Puhkus sai läbi. Teist päeva juba olen kontoris ja püüan leida sobiva rütmi, et kontoritöö, trennid ponikoolis, järvel, kalesil ja peagi ka lagedil ning enda ratsutamine ei rööviks iga viimastki hetke ja jääks piisavalt aega ka kodu ning pere jaoks.
Puhkuse ajal ei jõudnud me nii palju tehtud, kui ma lootsin. Põranda saime lihvitud, aga see oli tunduvalt aeganõudvam, kui ma oleks osanud arvata. Lootsin, et saan sellega ise hakkama, aga tutkit vasja, ikka lasime I-ga kordamööda selle lihvijaga mööda tuba ringi.
Nüüd on veel vaja mingi spets silikooni või asjaga laudade vahed ja lohukesed täita ning siis õlitada. Lihtne öelda..
Hetkel on terve elu hullumeelne rabelemine ja ma tunnen kuidas kõik osapooled selle pärast tegelikult kannatavad. Mulle meeldib meie onnikest tuunida ja ma tahan, et mul oleks hingamise aega ja aega seda tegevust mõnu ja naudinguga teha. Hetkel on aga see nautlemise osa kuidagi käest libisenud. Ise ma olen süüdi, et võtan liiga palju asju korraga käsile, aga samas ma ei ole kunagi olnud väga osav EI ütleja. Paraku on aga minu päevas ka 24 tundi ja mitte mingi valemiga ei venita seda aega pikemaks. Ainult kurnatuse aste läheb suuremaks, muud ei midagi.
Hobuste osa on mu elust järjest suuremat tükki haaramas. Tegelikult on see väga tore. Samas ma panen sinna alla kogu oma hinge ja see väsitab päris palju. Igasse trenni püüan anda endast kõik ja õhtu lõpuks on korralik vässu peal. Samas aga ei oska ma kuidagi ka poole vinnaga seda asja teha. Kas kõik või mitte midagi. Kui mul ei teki klappi ratsaniku ja hobusega, siis esiteks väsin ma veel rohkem ja teiseks ei taha ma siis seda trenni üldse tehagi.
Nv oli keeruline. Olen andnud endast maksimumi aga seda on ilmselgelt liiga vähe. Või siis olen teinud päris vildakaid otsuseid. Kohutavalt kurb. Mulle ei meeldi kohe mite üks raas, kui ma ei suuda täita mulle pandud lootusi, isegi, kui need on tegelikult absurditeater ja mul ei ole nende lootuste täitumises võimalik 100%liselt tulemust määrata. Kui mängus on sõtlumatud muutujad, siis ei saagi ju eeldada, et kõik toimib ideaalselt. Ei saa, aga ma loll ikka loodan. Ja mis veel lollim, olen üldse nõus sellega, et need lootused mu kukile pannakse.
Pean asju hakkama tähtsuse järjekorda sättima. Oi kui keeruline see saab olema. Et mitte kelllegi liiga teha, tuleb olla karm aga õiglane. Kui ma ise ära ei heldi, on kõik teostatav.
Andke andeks, kes te seda loete ja muffigi aru ei saa. Ma ei taha ka hakata nimesid ja muid detalile lahti harutama. Läheks liiga isiklikuks. Seda jama veel vaja, et minu diplomaatiline longe kellelegi asjatult haiget teeks. Minu enda elu on lihtsalt natuke tohuvapohu hetkel ja pean asjad selgemaks saama.
Samuti pean ma enda kallal kõvasti tööd tegema selles osas, et ma ei võtaks vabatahtlikult vastutust asjade eest, mis ei ole minu kontrolli all. Eks kõik need asjad, mis mu meele mõruks teevad koonduvadki just saa punkti. Keskendumisvõime on üle keskmise piiratud resurss ja ma tunnen kuidas ma ise suunan oma energia vaesse kohta ja siis virisen,et ma midagi tagasi ei saa. Hullumeelsus pidavat olema see, kui teed ühte ja sama asja aina uuesti ja uuesti ning loodad erinevat tulemust. Ma olen viimasel ajal käitunud nagu tõeline paldiski mnt kandidaat, aga kavatsen seda nüüd muutma hakata. Kohe ja hästi kiiretsi :)
Enda eest peab ikka ise hoolitsema. Ei toimi see asi nii, et hoolitsed teiste eest ja loodad, et nad siis tänulikkusest ja austusest ka sinu eest hoolitsevad. Kahjuks see maailm nii ei toimi.
Aga olgu. Aitab halast.
Trikk pidavat olema selles, et tuleb ise asjades positiivset näha. Usun sellesse ja tegelikult olen püüdnud ka selle järgi elada, aga no vahel on hea lihtsalt kõik ving endast välja vinguda ja siis jälle pea püsti edasi marssida.
Sest hea on ju see, et põrand on üli-ilus. Ja soe. Isegi minul on seal palja varbaga hää olla.
Tellised vist leidsime ka. Pean neile vaid järele minema. Millal on omaette küsimus. Samas nv on nagunii keskeestisse asja, ehk peaks siis juba ringreisi tegema :D
Palju trenne on ka tore. Mulle meeldib trenni anda ja ega ma rahast ka ära ei ütle. Sain omale uue jope ja remondi peale kulub ka pääris palju.
Ottost räägin aga mõni teine kord. Ta väärib päris omaette postitust.
No comments:
Post a Comment