Antud hetkel on õige vastus, et ilma. Ottokal hakkas jälle pihta see jama, et selg oli peale trenni hell. Vahel andis tunda ka järgmisel päeval. Peale puhkust aga oli jälle kõik ok. Murepilv paisus hetkega hiiglaslikuks ja helistasin nii sadulainimesele kui ka arstile. Kummaliseks teeb selle olukorra aga fakt, et sõidus käitub hobune nii hästi kui veel saab. Liigub pehmelt ja mõnusalt. No nii mõnusalt kui ühelt traavlipoolikult eeldada saab. Lõdvestab väga hästi ja tuleb ka eest turjast kõrgeks ja kergeks. Väiksemagi märguande peale on nõus kõike tegema ja ka tõkete peale läheb elevile, nagu ikka.
Ka teisi, mitte ainult mind, pani see asjaolu natuke kukalt sügama.
Ast käis, näppis ja torkis. Midagi hullu ei leidnud. Ainult natukene hell, aga siiski mitte päris puhas. Võtsime plaani sõita nädal ilma sadulata ja vaadata siis, kas asi on koormuses või sadulas. Tulemus: asi on sadulas.
Ilma sõites oli hobune ikka tore, aga peale trenni oli selg täiesti korras. Ei mingit reaktsiooni ka tugeva vajutamise ja torkimise peale. Te ei kujuta ette ka seda kergendustunnet.
Sadulaga peame aga esmaspäevani ootama ja siis tuleb R ja võtab oma kola kaasa ja sätime selle talle parajaks. Uskumatu, et minu kiitsakas poiss on nii palju kosunud, et sadul talle kitsaks on jänud. See on ikka päiris ulme :D Aga no ta on ilusaks läinud küll. Ja see pole ainult minu wishful thinking, vaid ka teised inimesed on seda täheldanud. Ma väga loodan, et suudan seda konditsiooni nüüd säilitada ja teda ilusti treeningus hoida, et ka lihastik püsiks heas vormis.
Treeninguga on muidugi ka omaette jamad. Ise ma sõita ei saa ja hetkeline "poolrentnik" on küll väga tubli ja tore, aga mitte just sportlasehingega ning seetõttu on tal ka muud plaanid, mis jätab trennidesse pikki auke sisse. Mulle selline olukod väga ei meeldi. Palun, kas ei võiks leiduda mõni noorsportlane, kellele minul ja Ottol oleks veel midagi õpetada, aga kes oleks pühendunud ja usaldusväärne ja usin.. Kui keegi teab, siis ärge olge infoga kitsid!
Igatahes on mul süda ikka palju kergem, sest sadulamure on võrdlemisi kergesti lahendatav. Kui asi oleks hobuse seljas, siis oleks see mure palju tõsisem. Ootan kannatamatult esmaspäeva ja loodan, et R-il on ikka aega siis kohe tulla.
Friday, May 31, 2013
Monday, May 27, 2013
Esmaspäev, 27.05.
Väga ammu ei ole kirjutanud ja vahepealne on kohati juba ajalises mõttes virrvarr. Minu jaoks ei ole sündmuse ajaline faktor pooltki nii oluline, kui sündmus ise või sellega kaasnenud emotsioon ja seega on mul asjad tihtipeale omavahel sassis, et mis toimus enne ja mis pärast.
D veetis kaks nädalat vanaema juures ja tuli eile koju. See aeg läks võrdlemisi kiiresti. Kiiremini kui ma oleks arvanud. Igatsus oli kohati ikka päris suur. Selline kummaline. Ta on varem ka olnu ära, aga mitte nii kaua. Mina mäletan, et ma 4selt veetsin juba terve suve vanaema juures. Ma ei kujuta ette, et poja peaks nii pikalt ära olema.
