Napakad mutikesed

Ma olen püüdnud mitte halade teemadel, mida ma nagunii muuta ei saa, aga viimasel ajal on Tallinna liiklusolukord mind liiga tihti välja vihastanud. Autojuhid on nahaalsed ja ebaviisakad, see on paratamatus, aga et kas masu või euro või tont teab mis asi veel, on paljudele jalakäiatele enesetapumõtted pähe istutanud, on minu jaoks väike üllatus. Tuju rikkuv ja närve sööv üllatus.

Olukord nr1:
Autoga Tartu mnt-lt linna poole tulles on peale Swiss hotelli on võimalus tagasipöördeks. Sealne valgusfoor on nii sätitud, et kui vasakule pöörajatele ja sealhulgas ka mulle, kes ma vasakule keeramise asemel tagasipöörde vasakule teen, on roheline tuli, siis jalakäiatele, kes tahavad tulla üle selle tee, kuhu mina tagasipöörde teen, on juba hakanud põlema punane. Kasutan seda kohta väga tihti, sest lähen nii I-le tööle järele.
Ja siis ühel ilusal õhtul, teen mina oma tagasipööret, kui auto ette hüppab puhvis blondi parukaga daame. Nägu on peas selline, et tal ongi õigus seal jalutada ja kohmitseda. Piduril jalg sirge, rattad krigisevad ja auto ei tee mitte ilusat häält. Mutike, või õigemini nooremapoolne omast arust daam, vahib mind sellise näoga, et kus su silmad on plika, kas sa ei näe siis et MINA tulen. Olgu punane v mitte, mul on ikka õigus ja sina pea oma auto heaga kinni. Vahet pole, et sul on roheline tuli. Korraks ta isegi viivitab ja jääb auto parema nurga ette seisma. Ehmatusest värisevate kätega ei saa ma kohe uuesti käiku sisse, et liikuma hakata ja sel ajal jalutas ta ülbelt auto ette, pööritades silmi ja kõõritades mind veelkord tigeda pilguga, justnagu oleks mina selle jama seal korraldanud.
Autojuhtidele tehakse värvipimedustest. Väga hea. Aga vist tuleks ka jalakäiatele teha ja värvipimedatele ja lollidele mingi vilkur pähe opereerida, et autojuhid teaks nende teele hüppamisega arvestada ka siis, kui autol roheline fooris sirab.

Olukord nr 2:
Keskturu piirkonna hullus.
Kust krdi kohast võtavad inimesed, et kui turu eest läheb tänav, siis see on automaatselt jalakäiate kakerdamiseks mõeldud. Hordide viisi inimesi tuiab suvalises kohas üle tee ja pole harvad ka olukorrad, kus keset teed kohtub babulja oma sõbrannega ning jäädakse juttu puhuma. Ega selleks pole omati targemayt kohta kui keset autoteed. Ja julge sa vaid signaali anda. vanad mutid panevad sulle siis 100 needust peale, kui mõni neist just südamerabandust ei saa.
Täna hommikul tegi aga üks mutike teistele korralikult pika puuga ära. Kui tavaliselt ujutakse seal kaootiliselt üle tee, kas siis turule kraami varuma, või siis juba kokku ostetud kraamiga koju, siis täna see memm kulges piki sõidudeed. Ilusti keskel nii, et ei saanud ei ühelt ei teiselt poolt mööda. Ratastega kott taga veeremas astus ta töntsil sammul nagu õige mees kunagi. I andis signaali ja siis ta vist ärkas oma varasest talveunest ning kobis teeäärde.

Aru ma ei näe, mis neil inimestel viga on. Igal juhul tekib mul selline tunne, et karjuks või sõimaks või midagi, kui sellest vaid kasu oleks. Vahel mõtlen, et ehk rikub see siis vähemalt natukenegi nende päeva nagu nad oma napaka käitumisega on minu hommikut rikkunud.
Aga mis seal ikka, kellel see aeg lolle õpetada. Hakkavad veel munadega pilduma ja siis vaja veel autot ka pesta.

Minu lemmikud

Mõtlesin, et kirjutan siia mõned oma lemmikharjutused, mida ma peaaegu igas trennis teen.

