Kuidas minu Ottost saab koolisõidu olümpiahobune.. vähemalt tema enda arvates :D

Pühapäeval oli esialgse kava kohaselt plaanis veskimetsa võistlema minna, aga see jäi ära. Asendusena plaanisime väikese maastikutiiru. Idee oli anda hobustele üks mõnus ja stressivaba jalutustrenn ja niisama natuke ilma nautida. Aga plaanid on toredad niikaua kuniks nad nurjuvad.

Ottokas ilmselt ei sa aru, et maastikul käimine peaks tore ja lõõgastav olema. Me polnud veel kodus kuigi kaugele jõudnudki, kui ees olev hobune komistas ja Ottokas selle peale ehmatas, keeldus edasi minemast ja oli kindel, et see rohututt, mis teisele hobusele pahasti kabja alla jäi, hammustab tal jala otsast. Noore hulljulge Lamba külje alla pugedes saime siis sellest mõrvarpokust mööda. Edasi vahtis ta aga igat rohututti ja kõrrekest kahtlustava pilguga. Külatee peale jõudes ootas ees juba uus hirmutav element- lehmad. Lehmad on ilmselgelt hobusesööjad. Suured, koledad ja äärmiselt ohtlikud. Ehkki piimakari oli teest üksjagu eemal, siis Ottokene keksis ja värises. Püüdsin ta siiski sammus hoida, sest kruusateel ei olnud mul küll tahtmist koolisõidu kõrgemaid elemente harjutada. Viimasel lõigul, enne lehmadest eemaldumist aga muutus ta liiga kärsituks ja demonstreeris oma oskust kasvõi kohapeal traavi joosta. Ju ta lootis, et kui jalad tööle panna, siis ehk õnnestub ikka minema pageda. Käest läbi ta ei rammi ja kuna ma teda edasi ka ei luba siis ta keksib niisama. Ju ta siis kujutab ette, et on olümpiahobune ja harjutab piafeed :D

Jõudnud põlluveerele ta rahunes natuke. Samm oli endiselt kiire, kuid esimeseks ta ka ei kippunud. Püsis varmalt Aadu kannul ja vaatas hoolega enda ümber, et kusagilt põõsast mõni koll talle kallale ei kargaks.

Ja siis hakkas kodu paistma. Pinnaseks ilus rohumaa mis võimaldas ka natuke traavi teha. Kui ka teised hobused liikvele läksid, siis oli Ottokas veendunud, et nüüd läheb kindlasti võidusõiduks. Traavist sai sekundiga galopp ja kuna ma teda edasi ei lubanud, siis püüdis ta küll ühele küll teisele poole külg ees minna. Välja tulid päris ilusad küljendused, kui pinges oleksule ja edasi pressimisele läbi sõrmede vaadata. Kui läks õnneks veenda teda traavi tegema, siis oli see pigem passaaži meenutav keksimine, mis õige kiiresti jälle galopis kekslemiseks muutus.

Mind see tema kekutamine ei hirmuta, aga see on nii tüütu ja käed väsivad ka ära. Ma tahaks, et saaksime maastikul jalutada vaba ratsme ja muheda olekuga. Nautida ilma ja niisama kulgemist. Et maastik oleks tavatrennile stressivaba vaheldus. Paraku on hetkel aga just vastupidi. Peaks hakkama temaga käekõrval väikesi tiirukesi tegema. Ehk ta siis hakkaks matkadesse natuke stressivabamalt suhtuma.

Me koduks on kadakased karjamaad kus hõiskame koos merelindudega..

Ma ei ole jupp aega bussiga kuhugi sõitnud ja nüüd oli aeg käes reis ette võtta. Viskasin mõned vajalikud asjad kotti ja reede keskpäeval asusin Tallinna bussijaamast teele. Ees ootasid töised päevad Saaremaal.

Nagu sisse kodeeritult jään ma bussis üsna ruttu magama. Ärgates on kael kange aga tuttavad kohad paistavad aknast. Praamisõit võtab kaks korda vähem aega kui vanasti, aga kohvikust saab kiire eine kätte ja jõuab selle ka ära süüa. Kahjuks ei ole praamisöökla toidul enam seda erilist hõngu. Niigi harvade praamisõitude juures olen ma veel harvem sealt süüa ostnud. Seekord, küll koju sõites, otsustasin midagi hamba alla võtta, kuid oleks pidanud ikka loobuma. Toit oli külm ja maitsetu. Kakao oli kummalise maitsega pruun vedelik. Vähemalt oli see soe aga muud midagi. järgmine kord mõtlen 2 korda enne, kui praami pealt süüa ostan. Lähen parem päikesedekile ja vaatan merd, hingan mereõhku ja kuulan kajakate kisa.