Tal oli väga tore aeg tegelikult. Sai palju õues olla ja leidid sõbra ka. Vanaema on meil üpriski pehmeke ja seega tuli ta sealt tagasi topelt koguse mänguasjadega ja ka lisariietega, aga eks see lapselaste hellitamine olegi vanaemade töö :)
Eile tuli ta koju ja käisime poodides turvatoole vaatamas. Täitsa tore oli. Vist valisime ikka selle, mida ma kohe esimeseks vaatasin, sest teistel poes olevatel on ikka kas üks või teine asi puudu. Päris kõiki omadusi ei ole ka sellel, aga nohhh jahhh. Palju tahad, vähe saad, nagu ikka.
Õhtuks väsisime kõik ära ja Dommi lasi ka oma 2 nädala pinged valla. Ma vihkan kohe selliseid tülisid. Nii vastik tunne jääb endale sisse, ehkki ma isegi ei ärritunud ta peale, vaid ei lasknud tal ka tuimalt piiridest üle rammida. Samas on ikka paha, kui oma lapsuke on endast väljas ja karjub. Elas end välja ja siis kaisutasime ja rääkisime rahulikult ka asjad läbi.
Nii õhtul kui ka hommikul oli ta 120% veendunud, et ta tahab lasteaeda minna. Kui nad issiga sinna jõudsid, siis aga oli jama majas, et ta tahaks ikka koju tagasi. Lõpuks ikka läks ja ma loodan, et tal tuleb tore päev.
Enda tegin ma aga katki. Olen kuidagi jõuetu ja seega ka laisk olnud. Laupäeval siis mõtlesin, et nokitsen aias natukenegi ja püüan mingi lillepeenra moodi asja korda teha. Olin põlvili ja toimetasin max pool tunnikest. Püsti aga enam ei saanud. I aitas mu jalule, aga sirgeks ma ei saanudki ja kõndimine oli ikka paras piin. Komberdasin voodisse ja ehkki ka seal oli valus olla, siis oli see siiski parim variant. Pühapäeval sain ikka jald alla ja poodides toetasin poekärule ja olin kõveras nagu mingi vanakene. Aga tundus, et see jalutamine tegi pigem head, sest mida aeg edasi, seda paremaks läks. Täna püüan ka tegus olla ja kodu natuke ära koristada.
Hobustest ka.
Ottokaga on keerulised lood ja ma ei tea ise ka mida teha v mitte teha. Eks ma ootan mingit ilmutust või midagi, mis mulle õige suuna kätte näitaks.
Nv oli lagedil krossikliinik ja Otto ning Jonny laagerdasid mul aias. Muru sõid ära, tallasid korraliku musta raja sisse ja sittusid aia täis, aga pole hullu. Sõnnik läheb väetiseks, muru kasvab tagasi ja see rada... see rada meeldib mulle :)
Koolitust ma ise vaatamas ei käinud. L olin sant ja P olin perega. Kohati on kahju, aga mis seal ikka. Sõitjatele oli kasulik koolitus ja loodan, et said sealt piisavalt tarkust juurde. Täna kõik puhkavad ja homme lähen vist ponikesega trennitama. Kas Ottokas ka tuleb, see selgub töö käigus. Teen täna paar telefonikõnet ja kui sealt plaanid selguvad, siis kirjutan ka siia.
Õhtul aga ootab mind väga vahva kogemus kohtunikuna :) Lähen väikest Kür-i hindama ja ma usun, et see saab olema super õhtu vahvate hobuste ja sõitjatega ;)
D veetis kaks nädalat vanaema juures ja tuli eile koju. See aeg läks võrdlemisi kiiresti. Kiiremini kui ma oleks arvanud. Igatsus oli kohati ikka päris suur. Selline kummaline. Ta on varem ka olnu ära, aga mitte nii kaua. Mina mäletan, et ma 4selt veetsin juba terve suve vanaema juures. Ma ei kujuta ette, et poja peaks nii pikalt ära olema.
Tal oli väga tore aeg tegelikult. Sai palju õues olla ja leidid sõbra ka. Vanaema on meil üpriski pehmeke ja seega tuli ta sealt tagasi topelt koguse mänguasjadega ja ka lisariietega, aga eks see lapselaste hellitamine olegi vanaemade töö :)
Eile tuli ta koju ja käisime poodides turvatoole vaatamas. Täitsa tore oli. Vist valisime ikka selle, mida ma kohe esimeseks vaatasin, sest teistel poes olevatel on ikka kas üks või teine asi puudu. Päris kõiki omadusi ei ole ka sellel, aga nohhh jahhh. Palju tahad, vähe saad, nagu ikka.
