Uued sõbrad

Kui hobune tuleb uude talli ja seega tuleb talle uued sõbrad leida, siis on see alati erinevate ohtudega seotud ja natuke keeruline ettevõtmine. Mitte kõik hobused ei saa omavahel läbi ja seega võib uue hobuse karja lisamine tekitada paraja jama. Täiesti tavaline on esialgu väike nagelemine ja oma koha otsimine aga vahel võib asi ka päris hapuks minna. Märale või ruunale on üldjuhul päris lihtne seltsilisi leida. Aga täkkudega on hoopis omaette teema. Arusaamatuste vältimiseks on nad tihti omaette koplis, kust on näha ka mõni poissmeeste punt, või kui teised täkud või ruunad puuduvad, siis tema haarem.

Mõltesime ja arutasime A-ga pikalt, et mis me Jonnyga teeme. Hoiame ta eraldi või püüame ta paari ruunaga tuttavaks teha, et oleks mõnus väike seltskond. Otsustasime, et proovime talle sõpru leida. Ta on nii nooruke alles ja teiste hobustega koos olemine oleks talle hea. Esmalt sai ta ühte koplisse pandud koos kahe noore ruunaga. Seal kasvas aga sõnelus üle tõsisemaks löömaks ja targem oli nad lahutada. Poss sai aga ikka paar laksu kirja ja nüüd lonkab ta kergelt esimest jalga. 

Katse kaks, ehk kaks suurt noort poisiklutti. Mõlemid on rahulikku tüüpi suured kolakad ja seega on Jonny nede kõrval kohe eriti pisike. Esmalt ta ikka kiuksus ja piuksus ja tahtis neile selgeks teha, et ta on vägev täkk, aga suured vaatasid teda nagu pisikest konna, kes teeb imelikku häält ja vehib jalgadega. Õige pea nende huvi kadus ja nad jalutasid minema. Ja seega ei jäänud ka Jonnil muud üle, kui olukorraga leppida ja oma uut koplit uurima minna. Ja nii ta saigi omale koplikaaslased. Hetkel on nad küll pidevalt jälgimise all, sest eks neid tülisid võib esimestel päevadel ikka ette tulla, aga ma väga loodan, et neist kolmest saab hea seltskond. 

Täna me tema valusa jala pärast trenni teha ei saanud, aga küürisin ta mudast puhtaks ja tegin kapju. Eelmise korra tegemisest oli suur kasu ja ta andis esimesed juba ise üles ja püsis väga rahulik. tagumisi pidin võtma, aga ta ei tõstnud neid enam suure ropsuga kõrgele, vaid rahulikult ja lubas minul määrata, kui kõrgele ma jalga tahan. Iga ilusa soorituse eest sai palju kiita ja väikese leivatüki ka. Ma olen väga rahul. Sain ka väikese sadulavöö ja sedelgat proovisin talle. Püsib seljas :D Panin pessuaa ka peale. Esmalt ta oli natuke kartlik tagant, aga tegime rahulikult ja peale paart ringi jalutamist tõin ta tuppa tagasi. 

Homme võtan ette pikema küürimise ja massaazi, sest tagumine ots on tal natuke pinges. Kui jalg kannatab, siis teeme natuke pikemalt sammu ja siis ühe mõnusa mudimise. Täna natuke näppisin ja ta nii hea meelega lasi seda teha. 

Ottost ka.

Ta on ikka tõeline kullatükk. Minu hea ja kallis eluk. Käisime sõitmas. Platsi pinnas on kaheldava väärtusega. Kohati on lombid ja nende peal ka jää, kohati aga juba natuke külmast kõva. Ottokas on sellistes oludes aga nagu keedetud spagett. Püüab jala maha panekuks paremat lapikest leida ja siis vingerdab igasse suunda. Vastik on niimoodi sõita aga mul ei olnud tahtmist ka teda väga sundida, sest pelgan selle jala pärast, mis tal valus oli. Tegime hästi palju üleminekuid ja lõpp oli täitsa söödav. Arvestades seda, et jälle on pikk vahe jäänud, siis oli poiss tubli. Natuke kipub eest raskeks minema, aga kui ise olen tähelepanelik ja ei jää eest peale, siis on ta nõus ise oma pead kandma ja siis on kõik  väga hea ;) Homme saan valges sõita ja lähen põllule. Seal on ühtlasem pinnas ja siis saab ka rohkem ühtlaselt liikuda.