OttO

Ta on ikka väga väga vahva ja imelik elukas. Kui ta järvele kolisin, siis ei saanud ma esiti pea nädal aega ise sinna minna. Tulemuseks oli tibule suur stress ja paanika. Ta ei söönud ei kaera ega müslit. Natuke nokitses vaid heina. Kui ma siis lõpuks talli jõudsin, siis oli ta ilmselgelt minu peale solvunud ehkki samas ka õnnelik, et ma end näole andsin.

Ta magas ja lubas mul enda juurde hiilida. See oli kirjeldamatult lahe kogemus. Ta ei ole varem mind niimoodi pikali olles ligi lasknud, vaid on kohe püsti tõusnud, kui ma ukse lahti teen. Seekord jäi ta aga rahulikult pikali ja vaatas ainult, et mida ma teen. Jalad olid tal enda alla kõverdatud ja pea püsti. Põlvitasin ta pea juurde ja söötsin porgandit. Silitasin igalt poolt ja istusin siis ta kõrvale nii, et sain ta peale toetada. Aeg seisis. Ma ei tea, kui kaua me seal niiviisi vedelesime. Mina andsin porganditükke ja tema mugis. Panin pea ta peale ja lihtsalt pikutasime koos. Siis tõusin ise püsti ja õrnalt turjast tõmmates suunasin ta päris pikali. Ta pani pea ka maha ja mõnules, kui teda sügasin. Uskumatult lahe oli. Veel palju porgandeid hiljem ja tükk aega koos pikutamist hiljem tõusin püsti ja siis tõusis ka Otto.

Tegin talle õhtusöögi valmis. Kaera ja tee sinna sisse ja näpuga müslit ja porgandikettaid ka. Panin enne ja ta sõi täpselt nii kaua, kuniks ma teda silitasin ja sügasin. Kui korraks boksist välja läksin jättis ta söömise pooleli. Veetsime veel terve tunni koos, kuniks ta kogu oma kaera ära sõi. Ta on vist kõige aeglasemalt sööv hobune, keda ma tean. Hambad on korras ja kõik muu ka aga ta lihtsalt sööb nii aeglaselt. Amps haaval ja mälub hoolikalt :)

Järgmine päev minnes oli ta jälle pikali ja kordasime oma rituaali aga veidi lühemalt. Selline niisama tegelemine on minu jaoks tõeline teraapia. Minult on palju viimasel ajal küsitud, et miks sa ise ei võistle.. no ei ole hetkel seda tunnet, et tahaks. Ma tahan hoopis selliseid hetki.

Otto on hetkel mul trennis nii hea. Teeb kõike, mis ma küsin. Pehmelt ja vaevata tulevad õlad sees ja traavers ja külgliikumised. Ma ei tea, kas need harjutused on sooritatud ka koolisõidu inimestele söödaval tasemel, aga kui ma jalaga natuke küsin, siis ta lendab selle eest ära. Hoogsalt ja ühtlases rütmis. Istun pisut sisemise ristluu peale ja küsin natukene ja õlg tuleb sisse koos hea paindega. Sealt välimine säär ja natuke rohkem toetust sisemisse jalusesse ja palun, küljendus. Mida ma veel peaks oma kõverate jalgadega traavlikeselt siis nõudma. Ta on niigi maailma parim.

Ilmselgelt ei ole tal suurt ja ilusat ülesmäge liikumist. Pole tal ka super ägedaid käike. Kui ta end lõpuni lõdvestab, mida ta viimasel ajal kogu aeg teeb, siis vajub see peakene natuke vertikaali taha ja kukal madalaks. Aga mulle see ei loe. Kontakt eest on õrn ja pehme. Ei ole ei kannuseid ei stekki. Lihtsalt on hea koos nokitseda ja toimetada, mõlemal sära silmis. Tegelen palju iseendaga ja pusin oma istaku kallal. Ehk saan ka ennast uuesti täisistakusse tasapisi väänata. Ettevaatlikult ja paari minuti kaupa harjutan ja kuulan hoolega, mis mu selg sellest arvab. Seni on kõhulihastel rohkem öelda kui seljal ja see on hea :)