Õhtuks väsisime kõik ära ja Dommi lasi ka oma 2 nädala pinged valla. Ma vihkan kohe selliseid tülisid. Nii vastik tunne jääb endale sisse, ehkki ma isegi ei ärritunud ta peale, vaid ei lasknud tal ka tuimalt piiridest üle rammida. Samas on ikka paha, kui oma lapsuke on endast väljas ja karjub. Elas end välja ja siis kaisutasime ja rääkisime rahulikult ka asjad läbi.
Nii õhtul kui ka hommikul oli ta 120% veendunud, et ta tahab lasteaeda minna. Kui nad issiga sinna jõudsid, siis aga oli jama majas, et ta tahaks ikka koju tagasi. Lõpuks ikka läks ja ma loodan, et tal tuleb tore päev.
Enda tegin ma aga katki. Olen kuidagi jõuetu ja seega ka laisk olnud. Laupäeval siis mõtlesin, et nokitsen aias natukenegi ja püüan mingi lillepeenra moodi asja korda teha. Olin põlvili ja toimetasin max pool tunnikest. Püsti aga enam ei saanud. I aitas mu jalule, aga sirgeks ma ei saanudki ja kõndimine oli ikka paras piin. Komberdasin voodisse ja ehkki ka seal oli valus olla, siis oli see siiski parim variant. Pühapäeval sain ikka jald alla ja poodides toetasin poekärule ja olin kõveras nagu mingi vanakene. Aga tundus, et see jalutamine tegi pigem head, sest mida aeg edasi, seda paremaks läks. Täna püüan ka tegus olla ja kodu natuke ära koristada.
Hobustest ka.
Ottokaga on keerulised lood ja ma ei tea ise ka mida teha v mitte teha. Eks ma ootan mingit ilmutust või midagi, mis mulle õige suuna kätte näitaks.
Nv oli lagedil krossikliinik ja Otto ning Jonny laagerdasid mul aias. Muru sõid ära, tallasid korraliku musta raja sisse ja sittusid aia täis, aga pole hullu. Sõnnik läheb väetiseks, muru kasvab tagasi ja see rada... see rada meeldib mulle :)
Koolitust ma ise vaatamas ei käinud. L olin sant ja P olin perega. Kohati on kahju, aga mis seal ikka. Sõitjatele oli kasulik koolitus ja loodan, et said sealt piisavalt tarkust juurde. Täna kõik puhkavad ja homme lähen vist ponikesega trennitama. Kas Ottokas ka tuleb, see selgub töö käigus. Teen täna paar telefonikõnet ja kui sealt plaanid selguvad, siis kirjutan ka siia.
Õhtul aga ootab mind väga vahva kogemus kohtunikuna :) Lähen väikest Kür-i hindama ja ma usun, et see saab olema super õhtu vahvate hobuste ja sõitjatega ;)
Saturday, May 11, 2013
Põrkepäev
Täna tegime hüppetrenne.
Esimene oli poni. Oleme viimasel ajal kõvasti tööd teinud selles suunas, et poni püsiks sääre vahel ja ei kasvataks esimese galopisammu peale tiibu. JB saab iga trenniga järjest rohkem tunnetust kätte ja poni on ka hakanud aru saama, et on ka muid variante, kui ülehelikiirusel mööda platsi ringi kimada.
Kolmapäeval tegime õues latiparkuuri. Alguses oli lennuk, aga siis taipas, et ei ole vaja lahmida ja lõpuks oli ikka väga tore. Täna siis panime ristikesed ka ja eks ta natuke läks ikka lendu, aga viimane rida oli ideaalne :D
Teine oli Otto.
