Täna käisin jälle abis ponipunni ravimas. Olen pea iga päev käinud. Eile jäi vaid vahele.
Haav on päris ilusti paranenud. Ta lasi veega ilusti loputada ja vaatas ise ka, et mis ma seal toimetan. Esimest korda lasi ta nii rahulikult veega loputada, et eest ei pidanud enam hoolega hoidma, vaid sai lasta tal endal ka vaadata, mis ma teen. Ühes servas oli paar musta kohta ja haava alumine nurk oli veel natuke kahtlane. Suurem pind oli aga ilusa kooriku all, millel ei paistnud ühtegi kollakat laiku. Võtsin selle riski ja ei hakanud seda maha kakkuma. Tulemuseks oleks olnud veritsev pind, mis viimati tõi kaasa korraliku kakluse desotamise ja geeli panemise ajal. Eks homme ole näha, kas se eoli suur viga või mitte.
Deso vedelikuga kompressi tehes ja seda taskusse surudes sain meeldiva üllatuse osaliseks. Vaid näpuotsad mahtusid veel sinna sisse ja pool pisikesest marlijupist jäigi välja, sest lihtsalt ei mahtunud sinna enam. Lasin kompressil olla u 10min ja siis paks geelikiht peale.
Hetkel desotame ja geelitame nii, et ühe käega võtan haige jala üles (täna võtsin pehme nööriga, sest siis on haare parem ja jalg stabiilsemalt käes), ja teise käega siis toimetan. Omanik hoiab poni ja kui väga vaja siis kasutab mokapööra. Keegi kolmas paneb mulle geeli sõrmedele, kui see aeg käes. Ikka paras meeskonnatöö, aga õnneks on abilisi piisavalt võtta.
Ma väga väga loodan, et see progress jätkub ja tagasilööke ei tule. Me omanikuga mõlemad arvasime alguses, et nüüd on ponikene terve suvi rivist väljas, aga kui see deso ja geel sama ilusti edasi toimivad, siis saab ehk paari nädala pärast tasakesi uuesti tööd hakata tegema. Ponikene pugib end mõnusaks rulliks nüüd puhkusega ja siis on vaja vaikselt uuesti trennikoormus peale panna, et suur rohukõtu alt ära saada :)
No comments:
Post a Comment