Alustan ma alati pika sammu käimisega. 15min on tavaline taks. Esialgu on lihtsalt vaba samm u 5min ja siis küsin ette alla diagonaalidel ning lühikese külje kesekl teen suuri volte. Diagonaale sõites keskendun sujuvusele, pehmusele ja ette alla venitamisele.
Kui hobune juba mõnus on diagonaalidel, siis küsin ka natuke painutusi mõlemale poole. Sealt edasi paari sammu kaupa õlga sisse ja tagumikku sisse. Kõik see toimub pika ja pehme ratsmega ja ette-alla asendist. Õla sisse toomise mõte on siin ka venitused ja sellepärast on tähtis küsida leebelt ja mitte mingil juhul väänata. Küsin alati õrnalt ja ainult nii palju, kui hobune hea meelega teeb, et oleks mõnus venitus, mitte valus sikutamine.

Sealt edasi tuleb traav. Kasutan alguses ka palju diagonaalide sõitmist. Ette-alla ja sujuvad painde vahetused. Diagonaalide vahele voldid. Kui traav on pehme siis küsin peale nurka õlga sisse, siis lühike diagonaal ja jälle õlg sisse. Otsa peal volt ja sama teisele poole.
Kogu aeg peab jälgima, et rütm oleks rahulik aga tagant tõukaks ja haaraks edasi. Eest oleks hästi pehme ja hobune kannaks ise. Sikutama või väänama ei tohi hakata.
Ottokale selline soojendus sobib. Kui teha kõike mõnusa rütmiga ja tagumist otsa töös hoides, siis selleks ajaks, kui õlga sisse hakkan küsima, on ta juba ise valmis end natukene kokku poole tooma. Mina ainult küsin harjutust ja jälgin just tagumise otsa aktiivsust.

Edasi tuleb juba kas galopp, või mis iganes on trenniks mõeldud. Külgliikumisi või üleminekuid või mida iganes. Hüppetrennides keskendun rohkem ka üleminekutele.

Trenni lõppu aga suurel ovaalil ette-alla traavi mõlemale poole ja siis mõned nn porganipainutused. Mulle meeldib trenni lõpus hobusele väike leivatükk või porgandijupp preemiaks anda. Tegelikult meeldib mulle ka trenni ajal kommi anda. Olen püüdnud ennast väga jälgida ka selles osas, et iga natukese aja tagant puhkepausikesi teha. Kasvõi korraks anda vaba ratse ja lasta hobusel meeled lõdvaks lasta. Tavaliselt on nii, et kui Otto on väga tubli mingil hetkel, siis kiidan ja annan mämmi ja siis natukeseks vaba ratsme. Minutiks kasvõi. See sobib nii mulle kui hobusele ja hoiab trennid mõnusalt pingevabad :)

Nädala algus

Oiii kuidas ma lihtsalt ei jõua teha kõike, mida peaks tegema. No ei jõõuuuaaaa. Masendav.

Pean minema oma paberkrohvi jaoks materjali purustama ja tooma, aga täiesti õudukas, kuidas iga viimane kui päev on nii tihedalt asju täis pakitud, et tööpäeva tundide jpooksil ma sinna firmasse lihtsalt ei jõua.
Reedel läheb Otto 3V Juuniorite meistrikatele G-ga. Ma ei tea, mis kell tal skeem algab, aga ma vist ikkagi ei saa seda vaatama minna :( Nii kurb. Annan siis oma kaamera neile kaasa, et pärast filmilt vähemalt vaadata. See nädal ei klapi muidu töötunnid ja seinamaterjalile pean ka see nädal järele jõudma. Ainuke võimalik päev on reede, sest täna ei jõua ja homme on iga viimangi minut arvel.
Kas keegi ei tahaks palun tulla mulle tasuta appi ja teha ära nt paberipurustamine ja kojuvedu ning siis suuremat sorti koristus. Ja siis sõita kesk-Eestisse ja tuua sealt ära tellised. Siis oleks veel vaja aias sügistöid teha, millele ma ise olen juba suht käega löönud, sest no sorry, remont on olulisem.