G sõitis temaga eile natuke, et nädalane puhkuse aur välja lasta ja täna siis tuletasime meelde, mis asjad need tõkked on. G ootas suurt hüpet aga no ega siis Ottokas ei hakka kõksukeste peal pingutama. Tõstis jalad üles ja siis jooksis edasi. Lendu läks ka, nagu ikka, aga siis sai G tunde kätte ja suutis end ikka kehtestada. Lõpuks olid üks okser ja lattaed ehk meetrised. Lennuk oli ikka lennuk, aga siiski minu lennuk. Sära silmis sihtis igat ette jäävat tõket. Okserile pöörates jäid 2 lattaeda suure nurga all ka teele. Otto kiskus esmalt esimesele ja siis teisele ja siis lõpuks nägi, et ahaaa, okser hoopis. G muigas vaid, et njaaaa, tal vist tõesti pole väga vahet, kas viltu või otse, peamine, et saaks pukkide vahelt läbi kimada :D
Pesin tal pärast jalad ka ära ja kuna ta oli kaelalt ja selja pealt märg ning ilm oli soe, lasin ta veega üle. Üllataval kombel ei tulnudki mingit jagelust. Peaga natuke vehkis, aga muidu seisis paigal ilusti :)
Viimane oli G molukene. Olen aidanud teda nii hästi kui oskan. Eelmine võimlemise trenn tegelesime sellega, et ta tuleks õigesse kohta ja teeks rahuliku ümara hüppe, mitte ei venitaks end liiga palju. Ja täna oli tulemus näha. Kohe esimestel soojenduristikestel sirutas nina ette ja vaatas tõket ning tegi ilusa ümara kõksu. Ma olin nii rõõmus. Kuni meetrini ta ikka valdavalt vaatas ja keskendus ja oli supertubli. 110 peal läks natuke apsu täis ja siis ei õnnestunud iga kord. Viimane rida tuli aga väga hästi ja sellega oli ka trenn läbi.
Plaanis oli ka perilasse võistlust vaatama minna, aga olin liiga vässu. Tulemusd sai kiirelt ka netist ja huvipakkunud sõitude kohta ka telefonitsi info küsitud.
Esimene oli poni. Oleme viimasel ajal kõvasti tööd teinud selles suunas, et poni püsiks sääre vahel ja ei kasvataks esimese galopisammu peale tiibu. JB saab iga trenniga järjest rohkem tunnetust kätte ja poni on ka hakanud aru saama, et on ka muid variante, kui ülehelikiirusel mööda platsi ringi kimada.
Kolmapäeval tegime õues latiparkuuri. Alguses oli lennuk, aga siis taipas, et ei ole vaja lahmida ja lõpuks oli ikka väga tore. Täna siis panime ristikesed ka ja eks ta natuke läks ikka lendu, aga viimane rida oli ideaalne :D
Teine oli Otto.
G sõitis temaga eile natuke, et nädalane puhkuse aur välja lasta ja täna siis tuletasime meelde, mis asjad need tõkked on. G ootas suurt hüpet aga no ega siis Ottokas ei hakka kõksukeste peal pingutama. Tõstis jalad üles ja siis jooksis edasi. Lendu läks ka, nagu ikka, aga siis sai G tunde kätte ja suutis end ikka kehtestada. Lõpuks olid üks okser ja lattaed ehk meetrised. Lennuk oli ikka lennuk, aga siiski minu lennuk. Sära silmis sihtis igat ette jäävat tõket. Okserile pöörates jäid 2 lattaeda suure nurga all ka teele. Otto kiskus esmalt esimesele ja siis teisele ja siis lõpuks nägi, et ahaaa, okser hoopis. G muigas vaid, et njaaaa, tal vist tõesti pole väga vahet, kas viltu või otse, peamine, et saaks pukkide vahelt läbi kimada :D
Pesin tal pärast jalad ka ära ja kuna ta oli kaelalt ja selja pealt märg ning ilm oli soe, lasin ta veega üle. Üllataval kombel ei tulnudki mingit jagelust. Peaga natuke vehkis, aga muidu seisis paigal ilusti :)
Viimane oli G molukene. Olen aidanud teda nii hästi kui oskan. Eelmine võimlemise trenn tegelesime sellega, et ta tuleks õigesse kohta ja teeks rahuliku ümara hüppe, mitte ei venitaks end liiga palju. Ja täna oli tulemus näha. Kohe esimestel soojenduristikestel sirutas nina ette ja vaatas tõket ning tegi ilusa ümara kõksu. Ma olin nii rõõmus. Kuni meetrini ta ikka valdavalt vaatas ja keskendus ja oli supertubli. 110 peal läks natuke apsu täis ja siis ei õnnestunud iga kord. Viimane rida tuli aga väga hästi ja sellega oli ka trenn läbi.