Kõljala ristis tegi bussijuht peatuse ja talli perenaine tuli mulle vastu. Pärast mõtlesin, et selle 1,5km oleks võinud ka jalutada. Ilm oli küll sombune, aga tuulevaikus oli mõnus õhk värske. Aga ega jalutamiseks palju mahti poleks nagunii olnud. Ootamas oli 2 vahetust trenne. Panin harjutused üles ja hakkasimegi tööle. Reede õhtu ja laupäeva hommikuga kokku oli 10 komplekti ratsanikke-hobuseid. Mõned käisid kaks päeva teised jälle laupäeval kahe hobusega. Mulle meeldib saares trenne anda. Juba esimesel korral oli see töötahe ja ind nii nakatav. Olin valmis selleks, et nii hobused kui inimesed on talvest natuke vormist väljas ja seega midagi liiga keerulist me ei teinud. Ometi olid kõik väga tublid. Püüdsin natukenegi igaühele midagi sellist anda, millest ka pikemalt kasu oleks. Mõne paari puhul oli tulemus rohkem märgata, mõne puhul vähem. Ometi ma loodan, et keegi ei kahetse ja kõik said nendest trennidest kasu ja head energiat sama palju, kui minagi.

Saarde on hea minna. Ma lähen ju ometigi koju. Seekord ei olnud küll aega ei kodutalu väravast sisse astuda ega lapsepõlve radu pidi kolada, aga ometi on tunne, nagu oleksin kodus käinud. Kui juba kadakad teeääres paista, siis on kodu siinsamas. Ehkki ma käin saares harva, palju harvem kui tahaks, on juured ikka hämmastavalt tugevalt end sinna kinni haakinud. Ma ei tea, kas ma tahaks uuesti sinna elama minna, aga akude laadimiseks on see asendamatu paik. Isegi kui seal tööd teen, siis ikka on pärast hea olla :)

Mulle meenub bussijaamadega palju igasugu kirjusid mälestusi. Alates sellest, kuidas ma juba päris väikesest peast Orissaare ja Tartu vahet sõitsin, lõpetades ülikooli ajal Tartu-Tallinna vahet sõitmisega.

Ükskord väiksena vanaema juurest tagasi Saarde sõites tegi buss avarii ja jäime viimasest praamist maha. Virtsu sadama pingid olid väga kõvad ja alt tulev soojus oli piisav vaid ühele küljele. Nii sai pidevalt ennast keerutatud, et sooja saada ja ega kõva puitpingi peal poleks saanudki kaua samas asendis olla.

Kui nüüd Kuressaare bussijaamas needsamad puitpingid vastu vaatasid, siis läks meel ikka väga härdaks. Sama maja, samad pingid. Piletihinnad on küll kordades kallimad ja bussidki mugavamad ja moodsamad, aga õnneks on veel mineviku kilde, millest kiivalt kinni hoitakse. Mulle meeldivad need pingid. Väga meeldivad.

Tegus päev

Täna oli jällegi väga hobuseline päev. Hommikul tööle ei läinud, sest pidin lihtsalt end välja magama.

3ks jõudsin kalesile ja tegin Ottokaga kiire trenni. Hüppas väga mõnusalt. Sain teda isegi viia tõkkele. Okserile minnes isegi keerasin ära, sest tundus nagu ta ei tahaks minna, aga tegelikult ta lihtsalt ootas, et ma teda viiks. Kuna nii soe oli, siis pesin ta ära ka. Natuke puikles vastu, aga üldiselt oli tubli.

Siis oli ponikooli kord. 3 last oli ja kõik olid tublid. Ka pisike 6a Kaisa sõitis galoppi. Jooksin tal küll kõrval, aga kinni ei hoidnud. Sanna pani Polo valmis ja tegime trenni. Enamik teisipäeval tehtust oli tal ilusti meeles. Voldid olid ilusad ümarad ja diagonaalidel ei lainetanud enam nii palju. Galopile tõste on veel pisut tormakas, aga küllap see läheb ka pehmemaks :)

Siis näitasin Gilmori. Ka temal oli teisipäev meeles ja mina tundsin end ka rännakusadulas natuke kodusemalt. Galopp oli natuke raske, sest plats on väike aga tal on suur liikumine ja ta ei oska väga hästi painutada. Traav oli aga väga mõnus.

