Ma olen püüdnud mitte halade teemadel, mida ma nagunii muuta ei saa, aga viimasel ajal on Tallinna liiklusolukord mind liiga tihti välja vihastanud. Autojuhid on nahaalsed ja ebaviisakad, see on paratamatus, aga et kas masu või euro või tont teab mis asi veel, on paljudele jalakäiatele enesetapumõtted pähe istutanud, on minu jaoks väike üllatus. Tuju rikkuv ja närve sööv üllatus.
Olukord nr1:
Autoga Tartu mnt-lt linna poole tulles on peale Swiss hotelli on võimalus tagasipöördeks. Sealne valgusfoor on nii sätitud, et kui vasakule pöörajatele ja sealhulgas ka mulle, kes ma vasakule keeramise asemel tagasipöörde vasakule teen, on roheline tuli, siis jalakäiatele, kes tahavad tulla üle selle tee, kuhu mina tagasipöörde teen, on juba hakanud põlema punane. Kasutan seda kohta väga tihti, sest lähen nii I-le tööle järele.
Ja siis ühel ilusal õhtul, teen mina oma tagasipööret, kui auto ette hüppab puhvis blondi parukaga daame. Nägu on peas selline, et tal ongi õigus seal jalutada ja kohmitseda. Piduril jalg sirge, rattad krigisevad ja auto ei tee mitte ilusat häält. Mutike, või õigemini nooremapoolne omast arust daam, vahib mind sellise näoga, et kus su silmad on plika, kas sa ei näe siis et MINA tulen. Olgu punane v mitte, mul on ikka õigus ja sina pea oma auto heaga kinni. Vahet pole, et sul on roheline tuli. Korraks ta isegi viivitab ja jääb auto parema nurga ette seisma. Ehmatusest värisevate kätega ei saa ma kohe uuesti käiku sisse, et liikuma hakata ja sel ajal jalutas ta ülbelt auto ette, pööritades silmi ja kõõritades mind veelkord tigeda pilguga, justnagu oleks mina selle jama seal korraldanud.
Autojuhtidele tehakse värvipimedustest. Väga hea. Aga vist tuleks ka jalakäiatele teha ja värvipimedatele ja lollidele mingi vilkur pähe opereerida, et autojuhid teaks nende teele hüppamisega arvestada ka siis, kui autol roheline fooris sirab.
Olukord nr 2:
Keskturu piirkonna hullus.
Kust krdi kohast võtavad inimesed, et kui turu eest läheb tänav, siis see on automaatselt jalakäiate kakerdamiseks mõeldud. Hordide viisi inimesi tuiab suvalises kohas üle tee ja pole harvad ka olukorrad, kus keset teed kohtub babulja oma sõbrannega ning jäädakse juttu puhuma. Ega selleks pole omati targemayt kohta kui keset autoteed. Ja julge sa vaid signaali anda. vanad mutid panevad sulle siis 100 needust peale, kui mõni neist just südamerabandust ei saa.
Täna hommikul tegi aga üks mutike teistele korralikult pika puuga ära. Kui tavaliselt ujutakse seal kaootiliselt üle tee, kas siis turule kraami varuma, või siis juba kokku ostetud kraamiga koju, siis täna see memm kulges piki sõidudeed. Ilusti keskel nii, et ei saanud ei ühelt ei teiselt poolt mööda. Ratastega kott taga veeremas astus ta töntsil sammul nagu õige mees kunagi. I andis signaali ja siis ta vist ärkas oma varasest talveunest ning kobis teeäärde.
Aru ma ei näe, mis neil inimestel viga on. Igal juhul tekib mul selline tunne, et karjuks või sõimaks või midagi, kui sellest vaid kasu oleks. Vahel mõtlen, et ehk rikub see siis vähemalt natukenegi nende päeva nagu nad oma napaka käitumisega on minu hommikut rikkunud.
Aga mis seal ikka, kellel see aeg lolle õpetada. Hakkavad veel munadega pilduma ja siis vaja veel autot ka pesta.
No comments:
Post a Comment