Uued tuuled

Tänaseks on asjad liikunud nii, et kolisin Otto Järvele. Kalesi võistlutel rääkisime Merlega natuke ja teisipäeval tuli G proovima. Aega oli meil väga vähe ja seega ta palju ei teinud. Tegid natuke tutvust lihtsalt. Täitsa hea oli. 
Neljapäeval läksime niitu krossi proovima. G pani ise otto peale ja ta läks kohe, ilma kõhklustetta autosse. See oli minu jaoks hea märk, sest Ottokas valib, keda ta usaldab ja keda mitte. Suurel võõral põllul näitas otto oma temperamenti ka natuke ja tassis G-d minema. Siis aga said nad jutu peale ja täitsa okei trenn. Mida nad hüpata otsustasid, sellest said ka üle. Mõnest esimesel, mõnest kolmandal katsel :D 
Edasi jäi Otto järvele, et G saaks skeemi harjutada ja pühapäeval ootas ees Ottoka esimene kolmevõistlus. Eks see oli natuke liiga ruttu minek, sest võistlupäeva hommik oli 5s kord, kui G Ottoka selga istus, aga skeem oli A5, parkuur 85cm ja kross 80, seega polnud väga suur katsumus. 
Võistlus läks väga hästi. Terve päev sadas lausvihma ja koolisõidu plats oli vee all. Tulemuseks kokku 60,57% või midagi sellist. Ma komakohti täpselt ei mäleta. Kohtunikud hiljem mainisid, et potensiaali oleks rohkemaks, aga selleks tuleb ka ise sõita, mitte lihtsalt istuda :D Parkuur oli puhas ja peale ts-u oli 4s koht. Krossi ma ise kartsin ja seal tuli ka 1 viga sisse. Teine tõke oli metsa sisse hüpe ja Ottokas arvas, et ta tahaks hoopis koju minna. Tulemuseks 1 tõrge ja aja eest ka 6kp. Kokkuvõtteks 12 koht 28 startinu seast. Mina jäin rahule, ehkki muidugi see number peale ts olnud 4s koht kripeldab, aga ehk annab see motivatsiooni järgmistel kordadel rohkem pingutada. 
Ja nii siis Ottokene järvele jäigi. Alguses oli ta küll pisut stressis, sest ma ise ei saanud kuidagi tema juurde minna. Ju ta arvas, et ma müüsin ta maha või midagi. Aga kui sain jälle talli ja trenni, siis leppis ta olukorraga ja tänaseks on ta vana hea totulotu :) 
Selle kolimisega on nii palju segadust, et kõk mu kliendid on unarusse jäänud. Eelmine nädal olin haige ja kuna I sai tööd, siis on see nädal olnud logistka paika loksutamine. Nädalalõpus püüan mingi graafiku tekitada ja oma kallikesed jälle trennitama saada.

Remont

2006. Elasin koos TM-ga ja mul õnnestus ema kaudu sebida Lagedile krunt koos maja moodi asjaga.

Majakene, või hellitavalt onnike, nagu mina teda kutsun, on ehitatud 1962 aasta paiku. Sees on puitkarkass ja väljas telliskivist ring. Soojustuseks saepuru. Köögi poole all on päris suur kelder, mida kahjuks ei ole võimalik päästa. Kui mina sinna esimest korda 2006 mai kolisin, siis oli see kelder poolenisti vett täis ja kahjuks mitte selget vett, vaid solki. Püüdsime siis seda tühjaks pumbata ja ära puhastada, aga mingile tasemele jõudes hakkas vett uuesti juurde voolama ja võitlus oli asjatu. Lisaks oli seal veel igasugust jama sees. Vanu koduveini tegemise pudeleid ja moose ja jumal teab veel mida. Kuna sel hetkel oli ajaressurss väga piiratud- onnike tuli elamiskõlblikuks tuunida 2 päevaga, siis otsustasime sellest võitlusest loobuda ja keldri täis ajada.