Jonnyle tegin süsti täna selle köhimise pärast. See oli viimane sutsakas. Samas ta täna lonkas ikka päääris palju tagant. Ei teagi, mis juhtus. Eks ma homme uurin.

Homme siis Saarde ja Laupäeval tagasi :)

3 hobust ja jooksujupike ehk trennirohke teisipäev

Hommikupooliku olin tööl, nagu ikka ja siis rääkisime Sannaga, et mis päeval ma ponikooli trenne annan. Selgus siis, et teisipäev ja neljapäev oleks kõige sobilikumad päevad ja nii jäi.

4ks jõudsin laste juurde ja nad olid juba sadulas. Tegime traavi ja lasin neil elavat traavi sõita. Hoogsa liikumise pealt voldid ka ja ikka rohkem säärega ja vähem käega. Trenni lõpus tegime ka esimesed galopid platsil. Esmalt jooksin nööriga kaasa ja siis juba ilma abita. Ikka korda mööda ja eesmärgiga terve ring ära sõita. Kahjuks potsasid mõlemad alla ka :( Ühel kadus pöördes tasakaal ja gravitatsioon hakkas mõjuma ja teisel vajus sadul küljele. Meie šotikas on nii pisikene, et see sadul teeb seal ringe :D Väga soojad mälestused Riksist tulid meelde, kui see sadul ära vajus. Olen ma ju ise oiii kui palju sellepärast kukkunud :D

Aga mõlemad kihutasid galoppi edasi ja trenni lõpus olid õnnelikud, et oii kui vahva ikka oli!

Edasi ootas mind juba Gilmor. Ma ei mäletanudki, et ta nii suur on. Aga täitsa tore hobune. Rännakusadulas istumine oli mulle esmakordne kogemus. Jalad olid väga paigal ja seal, kust oleks tahtnud põlvega suruda, oli sadulas tühi koht. Natuke tegime tutvust ja siis oli juba päris tore sõita. Ta on 5 aastane alles ja eakohaselt uudishimulik. Vaatab kõike ja vahel natuke pabistab ka, aga ratsanikku usaldab väga hästi. Isegi mind, ehkki ta mind alles esimest korda nägi. Edasi-tagasi üleminek toimis suuepäraselt, aga pööretes vajus natuke sisse. Pusisin sammus painete kallal ja taipas küll :)

Järgmine oli Polo.

Ta on nii nunnukas ja nii koostöövalmis. Puhastamise ajal vaatas ja uuris, et mida ma teen. Saduldamise ajal natuke niheles, aga valjaste paneku ajal oli väga viisakas poiss. Seisis ilusti paigal, kuniks selga ronisin. Tegime pikemalt sammu. Painutusi ja palju palju suunamuutusi. Sõitsin diagonaale ja sujuvaid kaari, et ta tasakaalu natuke arendada. Esialgu oli pisut nurgeline, aga järjest paremaks läks. Traavis tegin sama, aga siis kippus pisut vingerdama, eriti kui ette-alla samal ajal küsisin. Kui eest oli väike arusaamatus, siis ka sääre vahel lainetas. Kohe, kui eest lõdvestas, läks ilusti otse edasi.

Galopis on tõste hetk veel rohkem ajamise moodi, aga mõni tuli juba päris hästi. Paar esimest sammu on kiiremad, aga siis rahuneb ja jookseb päris mõnusalt.

Tore poni on see Polo.

Siis lippasin kalesilt läbi, sest olin liiga vässu, et otse nuhja minna ja Jonnyga sõita. Väike puhkus Eliisi, Kaie ja Toomasega lobisedes ja siis kolmandat poni piinama.

Eliis tuli ka vaatama ja sellest oli palju kasu. Hetkel on Jonny aru saanud, et sääre peale peab edasi tõukama, kuid siin on väike aga. Ta hakkab kohe pikendama :D Ehkki see on sammuke edasi, sest enam ta ei hakka alt ära jooksma vaid hakkab edasi tõukama, siis oleks nüüd vaja ka töötraav heasse rütmi saada. Natuke pusimist ja isegi täitsa hea oli. Minu jalad muidugi lõid tuld välja, sest nii lühikese jalusega on päris keeruline sõita.

Galopp vasakule oli mõnus. Esimesed paar ringi tegi turbot ja ma ei hakanud teda tagasi ka sikutama. Peagi ta rahunes ja siis sain juba sääre vahel edasi saata ja ka 20m ringe sõita. Siis oli juba selline mõnus liikumine, mille pealt võiks isegi parkuuri sõita :D

Paremale oli see turbo natuke pikemat aega, sest paremale vajub ta ära ja pean pidevalt säärega meelde tuletama, et ei tohi sisse vajuda. Selle peale läheb ta aga ka edasi. Lõpuks väsis ja siis sai teda paremini juhtida ka. Tegime mõned ringid ja lõpetasin, sest ta vaeseke oli täitsa märg. Mina olin muidugi ka, aga keda see ikka huvitas.