Oktoobri esimesel nv on TIHS. Seekord siis juba 10 korda ja minul ka 10s kord vabatahtlikuna tööd rügada. Võiks ju küsida, et kui mul on niigi 107 asja kogu aeg teha, siis miks ma sinna rabelema lähen? Aga no ma ei saa mitte minna. See on lihtsalt nii, et sinna ma lähen. Ma tahan väga näha seda üritust, aga niisama publikuna ma ei viitsiks seda vadata. Mulle meeldib ise ka midagi teha, et üritus tuleks ikka ja jälle sama hästi korraldatud nagu iga aasta. Olen teinud seal igasuguseid asju. Eelmine aasta olin platsil üks tiimijuhte ja see oli väga vahva. Näis, mis ülesanne mulle sel aastal määratakse.
Üks väke roll on aga juba kindel ja selle ettevalmistustega hakkasin eile ka juba tegelema. Käisin Vagabondiga sõitmas. Bond on suur eesti raskeveo täkk. Ääretult muhe tegelane. Võhmakest napib hetkel ja lihast ka, aga püüan nüüd ise 3x nädalas sõita ja omaniku ka sinna selga kupatada, kui ma ise ei saa minna, ning küllap saame seal selle väikese demotraavikese ära tehtud.
Ma juba kujutan ette, kui ilus ta seal olema saab, kui ta ilus linalakk lahti on kammitud ja saba kohevaks harjatud. Väga äge saab see olema igatahes ;)

Otto ja G ettevalmistus 3V-eks on natuke poolik olnud. Minu arust vähemalt. Aga samas oli 2 võistluse vahel ka ainult 2 nädalat ja hobune vajas sinna vahele ka puhkust. Eelmine nv Ottokas puhkaski. Tegin talle 3 päeva vaid massaaži ja puhastasin ja olime niisama mõnusad. Esmaspäeval G sõitis ja puhkus oli neile mõlemile väga hästi mõjunud. Esialgu oli traav natuke kiirustav, aga kui G rütmi rahulikumaks võttis ja tagant rohkem maad-haaramist küsis siis sai hobune ka aru, mis teha vaja ja edasi oli juba väga hää. Galopis oli alguses sama mure, et tagumine ots oli veidi lohakas, aga poolpeatused on selles olukorras imerohi.
Eile õhtuhämaruses hüppasime natuke. Ma jäin selle trenniga üllatavalt rahule. G on hakanud vaikselt tunnetust kätte saama ja ehkki mõnele tõkkele Ottokas veel natuke süstis, siis tuli ta igast olukorrast ilusti välja. Täna sõidame skeemi ja ma väga loodan, et väga palju ei ole vaja teha. Ei taha teda päev enne võistlust liiga palju väsitada.

Jonnyl hakkas hüppepuhkus. Kuni novembri keskpaigani ei tee enam hüppetrenne. Latikesi vast ikka natuke, aga peamiselt on kerge ratsastus, kordetöö ja palju puhkepäevi. Vaatab siis kuidas asjad edasi sujuvad.

Hullumeelsus on see, kui teed ühte ja sama asja üha uuesti ja uuesti lootes erinevat tulemust

Puhkus sai läbi. Teist päeva juba olen kontoris ja püüan leida sobiva rütmi, et kontoritöö, trennid ponikoolis, järvel, kalesil ja peagi ka lagedil ning enda ratsutamine ei rööviks iga viimastki hetke ja jääks piisavalt aega ka kodu ning pere jaoks.

Puhkuse ajal ei jõudnud me nii palju tehtud, kui ma lootsin. Põranda saime lihvitud, aga see oli tunduvalt aeganõudvam, kui ma oleks osanud arvata. Lootsin, et saan sellega ise hakkama, aga tutkit vasja, ikka lasime I-ga kordamööda selle lihvijaga mööda tuba ringi.
Nüüd on veel vaja mingi spets silikooni või asjaga laudade vahed ja lohukesed täita ning siis õlitada. Lihtne öelda..

Hetkel on terve elu hullumeelne rabelemine ja ma tunnen kuidas kõik osapooled selle pärast tegelikult kannatavad. Mulle meeldib meie onnikest tuunida ja ma tahan, et mul oleks hingamise aega ja aega seda tegevust mõnu ja naudinguga teha. Hetkel on aga see nautlemise osa kuidagi käest libisenud. Ise ma olen süüdi, et võtan liiga palju asju korraga käsile, aga samas ma ei ole kunagi olnud väga osav EI ütleja. Paraku on aga minu päevas ka 24 tundi ja mitte mingi valemiga ei venita seda aega pikemaks. Ainult kurnatuse aste läheb suuremaks, muud ei midagi.

Hobuste osa on mu elust järjest suuremat tükki haaramas. Tegelikult on see väga tore. Samas ma panen sinna alla kogu oma hinge ja see väsitab päris palju. Igasse trenni püüan anda endast kõik ja õhtu lõpuks on korralik vässu peal. Samas aga ei oska ma kuidagi ka poole vinnaga seda asja teha. Kas kõik või mitte midagi. Kui mul ei teki klappi ratsaniku ja hobusega, siis esiteks väsin ma veel rohkem ja teiseks ei taha ma siis seda trenni üldse tehagi.