Seintelt sai vana tapeet maha rebitud ja seinad said laudiseni puhtaks. Noaga vahesid torkides tegime kindlaks, kust soojustus puudulik ja sealt võtsime laua maha, toppisime tühjad kohad villa täis ja siis laud tagasi peale. Laudise peale läks näppu sattunud aurutõkke paberi moodi asi ja sinna peale siis vineerplaadid või muu sarnane. Seinad olid nagu tõeline mosaiik. Ilma igasuguse viimistluseta liimisin sinna kohe tapeedi. Mitu kihti liimi esmalt seintele, siis paanidele ja seina ta jäi. Ilus see ei olnud, aga oli puhas ning see tähendas palju.

Ahi oli nii lagunenud, et selle viskasime köögiaknast lihtsalt kivi-kivi haaval välja. Korstna augu lappisime kuidagi kokku ja oligi kogu pidu. Kolisime sisse.

Suve jooksul sai pandud lammutatud seinad ja sisse vajunud katus, mis oli selle koha peal, kus hetkel on DK tuba. Seinad olid nii mädad, et rusika sai ilma vaevata läbi seina lüüa. Kõik, mis kannatas, kasutasime keldri täiteks, muu läks põletusse või prügisse.

Peale sai uus katus, lakke õhukesed penoplaadid. Kuivkäimlast korralik wc ja duššinurk. Tööde käigus läks katki 7 labidat ja kirkavars.

Terve selle suve oli meie ainuke elekter naabrite käest veetud pikendusjuhe, mille abil sai kaevust vett ja telefone laadida. Köögiks oli tellistest laotud grillahi ja pesemiseks külm vesi, sest majas oli küll koht, aga mitte elektrit, et süsteeme töösse panna.

Enne sügist sai veetud uued juhtmed ja tehtud uus leping eesti energiaga. Tuba sai soojaks, vesi sisse. Täitsa inimese tunne tuli :)

Plaan oli see, et elame seal nii kaua kui vaja, aga esimesel võimalusel hakkame maja ehitama. Talvel tegime juba projekti. Aga siis otsustas härra T, et tema ei näe enam tulevikku. Oli 2007 aasta algus. Jäin üksi Lagedile, plaanid jäid soiku.

2011. I-ga koos ja DK 2. Vaja uuesti Lagedi toimima saada.

Isa abiga ehitasime DK-le uue toa sinna, kust kunagi vana toa ära lammutasin. Esik sai ka suuremaks tehtud ja maja ette sai terrass. Kööki sai kamin-pliit. Katust tõstsime u 20cm, et saaks korralikult soojustada.

Nendel töödel käis abiks erinevaid inimesi, kellele olen siiani südamest tänulik, sest päris üksi ei oleks ma suutnud seda vundamendi kraavi kaevata või neid prusse katusele vinnata. Rääkimata siis toa karkassi panekust. Isa oli teadmiste laegas ja töödejuhataja (loe: kohati orjapidaja) ja nii saime talveks sooja tuppa. Kogu ehitamine oli miinimumeelarvega. Kasutasime kõike, mis aeda aastatega ladustatud oli ja puuduva ostsime. Viimaseid sente kokku kraapides sai ka katusele lisamaterjali ostetud ja valmis ta saigi.

2012.

Renoveerime vana osa.

Esikusse panime seina puitlaast plaadid ja kipsi. Kipsi viimistlesin paberkrohviga. Katsetasin erinevaid segusid ja tehnikaid. Sain palju targemaks ja tulemus on fantastiline. Veel on vaja teha lagi, põrandakate ja nurgaliistud.

Köök-tuba on hetkel seest tellisteni puhtaks tehtud. Lagi musta laeni puhas ja aurupaberiga juba kaetud. Mädanenud lauad vahetas I uute vastu.

Põrand on üles võetud ja uued talad juba toas. Keldri lõplik täitmine on pooleli. Sinna oli veel vett kogunenud ja nüüd tassime selle päris täis. Kas siis pealt veel kinni valada või mitte, me veel ei tea. Otsustame siis, kui aeg käes.

Tööd on veel meeletult palju seega üleskutse: Sõbrad, kes vähegi tahavad käed külge panna ja appi tulla, siis olete oodatud! Väga oodatud ja hinnatud!

Ponipunni remont vol 2

Täna käisin jälle abis ponipunni ravimas. Olen pea iga päev käinud. Eile jäi vaid vahele.