Plaanis oli ka perilasse võistlust vaatama minna, aga olin liiga vässu. Tulemusd sai kiirelt ka netist ja huvipakkunud sõitude kohta ka telefonitsi info küsitud.
Tuesday, May 7, 2013
Sitt küll haiseb, aga samas on hea väetis. Ole vaid osav aednik ja kasuta õigesti ära.
Ma tean, et väga palju siin elus sõltub sellest, kuidas asja vaadata. On nö suhtumise küsimus. Aga viimasel ajal on liiga tihti ja liiga palju ka sellist jama, millesse ei saa kohe kuidagi muud moodi suhtuda, kui ainult väga suure nurinaga. Kuna aga nurinast kasu ei ole, siis otsustasin, et võtan ja teen kõik endast oleneva, et asjad liiguks paremuse suunas.
Kui vaja, siis käin pinda neile, kes peaksid tegutsema. Kui vaja, tegutsen ise. Mossitamisest kasu ei ole. Ma ei kavatsegi püüda ennast väänata mingisse "kõik on nii tore nii tore" rolli, aga püüan veel enam vaadata igasugust sitta sellise piguga, et kuhu see siis nüüd väetiseks kõlbaks.
Ottol on kevad. Köhaga on natuke jama hetkel, aga saab rohtu ja tahan ühe hea lakukivi ka tellida. Eelmine aasta see oli meil ja Ottole väga meeldis. Paneks selle talle boksinurka, las nosib.
Eile kordetasin õues ja kui ta esialgu ei viitsinud ennast väga liigutada ja mul juba tekkis tunne, et no miks ma sadulasse ei läinud, siis peale esimest galopisammu tuli elu sisse ja tegi nalja ka. Ükshetk lasin ta max pikkusega kordele ja ta pukitas ja lõi takka ning siis tõmbas raksuga väljapoole. Korde lipsas käest ja ta pani täistuuridel talli poole ajama :D Vantsisin talle järele ja tulime uuesti platsile tagasi. Edasi oli juba rahulikum.
Pärast pesin jalad ka ära. Esimest korda sel aastal voolikust ja survega. Alguses ajas silmad punni ja puhises ning tegi ka paar sammu eest ära. Siis aga sai aru, et see on vesi ja rahunes. Seisi ilusti ja lasi pesta. Liikus kuhu palusin ja oli tubli poiss. Ma olin kohe päris üllatunud, sest tavaliselt on iga kevad selle pesemise algusega paras trall, sest voolik on ju loomulikult hobusööja madu ja vesi sulatab jalad ära, rääkimata siis kehast :)
Ka esimesed rohulibled sai poiss hamba alla. Oliii kui ahnelt neid taga aeti. Aga pole ka ime, pikk pikk talv ju seljataga ja iga roheline liblekene on hingehinnas.
Täna panen jälle kordele ja lasen ninnu maas lipata. Paakümmend minutit on hää küll. Siis jalgade pesu ja väike murunäks. Ma ei saa üle ega ümber sellest, kui ilus ta hetkel välja näeb. Sile ja ümar. Ribid ei turrita ja kael on ka hobuse moodi. Kõigest 5 aastat enneolematuid pingutusi, et hobusele liha luudele saada. Müstiline.
Homme võtan aega ja teen ta laka ja saba ka korda. Kui tõesti tuleb sooja nagu lubatakse, siis ehk saab isegi saba ära pesta. Lakka ma ei hakka veel pesema. Meil on ainult külm vesi ja ei taha teda leotada. Aega on selle kiire asjaga.