Nv oli keeruline. Olen andnud endast maksimumi aga seda on ilmselgelt liiga vähe. Või siis olen teinud päris vildakaid otsuseid. Kohutavalt kurb. Mulle ei meeldi  kohe mite üks raas, kui ma ei suuda täita mulle pandud lootusi, isegi, kui need on tegelikult absurditeater ja mul ei ole nende lootuste täitumises võimalik 100%liselt tulemust määrata. Kui mängus on sõtlumatud muutujad, siis ei saagi ju eeldada, et kõik toimib ideaalselt. Ei saa, aga ma loll ikka loodan. Ja mis veel lollim, olen üldse nõus sellega, et need lootused mu kukile pannakse.
Pean asju hakkama tähtsuse järjekorda sättima. Oi kui keeruline see saab olema. Et mitte kelllegi liiga teha, tuleb olla karm aga õiglane. Kui ma ise ära ei heldi, on kõik teostatav.
Andke andeks, kes te seda loete ja muffigi aru ei saa. Ma ei taha ka hakata nimesid ja muid detalile lahti harutama. Läheks liiga isiklikuks. Seda jama veel vaja, et minu diplomaatiline longe kellelegi asjatult haiget teeks. Minu enda elu on lihtsalt natuke tohuvapohu hetkel ja pean asjad selgemaks saama.
Samuti pean ma enda kallal kõvasti tööd tegema selles osas, et ma ei võtaks vabatahtlikult vastutust asjade eest, mis ei ole minu kontrolli all. Eks kõik need asjad, mis mu meele mõruks teevad koonduvadki just saa punkti. Keskendumisvõime on üle keskmise piiratud resurss ja ma tunnen kuidas ma  ise suunan oma energia vaesse kohta ja siis virisen,et ma midagi tagasi ei saa. Hullumeelsus pidavat olema see, kui teed ühte ja sama asja aina uuesti ja uuesti ning loodad erinevat tulemust. Ma olen viimasel ajal käitunud nagu tõeline paldiski mnt kandidaat, aga kavatsen seda nüüd muutma hakata. Kohe ja hästi kiiretsi :)
Enda eest peab ikka ise hoolitsema. Ei toimi see asi nii, et hoolitsed teiste eest ja loodad, et nad siis tänulikkusest ja austusest ka sinu eest hoolitsevad. Kahjuks see maailm nii ei toimi.


Aga olgu. Aitab halast.
Trikk pidavat olema selles, et tuleb ise asjades positiivset näha. Usun sellesse ja tegelikult olen püüdnud ka selle järgi elada, aga no vahel on hea lihtsalt kõik ving endast välja vinguda ja siis jälle pea püsti edasi marssida.
Sest hea on ju see, et põrand on üli-ilus. Ja soe. Isegi minul on seal palja varbaga hää olla.
Tellised vist leidsime ka. Pean neile vaid järele minema. Millal on omaette küsimus. Samas nv on nagunii keskeestisse asja, ehk peaks siis juba ringreisi tegema :D
Palju trenne on ka tore. Mulle meeldib trenni anda ja ega ma rahast ka ära ei ütle. Sain omale uue jope ja remondi peale kulub ka pääris palju.

Ottost räägin aga mõni teine kord. Ta väärib päris omaette postitust.

Tõrksa taltsutus, ehk kuidas ma põrandalihvijaga sõbraks sain

Oleme renoveerimisega nii kaugele jõudnud, et põrand on vaja lihvida ja viimistleda. Laenutasin eile hommikul selle kolaka masina, mis kaalub 40kg ja on parasjagu suur ka. Ramirendi tore onu aitas selle ilusti autosse tõsta, aga autost kätte saamine oli juba omaette ooper.

See elukas mahtus autosse nii, et juhtvarre osa oli alla lastud tagumise istme peal ja lihvimine ja mootori osa pakiruumis. Kogu see kupatus oli aga nii raske, et teda ette sirutatud kätega ma tõsta ei jaksanud ja seega pidin ta kuidagimoodi piskaasniku ääre peale sikutama. Siis kõlas üle küla üks mehine röögatus ja kehva karateefilmi helisid matkides võtsin jõu kokku ja vinnasin selle eluka autost välja. 

