Ma ei ole jupp aega bussiga kuhugi sõitnud ja nüüd oli aeg käes reis ette võtta. Viskasin mõned vajalikud asjad kotti ja reede keskpäeval asusin Tallinna bussijaamast teele. Ees ootasid töised päevad Saaremaal.
Nagu sisse kodeeritult jään ma bussis üsna ruttu magama. Ärgates on kael kange aga tuttavad kohad paistavad aknast. Praamisõit võtab kaks korda vähem aega kui vanasti, aga kohvikust saab kiire eine kätte ja jõuab selle ka ära süüa. Kahjuks ei ole praamisöökla toidul enam seda erilist hõngu. Niigi harvade praamisõitude juures olen ma veel harvem sealt süüa ostnud. Seekord, küll koju sõites, otsustasin midagi hamba alla võtta, kuid oleks pidanud ikka loobuma. Toit oli külm ja maitsetu. Kakao oli kummalise maitsega pruun vedelik. Vähemalt oli see soe aga muud midagi. järgmine kord mõtlen 2 korda enne, kui praami pealt süüa ostan. Lähen parem päikesedekile ja vaatan merd, hingan mereõhku ja kuulan kajakate kisa.
Kõljala ristis tegi bussijuht peatuse ja talli perenaine tuli mulle vastu. Pärast mõtlesin, et selle 1,5km oleks võinud ka jalutada. Ilm oli küll sombune, aga tuulevaikus oli mõnus õhk värske. Aga ega jalutamiseks palju mahti poleks nagunii olnud. Ootamas oli 2 vahetust trenne. Panin harjutused üles ja hakkasimegi tööle. Reede õhtu ja laupäeva hommikuga kokku oli 10 komplekti ratsanikke-hobuseid. Mõned käisid kaks päeva teised jälle laupäeval kahe hobusega. Mulle meeldib saares trenne anda. Juba esimesel korral oli see töötahe ja ind nii nakatav. Olin valmis selleks, et nii hobused kui inimesed on talvest natuke vormist väljas ja seega midagi liiga keerulist me ei teinud. Ometi olid kõik väga tublid. Püüdsin natukenegi igaühele midagi sellist anda, millest ka pikemalt kasu oleks. Mõne paari puhul oli tulemus rohkem märgata, mõne puhul vähem. Ometi ma loodan, et keegi ei kahetse ja kõik said nendest trennidest kasu ja head energiat sama palju, kui minagi.
Saarde on hea minna. Ma lähen ju ometigi koju. Seekord ei olnud küll aega ei kodutalu väravast sisse astuda ega lapsepõlve radu pidi kolada, aga ometi on tunne, nagu oleksin kodus käinud. Kui juba kadakad teeääres paista, siis on kodu siinsamas. Ehkki ma käin saares harva, palju harvem kui tahaks, on juured ikka hämmastavalt tugevalt end sinna kinni haakinud. Ma ei tea, kas ma tahaks uuesti sinna elama minna, aga akude laadimiseks on see asendamatu paik. Isegi kui seal tööd teen, siis ikka on pärast hea olla :)
Mulle meenub bussijaamadega palju igasugu kirjusid mälestusi. Alates sellest, kuidas ma juba päris väikesest peast Orissaare ja Tartu vahet sõitsin, lõpetades ülikooli ajal Tartu-Tallinna vahet sõitmisega.
Ükskord väiksena vanaema juurest tagasi Saarde sõites tegi buss avarii ja jäime viimasest praamist maha. Virtsu sadama pingid olid väga kõvad ja alt tulev soojus oli piisav vaid ühele küljele. Nii sai pidevalt ennast keerutatud, et sooja saada ja ega kõva puitpingi peal poleks saanudki kaua samas asendis olla.
Kui nüüd Kuressaare bussijaamas needsamad puitpingid vastu vaatasid, siis läks meel ikka väga härdaks. Sama maja, samad pingid. Piletihinnad on küll kordades kallimad ja bussidki mugavamad ja moodsamad, aga õnneks on veel mineviku kilde, millest kiivalt kinni hoitakse. Mulle meeldivad need pingid. Väga meeldivad.
No comments:
Post a Comment