Pühapäeval oli esialgse kava kohaselt plaanis veskimetsa võistlema minna, aga see jäi ära. Asendusena plaanisime väikese maastikutiiru. Idee oli anda hobustele üks mõnus ja stressivaba jalutustrenn ja niisama natuke ilma nautida. Aga plaanid on toredad niikaua kuniks nad nurjuvad.
Ottokas ilmselt ei sa aru, et maastikul käimine peaks tore ja lõõgastav olema. Me polnud veel kodus kuigi kaugele jõudnudki, kui ees olev hobune komistas ja Ottokas selle peale ehmatas, keeldus edasi minemast ja oli kindel, et see rohututt, mis teisele hobusele pahasti kabja alla jäi, hammustab tal jala otsast. Noore hulljulge Lamba külje alla pugedes saime siis sellest mõrvarpokust mööda. Edasi vahtis ta aga igat rohututti ja kõrrekest kahtlustava pilguga. Külatee peale jõudes ootas ees juba uus hirmutav element- lehmad. Lehmad on ilmselgelt hobusesööjad. Suured, koledad ja äärmiselt ohtlikud. Ehkki piimakari oli teest üksjagu eemal, siis Ottokene keksis ja värises. Püüdsin ta siiski sammus hoida, sest kruusateel ei olnud mul küll tahtmist koolisõidu kõrgemaid elemente harjutada. Viimasel lõigul, enne lehmadest eemaldumist aga muutus ta liiga kärsituks ja demonstreeris oma oskust kasvõi kohapeal traavi joosta. Ju ta lootis, et kui jalad tööle panna, siis ehk õnnestub ikka minema pageda. Käest läbi ta ei rammi ja kuna ma teda edasi ka ei luba siis ta keksib niisama. Ju ta siis kujutab ette, et on olümpiahobune ja harjutab piafeed :D
Jõudnud põlluveerele ta rahunes natuke. Samm oli endiselt kiire, kuid esimeseks ta ka ei kippunud. Püsis varmalt Aadu kannul ja vaatas hoolega enda ümber, et kusagilt põõsast mõni koll talle kallale ei kargaks.
Ja siis hakkas kodu paistma. Pinnaseks ilus rohumaa mis võimaldas ka natuke traavi teha. Kui ka teised hobused liikvele läksid, siis oli Ottokas veendunud, et nüüd läheb kindlasti võidusõiduks. Traavist sai sekundiga galopp ja kuna ma teda edasi ei lubanud, siis püüdis ta küll ühele küll teisele poole külg ees minna. Välja tulid päris ilusad küljendused, kui pinges oleksule ja edasi pressimisele läbi sõrmede vaadata. Kui läks õnneks veenda teda traavi tegema, siis oli see pigem passaaži meenutav keksimine, mis õige kiiresti jälle galopis kekslemiseks muutus.
Mind see tema kekutamine ei hirmuta, aga see on nii tüütu ja käed väsivad ka ära. Ma tahaks, et saaksime maastikul jalutada vaba ratsme ja muheda olekuga. Nautida ilma ja niisama kulgemist. Et maastik oleks tavatrennile stressivaba vaheldus. Paraku on hetkel aga just vastupidi. Peaks hakkama temaga käekõrval väikesi tiirukesi tegema. Ehk ta siis hakkaks matkadesse natuke stressivabamalt suhtuma.
No comments:
Post a Comment