Esimesena tegime täna natuke tööd Jonnyga. Natuke kordet ja natuke ohjamist. Jalg oli ponul juba parem ja enam ta ei longanud. Paljui ma teda siiski ei kiusanud. Esmalt sammu ohjates. Kui seda rohkem hakkan tegema, siis on vaja paremini libisevad nöörid kordedele lisaks, sest ta on eest nii õrnake ja pehme, et kui korde piisavalt kergelt ei liigu talle järele, siis ta rullib end liiga ära. Traavi ajaks panin pessuaa (mul pole õrna aimugi, kuidas seda õigesti kirjutama peaks). Eesmärk oli saada traav suureks ja lennukaks ning kui see saavutatud, siis lõpetasin ära. Käisime põllu peal ja sain ise ka korraliku trenni, sest tahtsin et ta saaks võimalikult otse liikuda aga siis tuli mul endal ka ju kaasa joosta :D Nüüd aasta lõpus on plaan Jonnil palju puhata lasta ja vaid natukene käia tegelemas. Uuel aastal aga juba uue hooga. siis on lootust ka ennast paremasse cormi saada, sest niimoodi temaga mööda põldu ringi joosta on päris väsitav :D

Teine oli Ottokas. Valge aeg andis võimaluse põllul sõita ja no hoopis teine hobune, kui eile. Eks nuriseda võiks, aga üldiselt päris hea. Galopis kiskus asi muidugi püssiks. Korra ehmatas ja siis oligi lennuk valmis. Plaanist mõnusat rahulikku galoppi sõita tuli sujuvalt tüli. Pikema seletamise peale jõudis ta aju ka tagasi kõrvade vahele ja saime natukene normaalset galoppi ka :) 

Panin talle 150se teki selga ja koos ponuga õue. Panin nad ühte aedikusse ja ei ühtegi piuksu :) Uudistasid ja nuuskisid niisama. Hiljem tuli ka paar kiuksu aga sellega asi ka lõppes. Ottokas näis olevat päris rõõmus selle üle, et vahelduseks on keegi ka temast väiksem.  Jätsin nad sinna ja läksin oma tänase kolmanda eluki järele.

T palus mul Aadut liigutada. Kuna mu põlv on valus ja Ottoka ajuvaba kihutamine ei teinud asja paremaks, siis tegin Aadule kordet. Sedelga peale ta nägusi ei teinud, aga pessuaa talle esialgu väga mokkamööda ei olnud. Natuke julgustamist ja rahustamist ja kõik oli ok. Galopis andis paar matsu tagant, aga kui see jubin kanna tagant kuhugi ei kadunud, siis loobus ta jonnimisest. Lõpuks oli traav hea ja pehme ning sellest piisas täiesti. Viisin ta tuppa ära ja nunnutasin natuke. ma olen nii harjunud, et Ottokas naudib seda sügamist ja kummi harjaga hõõrumist, et Aadu kerge hämming minu tegevuse üle tuli mulle paraja üllatusena. Ei saa öelda, et talle see just vastukarva oli, aga mingit erilist nautlemist ka ei olnud. Eks hobused ole erinevad ;)