohta võtta ja seega ma vist hetkel ei võtagi. Vaatan, mis saab. Esialgu saime mingeid terakesi. täpselt mille jaoks ma ei saanudki aru, aga otsustasin usaldada. Peamine oli vist kurdetud kehv söögiisu, mille turgutamiseks need mõeldud on. Selles vallas toimib küll. Esimestel päevadel oli muutus isegi väga märgatav. Nüüd hakkab asi stabiliseeruma. teisipäeval lähme uuesti, et ehk õnnestub ka köhaga midagi ette võtta.

See kuu olen enamiku päevadest tööl käinud ja see on olnud päris väsitav. kodus on asjad ripakil ja kuidagi ei jõua ma vajalikke asju tehtud. Oleks vaja kuidagi rütm sisse saada ja siis oleks kergem. Hetkel on aga kaos. Eks selle uue elukorraldusega tuleb lihtsalt harjuda ja küllap tasapisi loksuvad asjad ise paika.

Ja ma loodan, et see loksumine toimub ruttu, sest homsest läheb elu natuke põnevamaks. Ottokale tuleb uus sõber ja see tähendam mulle rohkem talli ja tagumikutunde. Pean saama sellise rütmi, et hobused saaks vähemalt 3x nädalas sõidetud. Hea oleks kui 4. Samas on elu väikelapsega ikkagi selline, kus väga ei maksa plaane teha, sest tahad või mitte, elu teeb omad korrektuurid.

Oma uuest hoolealusest räägin pikemalt siis, kui ta kohal on ja oleme rohkem tuttavaks saanud. Ehk siis homme ;)