Haav on päris ilusti paranenud. Ta lasi veega ilusti loputada ja vaatas ise ka, et mis ma seal toimetan. Esimest korda lasi ta nii rahulikult veega loputada, et eest ei pidanud enam hoolega hoidma, vaid sai lasta tal endal ka vaadata, mis ma teen. Ühes servas oli paar musta kohta ja haava alumine nurk oli veel natuke kahtlane. Suurem pind oli aga ilusa kooriku all, millel ei paistnud ühtegi kollakat laiku. Võtsin selle riski ja ei hakanud seda maha kakkuma. Tulemuseks oleks olnud veritsev pind, mis viimati tõi kaasa korraliku kakluse desotamise ja geeli panemise ajal. Eks homme ole näha, kas se eoli suur viga või mitte.

Deso vedelikuga kompressi tehes ja seda taskusse surudes sain meeldiva üllatuse osaliseks. Vaid näpuotsad mahtusid veel sinna sisse ja pool pisikesest marlijupist jäigi välja, sest lihtsalt ei mahtunud sinna enam. Lasin kompressil olla u 10min ja siis paks geelikiht peale.

Hetkel desotame ja geelitame nii, et ühe käega võtan haige jala üles (täna võtsin pehme nööriga, sest siis on haare parem ja jalg stabiilsemalt käes), ja teise käega siis toimetan. Omanik hoiab poni ja kui väga vaja siis kasutab mokapööra. Keegi kolmas paneb mulle geeli sõrmedele, kui see aeg käes. Ikka paras meeskonnatöö, aga õnneks on abilisi piisavalt võtta.

Ma väga väga loodan, et see progress jätkub ja tagasilööke ei tule. Me omanikuga mõlemad arvasime alguses, et nüüd on ponikene terve suvi rivist väljas, aga kui see deso ja geel sama ilusti edasi toimivad, siis saab ehk paari nädala pärast tasakesi uuesti tööd hakata tegema. Ponikene pugib end mõnusaks rulliks nüüd puhkusega ja siis on vaja vaikselt uuesti trennikoormus peale panna, et suur rohukõtu alt ära saada :)

Sünnipäeva järelkajad, ehk ponipunni remont.

Nagu juba mainitud, siis minu kasvatamatu koeranäss kargas DK sünnipäeval ponile kallale. Tulemuseks umbes 5cm pikkune rebimishaav nahal. Lihas oli vigastuseta.
Kohe pärast selle juhtumist vaatasin haava, tirisin servasi lahti ja veendusin, et haav ei ole sügav. Lasin verel tulla ja jalutasin, et kui seal mingit mustust sees on, siis vere immitsedes tuleb see ehk välja. Pärast pesin haava veel tükk aega voolava vee all.
Hiljem loomaarstiga konsulteerides oli see käitumine õige ja rohkem midagi ma teha polekski saanud. Rääkisin kohe ka poni omanikuga ja palusin temal otsustada, et kas tahab lasta arstil üle vaadata ja õmmelda või mitte. Omanik, kel hobusepidamise kogemust u 15 aastat, ja kes näinud igasugu auke, torkeid, hammustusi ja muud jama, arvas, et see on väike haav ja õmmelda pole seal midagi. Et isegi kui hakata torkima, siis ilmselt õmblused ei pea nagunii. Pesi veelkord haava ja loputas desoga ka üle. Arst kiitis heaks ka mõtte lillat peale lasta ja nii saigi tehtud.
Poni hoidis kergelt jalga aga paistetust ei olnud ja paari päevaga tuli peale tugev kärn. Omanik otsustas seda mitte maha kiskuda, kuna paistes ei olnud, jalga igalt poolt katsutes oli see normaalne. Poni enesetunne hea.

Ja siis juba üle nädala hiljem tabas omaniku paras šokk. Haav oli lahti, mõlemale poole ca 5cm suuremaks rebenenud ja poni kintsu sees oli minu sõrmede sügavune tasku, mis mäda välja ajas. Pilt oli väga rõve. Kiire kõne arstile, kes teatas, et jahh, paraku rebimishaavad lähevaki hapuks. Käskis iga päev voolava veega haava pesta nii puhtaks, kui vähegi õnnestub ja andis ka AB süstid põletiku vastu.