Majani oli lihtne- jubinal väkesed rattakesed ka ja  sai ilusti vedada. Aga edasi.. Nagu käru seda trepist üles sikutada ei saanud, sest mingi serv jäi kinni. Ei õnnestunud ka teise nurga alt nügides. Ega ka kolmanda. Ei jäänud muud üle, kui jälle karuhääled valla päästa ja kogu jõudu kokku võttes see jubin terassile tõsta. Gravitatsioon punnis vastu ja minu selg avaldas kogu protsessi kohta valjuhäälselt arvamust. Terassilt tuppa reisis jubin juba oiete, mitte karuhäälte saatel. 

Kuna eile oli mul tallipäev, siis koju sain alles poole 10 ajal. I oli juba natuke seda põrgulist taltsutanud ja tuli minulgi proovida, et hommikul iseseisvalt tööle asuda. Selgus tõsiasi, et põrandalihvijatel on iklikud eelistused partnerite suhtes ja minuga see loom tantsida ei tahtnud. Kui näpukene lüliti vastu läks hüppas masin korraliku hooga tagasi ja vasakule. Juhiseid järgides surusin kogu jõust oma raskuse vastu käepidet, et masinat paigal hoida. Karistuseks sain paugu vastu puusakonti ja korraliku lennu tagurpidi vastu seina. Välja nägi see ülimalt koomiline ja saime I-ga mõlemad korralikult naerda. 

Üks katse järgnes teisele ja lõpuks olin ma väsinud kuid masin jäi taltsutamata. Lootsin, et olen pikast päevast lihtsalt liiga väsinud ja küllap hommik on õhtust targem. Kobisin oma kaotust tunnistades voodisse, lubades endale, et ega lahingu kaotus tähenda veel sõja kaotust.

Plaan oli, et magan kauem ja puhkan välja ja hakkan siis tööle. Aga nagu minu plaanidega ikka, ei läinud ka seekord asjad nii nagu vaja. Kella 4 ajal ärkasin meeletu seljavalu peale. Pead ei saanud liigutada, käsi ka mitte. Kael, turi ja üleaselg mitte ei olnud ainult valusad vaid lausa valutasid. Kuidagimoodi vaevlesin hommikuni ja teatasin I-le ka "rõõmsaid" uudiseid. Otsustasime, et ei hakka masinat tagasi viima ja proovin siiski natukenegi lihvida. 

Määrisin end liotonigiga kokku ja pakkisin valutava koha soojalt sisse. Võtsin südame rindu ning asusin tööle. Endalegi üllatuslikult sain kohe esimese korraga masina kontrolli alla ja õhtused erimeelsused olidki minevik. Ka selg lubas toimetada, sest pea ja käed olid üsna paigal. Juhtisin rohkem keha ja jalgadega ning polnudki hullu midagi. Puhkepause pidin päris tihedalt võtma, sest randmed väsisid ja maskiga ei saa väga hästi hingata. Õiget, piisavalt karedat ketast ei taibanud ma ikka nõuda ja seega venis töö meeletult aeglaselt. Õhtuks jõudsin ma küll üht-teist tehtud, aga mitte piisavalt :( 

Homme viime eluka tagasi ja reedel tuleb katse 2. Võtame karedama ketta ka ja ehk siis saame nv-ga põranda lihvitud ;)

Update

Long time no see,

Aga on olnud kiire ka ja üksjagu mitteviitsimist. Mul hakkas eelmine nädal puhkus. Midagi väga palju ma tehtud ei saanud. Peamiselt olin tallis.  Poja oli kogu aeg kaasas ja nii me oma päevi veetsime, tehes minu toimetusi temale sobivas tempos. Ta oli kullatükk. Ausalt ka :)


Kodune remont edeneb. Aeglaselt, aga siiski.
Põrandalauad on lõpuks kõik paigas. Minu asi on need nüüd vanast värvist puhtaks kraapida ja siis taltsutada suur ja hirmuäratav lihvimismasin.
Suurem osa kipsist on ka seinas ja kaks osa telliseseina krohvisin ära. See oli põnev. Nüüd ootavad värvimist. Kolmapäeval lähen ostan värvi ära ja siis kohe värvin esimese kihi ära ka. Saab tolmu kinni.
Suurte läbirääkimiste tulemusel sai otsustatud, et mingi osa seintest tuleb siiski ka pahteldada ja värvida :( Oii kuidas ma ei oota seda nokitsemist. Ja otse loomulikult on see osa kõige rohkemate nurkade ja kipsitükkidega, ehk siis hulganisti pahteldamist ja lihvimist :s

Enne selle kohutava töö tegemist aga peame põranda korda saama ja siis ahju sisse, sest minu paberkrohv ootab just nende tööde taga. Ehkki jah, kahjuks, peab ka lihvimine tehtud olema, sest ka see on tolmune.
Teha on palju. Oleks ainult piisavalt jaksu, et teha kõike mida tahaks. Aga kaminas prõksuvat tuld ei jõua ma  päriselt ka enam kuigi palju kauem oodata.