Panin poni ära ja kiirelt koju riideid vahetama. Olin kokku leppinud jooksma mineku ja ei saanud ju ometigi lubadust murda. Vasak säär küll valutas, aga plaanis oligi rahulikult sörkida ja sellega ka lihast lõdvestada. Kokku kulgesime u pool tundi, millest esimene 10 min oli väga raske. Siis aga leidsin oma rütmi ja täitsa mõnus oli tiksuda. Tempo oli rahulik, saime rääkida. Hingamine püsis heas rütmis ja enesetunne oli mõnus. Venitasime jalad ära ja siis viimane lõpp kõndisime.

Ma ei ole tükk aega nii hästi maganud, kui täna öösel. Ja isegi ärgata ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Raske ikka, aga mitte kohutav. Esimene samm regulaarselt jooksmas käimise suunal on tehtud. Nüüd pean vaid tubli olema ja end ikka 3x nädalas kodust välja ajama ;)

Perila kevad 2012

Aasta alguses, kui võistluskalendrit uurisin, siis valmis otsus, et Perilas teen hooaja esimese stardi. Samm haaval sai selle nimel tööd tehtud nii hobuse kui ka iseenda kallal. Raskem osa sellest oli kindlasti enda kallal. Kohe, kui pinnas kannatas hakkasin vaikselt ka kõksima ja aprilli teises pooles kerkisid tõkked ka juba meetrini.

Ja siis jõudiski kätte see kaua oodatud nädalavahetus. 2 päeva võistlusi ja Pühapäeval ka Merle juubel.

Reede, 4.05.
Kerge trenn lõunal siis toppisin kogu oma kola autosse ja koju.
Viisin Inzu sõbra juurde. siis koju ja poja voodisse.
21 ajal hakkasin varustust puhastama ja autot pakkima.
2.00 öösel läksin lõpuks voodisse. Magama päris kohe ei jäänud. Närv oli juba sees :)

Laupäev, 5.05.
6.00 äratus.
7.00 start, et poiss linna tema onunaise juurde hoidu viia.
8.00 tagasi kodus. tegin mõned võilus ja lippasin talli.
8.25 tallis. Ottole ja Pilgrimile silo ette ja kaer ka. Nõhkisin hobuse puhtaks ja panin transad peale.
9.10 Perilasse, et Katleenile sooja teha.
10.35 hakkas minu sõit. Õnneks oli mul väga tore abiline, kes aitas Ottoka valmis panna ja jalutada. Otto oli päris pöörane. Ootasin, et soojendama saada ja ta taidles ja küünaldas asfaldi peal. Kui juba traavima sain, siis läks olukord paremaks. Eest oli käe peal ja vahtis kõike, aga säärt isegi kuulas. Galopis oli õhku täis ja hüppamiseks on see isegi mõnus. Kui ma ainult suudaks seda energiat kontrolli alla hoida :D
Sõit: 2 sõitjat oli korraga sees ja see andis võimaluse platsile ring peale teha. Kohtunike putka oli loomulikult väga jube ja veel üht-teist, aga sain ta igale poole surutud.
Tõkked tundusid madalad ja ükski ei tekitanudminus kõhedust. Tõeline edu minu treeningutes :D Süsteem oli kitsas, seega plaanisin traavis sisse minna, aga kuna minu ees startinu oli viimane poni, siis tiriti süsteem laiemaks. See oli hea uudis ja pinge alanes kohe mitu pügalat. Sõidu ajal oli ikka natuke kaklemist, aga pööretes sain ta suht karmi käega võttes vastama ja siis ruttu käe pehmeks ja sääre vahel edasi. Tundsin, et olen olukorra peremees ja see, et minu tegevusel oli ka resultaat andis hea tunde. Ma ei olnudki enam abitu hobust suust sikutav reisija. teises osas hüppas ta ühes pöördes äkiliselt vasakule. Platsi ääres oli järgmine hobune ja Ottokas tiris meeletu jõuga sellele külje alla. Pidin äärepealt alla kukkuma, aga sain ikka sadulasse tagasi.
Tulemuseks puhas sõit aga aeglane aeg. Ise jäin rahule :)

Edasi pikalt passimist ja otsustasime Eliisi ja Toomasega kalesil ära käia. toomasel oli redikas maha jäänud ja Eliis tahtis Crossut kordetada. Plaan hea, aga jahh..

