Hommikupooliku olin tööl, nagu ikka ja siis rääkisime Sannaga, et mis päeval ma ponikooli trenne annan. Selgus siis, et teisipäev ja neljapäev oleks kõige sobilikumad päevad ja nii jäi.
4ks jõudsin laste juurde ja nad olid juba sadulas. Tegime traavi ja lasin neil elavat traavi sõita. Hoogsa liikumise pealt voldid ka ja ikka rohkem säärega ja vähem käega. Trenni lõpus tegime ka esimesed galopid platsil. Esmalt jooksin nööriga kaasa ja siis juba ilma abita. Ikka korda mööda ja eesmärgiga terve ring ära sõita. Kahjuks potsasid mõlemad alla ka :( Ühel kadus pöördes tasakaal ja gravitatsioon hakkas mõjuma ja teisel vajus sadul küljele. Meie šotikas on nii pisikene, et see sadul teeb seal ringe :D Väga soojad mälestused Riksist tulid meelde, kui see sadul ära vajus. Olen ma ju ise oiii kui palju sellepärast kukkunud :D
Aga mõlemad kihutasid galoppi edasi ja trenni lõpus olid õnnelikud, et oii kui vahva ikka oli!
Edasi ootas mind juba Gilmor. Ma ei mäletanudki, et ta nii suur on. Aga täitsa tore hobune. Rännakusadulas istumine oli mulle esmakordne kogemus. Jalad olid väga paigal ja seal, kust oleks tahtnud põlvega suruda, oli sadulas tühi koht. Natuke tegime tutvust ja siis oli juba päris tore sõita. Ta on 5 aastane alles ja eakohaselt uudishimulik. Vaatab kõike ja vahel natuke pabistab ka, aga ratsanikku usaldab väga hästi. Isegi mind, ehkki ta mind alles esimest korda nägi. Edasi-tagasi üleminek toimis suuepäraselt, aga pööretes vajus natuke sisse. Pusisin sammus painete kallal ja taipas küll :)
Järgmine oli Polo.
Ta on nii nunnukas ja nii koostöövalmis. Puhastamise ajal vaatas ja uuris, et mida ma teen. Saduldamise ajal natuke niheles, aga valjaste paneku ajal oli väga viisakas poiss. Seisis ilusti paigal, kuniks selga ronisin. Tegime pikemalt sammu. Painutusi ja palju palju suunamuutusi. Sõitsin diagonaale ja sujuvaid kaari, et ta tasakaalu natuke arendada. Esialgu oli pisut nurgeline, aga järjest paremaks läks. Traavis tegin sama, aga siis kippus pisut vingerdama, eriti kui ette-alla samal ajal küsisin. Kui eest oli väike arusaamatus, siis ka sääre vahel lainetas. Kohe, kui eest lõdvestas, läks ilusti otse edasi.
Galopis on tõste hetk veel rohkem ajamise moodi, aga mõni tuli juba päris hästi. Paar esimest sammu on kiiremad, aga siis rahuneb ja jookseb päris mõnusalt.
Tore poni on see Polo.
Siis lippasin kalesilt läbi, sest olin liiga vässu, et otse nuhja minna ja Jonnyga sõita. Väike puhkus Eliisi, Kaie ja Toomasega lobisedes ja siis kolmandat poni piinama.
Eliis tuli ka vaatama ja sellest oli palju kasu. Hetkel on Jonny aru saanud, et sääre peale peab edasi tõukama, kuid siin on väike aga. Ta hakkab kohe pikendama :D Ehkki see on sammuke edasi, sest enam ta ei hakka alt ära jooksma vaid hakkab edasi tõukama, siis oleks nüüd vaja ka töötraav heasse rütmi saada. Natuke pusimist ja isegi täitsa hea oli. Minu jalad muidugi lõid tuld välja, sest nii lühikese jalusega on päris keeruline sõita.
Galopp vasakule oli mõnus. Esimesed paar ringi tegi turbot ja ma ei hakanud teda tagasi ka sikutama. Peagi ta rahunes ja siis sain juba sääre vahel edasi saata ja ka 20m ringe sõita. Siis oli juba selline mõnus liikumine, mille pealt võiks isegi parkuuri sõita :D
Paremale oli see turbo natuke pikemat aega, sest paremale vajub ta ära ja pean pidevalt säärega meelde tuletama, et ei tohi sisse vajuda. Selle peale läheb ta aga ka edasi. Lõpuks väsis ja siis sai teda paremini juhtida ka. Tegime mõned ringid ja lõpetasin, sest ta vaeseke oli täitsa märg. Mina olin muidugi ka, aga keda see ikka huvitas.
Panin poni ära ja kiirelt koju riideid vahetama. Olin kokku leppinud jooksma mineku ja ei saanud ju ometigi lubadust murda. Vasak säär küll valutas, aga plaanis oligi rahulikult sörkida ja sellega ka lihast lõdvestada. Kokku kulgesime u pool tundi, millest esimene 10 min oli väga raske. Siis aga leidsin oma rütmi ja täitsa mõnus oli tiksuda. Tempo oli rahulik, saime rääkida. Hingamine püsis heas rütmis ja enesetunne oli mõnus. Venitasime jalad ära ja siis viimane lõpp kõndisime.
Ma ei ole tükk aega nii hästi maganud, kui täna öösel. Ja isegi ärgata ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Raske ikka, aga mitte kohutav. Esimene samm regulaarselt jooksmas käimise suunal on tehtud. Nüüd pean vaid tubli olema ja end ikka 3x nädalas kodust välja ajama ;)
No comments:
Post a Comment