Hobustest ka.

Ottokas on kullatükk nagu ikka. Mina olen viimasel ajal rtsastust nokitsenud ja G ka. Nv oli tartus 3V. Puhas kross andis neile pääsme juuniorite meistrikatele :D Skeem pidi väga kobe olema, sest 68% ei saa niisama :)
Ts peavad nad veel harjutama. Aga võistlusplatsil ei ole Ottokas just liiga lihtne, seega tööd on, aga potensiaali ka.

Ponipunniga toimetame ka. 15 lähme ponide päevale. Jube kõhna on ta hetkel ja ma ei saa aru, milles asi. Süüa saab lahkelt, lisasöötasid ka. Ussikuurid tehtud. Puugitestid ka. Ei tea.
Kui välihooaeg lõpeb, siis võtan koormuse maha ja teeme vaid kergeid ratsastustrenne. Paneme Merlega ka plaanid paika, et kes, mida ja millal ning siis on selgem pilt koormusest ka.

Mära tõmbas oma ninnu katki ja käisin seda 11 ajal õmblemas. Arstil ei olnud kõike vajalikku kohe autos olemas ja käis asjade järgi. Elukas käitus väga eeskujulikult. Arst tegi kohaliku tuimestuse ja siis ta natuke võttis pead eest ära. Õmblemise ajal oli vana rahu ise. Ainult nõela hoidvate näpitsate krõpsu peale ehmatas korraks. Arst tikkis ninnu ilusti kinni ja nüüd ravime hoolega, et ikka ilusti kinni kasvaks ja koledat armi ei jääks.
Ise ma sinna selga veel jõudnud ei ole, aga E, kes temaga trennitab, on väga tubli. Neil paistab hea klapp olevat ja seega polegi mind sinna niiväga vaja :)

Ponikooliga tegutseme ka. Kooli ja sügise saabudes on tunniplaan hetkel veel lahtine, aga lapsed on usinad ja ponud tublid. Hakkan nüüd jälle ise suuremaid ponisi sõitma, et lastel parem oleks. Vaatab, ehk proovin isegi enduuro järele :D

Uuesti ehitusest: kipsikrohvi avastamas.

Täna käis mu isa meil natuke abis ja põhiline töö käis ühe seina kallal. Seal on palju nikerdamist lae äärte ja sisse ehitatavate õõnsustega. Nii nad siis I-ga kahesi seal pusisid.
Mina sain aga käe valgeks kipsikrohvi alal.

Esmalt oli see vaja muidugi poest ära tuua, koos kipsikruvide, neetide ja düüblitega. Bauhausis oli u 50 inimest 1 teenindaja kohta ja vaba teenindaja leidmine oli ülesanne omaette. Kui ühe mehe käest, kes seisis käed taskus ja kalanägu peas, küsima läksin, siis vastas ta nagu lindilt, et vahe 45... Vaevalt jõudsin ma uuesti- vaheeeee nelikümmmend viiiiiisssss.... Jalutasin minema.

Õnneks leidsin peagi ühe vaba teenindaja ja ehkki ta pärast aitas minule lisaks korraga veel umbes viite inimest, siis suutis ta väga sõbralik ja tore olla. Sain kruve, neete ning düübleid ja suundusin krohvi järele. 30kg kott liikus gravittsiooni abiga kergelt virna otsas käru põhja. Kui see tehtud  hakkasin selle peale mõtlema, et kuidas ma selle autosse kavatsen saada :D Ülessepoole on seda jurakat ju tüki tülikam vinnata. Aga sain hakkama.

Kodus sain jälle üht uut tööriista proovida- segu visplit :D Suur kolakas asi. Paps näitas esimese satsi ette ja siis plädisin ise edasi. Nüüd on krohv seinas ja kontuurid ka pehmemaks pestud. Ise olen rahul :D
Selles tehnikas peaks tulema 2 seina. Teised 2 paberkrohviga. Siduvaks elemendiks puit.