Nagu juba mainitud, siis minu kasvatamatu koeranäss kargas DK sünnipäeval ponile kallale. Tulemuseks umbes 5cm pikkune rebimishaav nahal. Lihas oli vigastuseta.
Kohe pärast selle juhtumist vaatasin haava, tirisin servasi lahti ja veendusin, et haav ei ole sügav. Lasin verel tulla ja jalutasin, et kui seal mingit mustust sees on, siis vere immitsedes tuleb see ehk välja. Pärast pesin haava veel tükk aega voolava vee all.
Hiljem loomaarstiga konsulteerides oli see käitumine õige ja rohkem midagi ma teha polekski saanud. Rääkisin kohe ka poni omanikuga ja palusin temal otsustada, et kas tahab lasta arstil üle vaadata ja õmmelda või mitte. Omanik, kel hobusepidamise kogemust u 15 aastat, ja kes näinud igasugu auke, torkeid, hammustusi ja muud jama, arvas, et see on väike haav ja õmmelda pole seal midagi. Et isegi kui hakata torkima, siis ilmselt õmblused ei pea nagunii. Pesi veelkord haava ja loputas desoga ka üle. Arst kiitis heaks ka mõtte lillat peale lasta ja nii saigi tehtud.
Poni hoidis kergelt jalga aga paistetust ei olnud ja paari päevaga tuli peale tugev kärn. Omanik otsustas seda mitte maha kiskuda, kuna paistes ei olnud, jalga igalt poolt katsutes oli see normaalne. Poni enesetunne hea.
Ja siis juba üle nädala hiljem tabas omaniku paras šokk. Haav oli lahti, mõlemale poole ca 5cm suuremaks rebenenud ja poni kintsu sees oli minu sõrmede sügavune tasku, mis mäda välja ajas. Pilt oli väga rõve. Kiire kõne arstile, kes teatas, et jahh, paraku rebimishaavad lähevaki hapuks. Käskis iga päev voolava veega haava pesta nii puhtaks, kui vähegi õnnestub ja andis ka AB süstid põletiku vastu.
Tänaseks oleme haava pesnud 5 päeva. Iga kord algab u 20 min voolava veega pesuga. Kõik hatt, koorikud, mustus ja sodi peseme ära. Ümbert ka korralikult puhtaks. Siis sain veel raskesti paranevatele haavadele mõeldud loputusvahendit, mida kasutatakse ka näiteks põletushaavadele. Sellega loputan järgmiseks ja panen pehme sidemega kompressi 5-15 minutiks. Olenevalt kaua ponikene seda seal hoida laseb. Siis läheb selle sama ravimisarja geel, mis on samuti spetsiaalselt raskesti paranevatele haavadele, põletushaavad jne. Selle panek on kõige keerulisem, aga saame hakkama.
Tänaseks oli tasku sügavus vähenenud umbes 2/3 võrra. Kui esimesel päeval kompressi tegin ja seda sinna taskusse sisse surusin, siis läksid mu sõrmed sinna tervenisti sisse (jah, väga nilbe, ma tean). Täna aga oli tasku sügavus veel vaid u 2cm. Natuke laiemaks on ka vajunud, aga mäda enam ei tule ja servad on juba ilusad ja õrn nahake on peal.
Ja mida siis oleks pidanud tegema, et sellist hapuks mimenise tõenäosust vähendada? Oleks pidanud iga päev kärna maha leotama ja siis haava pesema ja pesema ja pesema. Arst ütles, et kui on rebimishaavad, siis need on paras jama ja ainuke asi, mis ehk natukene aitab seda hulluks minekut vältida on algusest peale koorik maha leotada ning haava iga päev ka seest hoolega voolava veega pesta. Kui koorik peale jääb, siis 99% juhtudest lähevad rebimishaavad mädanema ja seda just sissepoole. Kui siis lõpuks haav uuesti lahti lööb, on kahjud suured.
Lootuses, et järgmist korda enam ei tule, mõtlen siiski, et olen edaspidi targem.
AB kuur sai täna läbi ja nüüd jätkame pesemise ja desotamise ja geelitamisega. Omanik teeb ka pilte, et haava paranemist jälgida.
No comments:
Post a Comment