Üldiselt on asjad ikka tavalised. Tahaks sõita, aga mis seal ikka. Vb hakkan ühest huvitavast pakkumisest kinni ja saan hoopis maast tehtavate asjadega rohkem tuttavaks. Eks näis.
Kui vaja, siis käin pinda neile, kes peaksid tegutsema. Kui vaja, tegutsen ise. Mossitamisest kasu ei ole. Ma ei kavatsegi püüda ennast väänata mingisse "kõik on nii tore nii tore" rolli, aga püüan veel enam vaadata igasugust sitta sellise piguga, et kuhu see siis nüüd väetiseks kõlbaks.
Ottol on kevad. Köhaga on natuke jama hetkel, aga saab rohtu ja tahan ühe hea lakukivi ka tellida. Eelmine aasta see oli meil ja Ottole väga meeldis. Paneks selle talle boksinurka, las nosib.
Eile kordetasin õues ja kui ta esialgu ei viitsinud ennast väga liigutada ja mul juba tekkis tunne, et no miks ma sadulasse ei läinud, siis peale esimest galopisammu tuli elu sisse ja tegi nalja ka. Ükshetk lasin ta max pikkusega kordele ja ta pukitas ja lõi takka ning siis tõmbas raksuga väljapoole. Korde lipsas käest ja ta pani täistuuridel talli poole ajama :D Vantsisin talle järele ja tulime uuesti platsile tagasi. Edasi oli juba rahulikum.
Pärast pesin jalad ka ära. Esimest korda sel aastal voolikust ja survega. Alguses ajas silmad punni ja puhises ning tegi ka paar sammu eest ära. Siis aga sai aru, et see on vesi ja rahunes. Seisi ilusti ja lasi pesta. Liikus kuhu palusin ja oli tubli poiss. Ma olin kohe päris üllatunud, sest tavaliselt on iga kevad selle pesemise algusega paras trall, sest voolik on ju loomulikult hobusööja madu ja vesi sulatab jalad ära, rääkimata siis kehast :)
Ka esimesed rohulibled sai poiss hamba alla. Oliii kui ahnelt neid taga aeti. Aga pole ka ime, pikk pikk talv ju seljataga ja iga roheline liblekene on hingehinnas.
Täna panen jälle kordele ja lasen ninnu maas lipata. Paakümmend minutit on hää küll. Siis jalgade pesu ja väike murunäks. Ma ei saa üle ega ümber sellest, kui ilus ta hetkel välja näeb. Sile ja ümar. Ribid ei turrita ja kael on ka hobuse moodi. Kõigest 5 aastat enneolematuid pingutusi, et hobusele liha luudele saada. Müstiline.
Homme võtan aega ja teen ta laka ja saba ka korda. Kui tõesti tuleb sooja nagu lubatakse, siis ehk saab isegi saba ära pesta. Lakka ma ei hakka veel pesema. Meil on ainult külm vesi ja ei taha teda leotada. Aega on selle kiire asjaga.
Üldiselt on asjad ikka tavalised. Tahaks sõita, aga mis seal ikka. Vb hakkan ühest huvitavast pakkumisest kinni ja saan hoopis maast tehtavate asjadega rohkem tuttavaks. Eks näis.
Friday, May 3, 2013
Unenägu peeglis
Ammu pole kirjutanud. Pole olnud midagi vahavat aga sappi pritsin ma niigi liiga tihti, seega pole vaja siin viriseda. Või noh, vahest võiks ka muud kirjutada kui virinat :)
Teeme tasapisi trenni. Seni vaid kergem ratsastus. Lõdvestus, painded, venitused. Hüpanud ei ole, ehkki mul on päris suur huvi juba, et kui muidu on liikumises minu silmale suur erinevus selle pika pausi eelse ajaga, siis kas see erinevus kandub ka hüppamisse. Põnev põnev. Mul olid enda jaoks selleks suveks nii suured plaanid ja need ei ole teaostatavad. Nüüd siis on see elevus ja ärevus aga ikka hinges ja lausa kohutav, kui seda ei ole võimalik realiseerida.