Varsti läksime perilasse tagasi.
16: 30 ajal hakkas 105/115. Toomas sõitis Ottokaga ka. esimene osa oli ilus, 115 osas aga oli sees valge perila plank, millele Ottokas isegi ligi ei läinud ja seega tõrkusid nad välja.
perilast ära sain ma peale 6te.

Kiiresti Maardusse Inzu järgi ja siis linna poisi järgi. Siis koju, pildid Merle kingituse jaoks kaasa ja Eliisi juurde.
9. paiku jõudsin Eliisi juurde. Kombineerisime seal neljakesi oma etteastet ja läks päääris kaua.
2.30 sain voodisse.

Pühapäev, 6.05.

7.00 äratus.
8.00 tallis. Hobustele söök ette ja Ottokas puhtaks ja transad peale.
9. paiku hakkasime laadima.
10.00 hakkas 95cm sõit ja mina olin 9s. Rada käies oli isegi hea tunne. Miski ei tundunud hirmutavalt suur või kõrge või kole. Süsteem oli hea vahega ja ka eilne kole plank oli platsile reklaamiks pandud.
Soojendus oli parem kui eelmisel päeval, aga väisest pöördest okserile tulles ei klappinud ja jäin natuke eest peale. Pabistasin, et nüüd ta hakkab põdema, aga uuesti tulles oli kindel ja hea ja hüppas nii mõnusalt. Hea tunne oli seal seljas olla :)

Platsile saades näitasin kohe planku mõlemalt poolt. Siis ka ring ümber platsi ja starti. Esimesele läks kuidagi väga rahulikult, aga ma olin valmis selleks, et kohe kohe sööstab. Hoidsin jala peal ja käe pehme. Läks lõpuni väga rahulikult. Liigagi rahulikult. Hüpe oli ka natuke lohakas. Edasi oli ka rahulik. Teisele minnes arvasin, et nüüd ta ikka tõmbab jälle tuuri üles, aga ei. ja ma ei osanud sellises olukorras kuidagi käituda ka. ta ei ole mul ka kodus trennis nii rahulikult tõkkele läinud. Ja tuligi maha see teine lattaed. Siis ma vihastasin. Ütlesin vist kõva häälega ka, et ohh raisk... Edasi juba sõitsin teda ise edasi ja andsin enne tõket kerge impulsi ka. ma ei ole temaga hüpates seda veel mitte kunagi teha saanud. Viia teda säärega just sinna, kuhu tahan ja siis pisut suruda tõukeks. Oiii kui mõnusalt ta siis hüppas. Nautisin ja mõtlesin, et niiiiii kahju, et see hea tunne nii ruttu lõppeb, sest teise ossa ma ju ei pääse.
Aga see tunne oli nii mõnus. See oli see, millest ma unistasin hooaja lõpuks. Mõnus mõnus mõnus :D

Peale sõitu kihutasin ruttu koju, sest oli vaja Merle juubelile jõuda. Kodus kiire pesu ja siis riidesse ja meik ja juuksed kuidagi kokku ja oligi minek. Poja jäi autos magama ja minul vajusid ka silmad kinni.
14:00 hakkas pidu, aga me jäime nagu ikka nati hiljaks. Õnneks polnud sellest väga hullu. Pidu oli tore ja mulle meeldis meie etteaste ka väga. Merlele meeldis ka.

19 paiku saime koju. Tundsin, kuidas ma olen niiii laip, kui veel saab. kerisin diivanile Inzu kaissu ja mingi hetk hakkas jube külm. Muskin kamandas mu voodisse ja tegi tule alla. Rohkem ei mäleta ma midagi. Silmad tegin lahti hommikul, kui oli vaja tööle minna.

Toomas sõitis Ottokaga veel 115 ka ja 1 tuli maha. Muidu olla ta vahepeal tõkkele rebinud ja vahepeal mitte, seega oli Toomasel ka natuke raske, aga muidu olla hobune kindlalt hüpanud. Seelele ühele sattus lihtsalt väga alla ja Otto ei oska alt väga hästi hüpata.

Vot selline hullumeelne aga tegus nädalavahetus oli. Kui ma oma 95 sõidule tagasi mõtlen, siis tuleb selline super hea tunne siisse. Emotsioon oli sõidu ajal lihtsalt imeline. Kõige parem üldse! Ma väga väga loodan, et saan seda veel tunda!