See elukas mahtus autosse nii, et juhtvarre osa oli alla lastud tagumise istme peal ja lihvimine ja mootori osa pakiruumis. Kogu see kupatus oli aga nii raske, et teda ette sirutatud kätega ma tõsta ei jaksanud ja seega pidin ta kuidagimoodi piskaasniku ääre peale sikutama. Siis kõlas üle küla üks mehine röögatus ja kehva karateefilmi helisid matkides võtsin jõu kokku ja vinnasin selle eluka autost välja.
Majani oli lihtne- jubinal väkesed rattakesed ka ja sai ilusti vedada. Aga edasi.. Nagu käru seda trepist üles sikutada ei saanud, sest mingi serv jäi kinni. Ei õnnestunud ka teise nurga alt nügides. Ega ka kolmanda. Ei jäänud muud üle, kui jälle karuhääled valla päästa ja kogu jõudu kokku võttes see jubin terassile tõsta. Gravitatsioon punnis vastu ja minu selg avaldas kogu protsessi kohta valjuhäälselt arvamust. Terassilt tuppa reisis jubin juba oiete, mitte karuhäälte saatel.
Kuna eile oli mul tallipäev, siis koju sain alles poole 10 ajal. I oli juba natuke seda põrgulist taltsutanud ja tuli minulgi proovida, et hommikul iseseisvalt tööle asuda. Selgus tõsiasi, et põrandalihvijatel on iklikud eelistused partnerite suhtes ja minuga see loom tantsida ei tahtnud. Kui näpukene lüliti vastu läks hüppas masin korraliku hooga tagasi ja vasakule. Juhiseid järgides surusin kogu jõust oma raskuse vastu käepidet, et masinat paigal hoida. Karistuseks sain paugu vastu puusakonti ja korraliku lennu tagurpidi vastu seina. Välja nägi see ülimalt koomiline ja saime I-ga mõlemad korralikult naerda.
Üks katse järgnes teisele ja lõpuks olin ma väsinud kuid masin jäi taltsutamata. Lootsin, et olen pikast päevast lihtsalt liiga väsinud ja küllap hommik on õhtust targem. Kobisin oma kaotust tunnistades voodisse, lubades endale, et ega lahingu kaotus tähenda veel sõja kaotust.
Plaan oli, et magan kauem ja puhkan välja ja hakkan siis tööle. Aga nagu minu plaanidega ikka, ei läinud ka seekord asjad nii nagu vaja. Kella 4 ajal ärkasin meeletu seljavalu peale. Pead ei saanud liigutada, käsi ka mitte. Kael, turi ja üleaselg mitte ei olnud ainult valusad vaid lausa valutasid. Kuidagimoodi vaevlesin hommikuni ja teatasin I-le ka "rõõmsaid" uudiseid. Otsustasime, et ei hakka masinat tagasi viima ja proovin siiski natukenegi lihvida.
Määrisin end liotonigiga kokku ja pakkisin valutava koha soojalt sisse. Võtsin südame rindu ning asusin tööle. Endalegi üllatuslikult sain kohe esimese korraga masina kontrolli alla ja õhtused erimeelsused olidki minevik. Ka selg lubas toimetada, sest pea ja käed olid üsna paigal. Juhtisin rohkem keha ja jalgadega ning polnudki hullu midagi. Puhkepause pidin päris tihedalt võtma, sest randmed väsisid ja maskiga ei saa väga hästi hingata. Õiget, piisavalt karedat ketast ei taibanud ma ikka nõuda ja seega venis töö meeletult aeglaselt. Õhtuks jõudsin ma küll üht-teist tehtud, aga mitte piisavalt :(
Homme viime eluka tagasi ja reedel tuleb katse 2. Võtame karedama ketta ka ja ehk siis saame nv-ga põranda lihvitud ;)
No comments:
Post a Comment