Tänaseks oleme haava pesnud 5 päeva. Iga kord algab u 20 min voolava veega pesuga. Kõik hatt, koorikud, mustus ja sodi peseme ära. Ümbert ka korralikult puhtaks. Siis sain veel raskesti paranevatele haavadele mõeldud loputusvahendit, mida kasutatakse ka näiteks põletushaavadele. Sellega loputan järgmiseks ja panen pehme sidemega kompressi 5-15 minutiks. Olenevalt kaua ponikene seda seal hoida laseb. Siis läheb selle sama ravimisarja geel, mis on samuti spetsiaalselt raskesti paranevatele haavadele, põletushaavad jne. Selle panek on kõige keerulisem, aga saame hakkama.
Tänaseks oli tasku sügavus vähenenud umbes 2/3 võrra. Kui esimesel päeval kompressi tegin ja seda sinna taskusse sisse surusin, siis läksid mu sõrmed sinna tervenisti sisse (jah, väga nilbe, ma tean). Täna aga oli tasku sügavus veel vaid u 2cm. Natuke laiemaks on ka vajunud, aga mäda enam ei tule ja servad on juba ilusad ja õrn nahake on peal.

Ja mida siis oleks pidanud tegema, et sellist hapuks mimenise tõenäosust vähendada? Oleks pidanud iga päev kärna maha leotama ja siis haava pesema ja pesema ja pesema. Arst ütles, et kui on rebimishaavad, siis need on paras jama ja ainuke asi, mis ehk natukene aitab seda hulluks minekut vältida on algusest peale koorik maha leotada ning haava iga päev ka seest hoolega voolava veega pesta. Kui koorik peale jääb, siis 99% juhtudest lähevad rebimishaavad mädanema ja seda just sissepoole. Kui siis lõpuks haav uuesti lahti lööb, on kahjud suured.

Lootuses, et järgmist korda enam ei tule, mõtlen siiski, et olen edaspidi targem.
AB kuur sai täna läbi ja nüüd jätkame pesemise ja desotamise ja geelitamisega. Omanik teeb ka pilte, et haava paranemist jälgida.

DK sünnipäev

Ma ei ole jälle jupp aega kirjutanud, ehkki juhtunud on üksjagu asju. Püüan siis peamised teemad ükshaaval siia kirja panna. Teen iga teema kohta eraldi posti, et oleks kergem jälgida. See peatükk siis DK sünnipäevast.

Pidu oli 26. hommikul. Ootasime külalisi juba kella 10st ja arvestasin, et poiss väsib umbes 2-3 paiku ära ja siis panen ta magama. Kes tahab, võib edasi jääda, kes mitte, mingu koju. Külalisi oli kutsutud palju ja õnneks said kõik peale ühe perekonna tulla. Üks pisike preili jäi kahjuks haigeks.

Lapsi oli kokku 7 ja väljas oli tekid maas ja sai joonistada tööriista keskusega mängida ja palju autosi oli ka. Vudiratas oli hitt.

Eelmisel päeval koristasime terve päeva aeda ja vedasime sodi minema. Sööke hakkasin tegema kell 9 õhtul ja tordi glasuuri panin peale kell 3 öösel. Siit ka paar märksõna iseendale:

• Kui planeerid pidu, siis päev enne pidu planeeri ainult söökidele. Koristustööd peavad selleks ajaks tehtud olema!
• Ka täielikult untsu läinud välimusega, aga siiski väga hea maitsega kooki saab serveerida. Peida see kuhja vahukoore alla ja kaunista mandlilaastudega ning keegi ei saa midagi aru!

Hommikul jõudsin kõik ilusti tehtud ja isegi pesus käidud ja siis tulid juba esimesed külalised. Kõik sujus kuniks… Ma tõin kohale poni. Millegipärast ma ei öelnud I-le eraldi, et pane siis koer tuppa kinni. Ma vist ei mõelnud sellele või eeldasin, et ta teab isegi. Kui hoovi peale jõudsime, siis erutus Wille väga ja proovis mängida ja naksata. Sai jalaga ja siis läks kurjaks. I sai tal natist kinni ja tiris ta tuppa. Lastel olid kiivrid kaasas ja hakkasime jalutama. Keegi oli oma kiivri tuppa pannud ja I läks sellele järele. Ning siis..