Mitmete asjade kokkulangevuse tõttu olen ma pahur ja rahulolematu. Mul on oma pisikeses peas mingi kuvand, kuidas ma tahaks, et asjad oleks. Tahtmine on taevariik, saamine iseasi. Ja tõesti- ma ei saa asju nii jooksma nagu ma tahan. Ikka on mingi lõtk kusagil sees. Inimestel teised huvid ja soovid, muud kohustused mul endal jne. See kõik teeb rahutuks ja mossi.
Pean kuidagi leidma mingi variandi ennast ja oma tahtmisi kohandada võimalustele ja seeläbi tasakaalu leidma. Siis on jälle elu lill. Ega tuuleveskitega ei ole mõtet võidelda.
Ma olen päris väsinud ja magamata kogu aeg. Imestan selle üle vahest ise ja imestavad teisedki, aga tänane öö oli super näide sellest, miks mul pidev unedefitsiit on. Nimelt on minu unenäod väga väga reaalsed ja nendega kaasnevad emotsioonid on nii tõesed, et see on päris hirmus.
Täna nägin siis unes, et läksin oma poja Tartusse viima, et sealt ta edasi vanaema juurde saata. Kuna ma ei ole väga huvitete hetkel 2,5h bussis ühe koha peal istumisest siis valisime rongi, et saaks ka ringi liikuda vahepeal. MIna aga jäin tukkuma ja ärkasin konduktori raputamise peale, kes teatas, et nüüd on vaja ümber istuda, kui tahame Tartusse jõuda.
Ma ei tea miks mul oli 2 suurt kotti, aga oli. Kamandasin poisi siis püsti ja läksime koos ukse poole. Teine rong oli juba ees ja ootas veel vist ainult meid. Võtsin oma kaks pampu, astusin rongist välja ja panin kotid maha, et saaks lapse rongist maha aidata. Keerasin ringi ja mis ma näen.... Rongil uksed kinni ja juba liigub. Minu hüsteeriliselt röökiv 4-aastane prõmmib uksi ja ma ei saa mitte midagi teha. Jooksin rongile järele nagu hull, aga midagi ei aidanud. See paanika ja hirm ja ma ei tea vele mis tunded kõik mu hinges olid... see oli nii haigelt reaalne. Halb hakkab praegu seda meenutades. Edasi hakkas aju tööle ja uni muutus rohkem arvutimängu sarnaseks. Helistasin teenusepakkujale, rääkisiin mure ära, et ehk nad tulevad tagasi, sest kui uksed avanevad, siis laps hüppab välja aru saamata, et see ei ole enam see peatus. Või jägu seisma ja pangu laps maha, ma kõnnin talle vastu. Soovitati keegi tallinasse vastu saata, et konduktor hoiab seni ise silma peal.. Mu peas jooksis sel hetkel 100 õudusfilmi..
Helistasin siis mehele ja siis 112-te. Ma ei osanud muud teha. Sealt õnneks oli normaalsem suhtumine ja minu paanikast saadi aru. Siis tundsin kuidas mul hakkas halb ja tundsin kuidas lisaks lapsele vajan ma kohe ise ka veel abi. Vuristasin ka oma tervisemured teefoni ja vaatasin otsivalt ringi, et ehk on mõni inimene kusagil, kes saaks natukenegi lihtsalt olemas olla. MIngid 3 vene noormeest tulid järgmist rongi ootama ja kuidagi käte ja jalgadega tegin neile selgeks, et vajan nende abi. Nad olid toredad. Selline tõeline venelik kamraadlus lõi välja ja nad hakkasid kohe midagi organiseerima. Siis ma ärkasin.
Ärkasin hirmuhigist ligumärjana ja mõtteis keerles ikka veel, et selline asi on ju tegelikult juhtunud. Jah, küll linnaliinibussis ja mitte minuga, aga siiski. Ema läheb ees, et siis laps bussist maha aidata ja selja taga laksatavad uksed kinnni. Kui jube see emotsioon võib veel päriselt olla, ma tõesti ei taha teada. Unes oli see ikka nii kohutav, et sain infarkti või midagi.