Siis pressis Wille end jõuga I-st mööda ja otse ponile kallale. Olelusvõitlus oli vägev. Poni püüdis korraga tappa nii koera kui ka mind, sest mina ju hoidsin teda kinni. Hüppas küünlasse ja siis mulle otsa. Lükas mu pikali maha aga kuna ma lahti ei lasknud, siis järgmine õhkuhüpe tõmbas ka minu püsti. Koer sai mitu matsu jalaga, aga see ajas teda ainult vihasemaks. Ilmselt ei saanud piisavalt haiget. I püüdis korea kätte saada ja ise samal ajal poni teravaid kabjalööke vältida. Lõpuks, pärast korduvaid katseid sai I Wilbul natist kinni ja lohistas vihast vahutava peni autosse.

Kahjude kontroll:

I oli terve. Ei saanud kordagi pihta. Kuidas tal see õnnestus, ma ei tea.

Minul ei valutanud kusagilt. Esialgu :D

Koerast oli sel hetkel ükskõik.

Ponile oli ta aga hambad kannikasse saanud lüüa. Vasakul kintsul oli u 5cm rebimishaav. Poni lasi seda ilusti katsuda ja tundus ainult natuke sügavam nahahaav.

Olukord rahunes. Poni rahunes. Jalutasime lapsi edasi ja selgitasin kõigile, et ponikene peab ikka liikuma, et veri tuleks välja ja mustus koos sellega. Siis peseme puhtaks ja ongi kõik. Et pole midagi hullu.

Kui lastel isu täis, siis panin ponikese talle ette valmistatud aeda. Palju rohelist, värske vesi ja ka maiuste hunnik ootamas. Ta hakkas kohe rahulikult sööma ja seega tundus ta ehmatusest toibunud olevat.

Inimestele kulus aga ära annus magusat ja seega läksin torti ette valmistama ja vahukoort tegema. Ühel hetkel astus sisse üks isadest. „oii, sa oled siin. Ma mõtlesin et sa läksid poni koju viima….“  Ma ei tea mis hetkel, või üldse miks oli värav lahti jäänud, aga igatahes pani ponipunn plehku. No see veel puudus!

Ja algas sünnipäeva poniaktsioon emmedele-issidele. Ponijaht! Üks pani autoga ühele poole, teine teisele. Keegi rabas ratta. Mina jooksin jala. Keegi jäi lapsi kantseldama. Õnneks oli aleviga tuttav poni ilusti oma karja juurde kepsutanud. Telefoniside tulemusena võeti aiast vool välja ja poni leidjad surusid ta aia alt oma karja juurde. Poniaktsioon oli sellega lõppenud.

Veel paar märkust iseendale:

• Kui sa tood koju mõne teise looma, siis ahelda koer 3 korda kindlamalt, kui sa esialgu vajalikuks pead.
• Räägi üle ka see, mis tundub loogiline. Inimeste loogika on väga lai mõiste.

Edasi õnneks laabus kõik hästi. Täielikult ebaõnnestunud välimusega tordi peitsin kuhja vahukoore alla ja see oli tõeline hitt. Kõik sõid ja kiitsid, mis tegi mulle nii suurt rõõmu.

Kui külalised olid koju läinud, siis läks ka DK vabatahtlikult magama, sest teadis, et õhtul tuleb veel inimesi ja muidu on ta liiga väsinud.

Õhtupoole tulid I sugulased ja see istumine möödus vahejuhtumiteta. Õnneks. Kella 9ks oli plats puhas ja poja oli taaskord nõus kohe voodisse pugema. Kõik kingitused olid otseloomulikult kaisus ja ega ma ei keelanud ka. Magama jäi ta ilma igasuguse jandita.

Kokkuvõttes oli tore päev. Ja sellist 3 aastase sünnipäeva annab otsida :D paras seiklus kõigile.