Ja ehkki ma saana ru, et se eoli tobe uni ja seda ei maksa tõsiselt võtta, siis oli ülejäänud öö raisus. Natuke aega vahtisin lakke ja siis hakasin ristsõnu lahendama. See nõuab keskendumist ja on päris hea mõtete koondaja. Vastu varahommikut sain selle peast välja ja seega veel hetkeks sõba silmale, aga põhimõtteliselt olen magamata.
Ja minu uned on kogu aeg nii elavad ja reaalsed. Iga kord ei ole need õnneks küll sellise sisuga. On igasugu seiklusi. Põnevaid ja hirmsaid. Aga suht nõme siiski.
Teeme tasapisi trenni. Seni vaid kergem ratsastus. Lõdvestus, painded, venitused. Hüpanud ei ole, ehkki mul on päris suur huvi juba, et kui muidu on liikumises minu silmale suur erinevus selle pika pausi eelse ajaga, siis kas see erinevus kandub ka hüppamisse. Põnev põnev. Mul olid enda jaoks selleks suveks nii suured plaanid ja need ei ole teaostatavad. Nüüd siis on see elevus ja ärevus aga ikka hinges ja lausa kohutav, kui seda ei ole võimalik realiseerida.
Mitmete asjade kokkulangevuse tõttu olen ma pahur ja rahulolematu. Mul on oma pisikeses peas mingi kuvand, kuidas ma tahaks, et asjad oleks. Tahtmine on taevariik, saamine iseasi. Ja tõesti- ma ei saa asju nii jooksma nagu ma tahan. Ikka on mingi lõtk kusagil sees. Inimestel teised huvid ja soovid, muud kohustused mul endal jne. See kõik teeb rahutuks ja mossi.
Pean kuidagi leidma mingi variandi ennast ja oma tahtmisi kohandada võimalustele ja seeläbi tasakaalu leidma. Siis on jälle elu lill. Ega tuuleveskitega ei ole mõtet võidelda.
Ma olen päris väsinud ja magamata kogu aeg. Imestan selle üle vahest ise ja imestavad teisedki, aga tänane öö oli super näide sellest, miks mul pidev unedefitsiit on. Nimelt on minu unenäod väga väga reaalsed ja nendega kaasnevad emotsioonid on nii tõesed, et see on päris hirmus.
Täna nägin siis unes, et läksin oma poja Tartusse viima, et sealt ta edasi vanaema juurde saata. Kuna ma ei ole väga huvitete hetkel 2,5h bussis ühe koha peal istumisest siis valisime rongi, et saaks ka ringi liikuda vahepeal. MIna aga jäin tukkuma ja ärkasin konduktori raputamise peale, kes teatas, et nüüd on vaja ümber istuda, kui tahame Tartusse jõuda.
Ma ei tea miks mul oli 2 suurt kotti, aga oli. Kamandasin poisi siis püsti ja läksime koos ukse poole. Teine rong oli juba ees ja ootas veel vist ainult meid. Võtsin oma kaks pampu, astusin rongist välja ja panin kotid maha, et saaks lapse rongist maha aidata. Keerasin ringi ja mis ma näen.... Rongil uksed kinni ja juba liigub. Minu hüsteeriliselt röökiv 4-aastane prõmmib uksi ja ma ei saa mitte midagi teha. Jooksin rongile järele nagu hull, aga midagi ei aidanud. See paanika ja hirm ja ma ei tea vele mis tunded kõik mu hinges olid... see oli nii haigelt reaalne. Halb hakkab praegu seda meenutades. Edasi hakkas aju tööle ja uni muutus rohkem arvutimängu sarnaseks. Helistasin teenusepakkujale, rääkisiin mure ära, et ehk nad tulevad tagasi, sest kui uksed avanevad, siis laps hüppab välja aru saamata, et see ei ole enam see peatus. Või jägu seisma ja pangu laps maha, ma kõnnin talle vastu. Soovitati keegi tallinasse vastu saata, et konduktor hoiab seni ise silma peal.. Mu peas jooksis sel hetkel 100 õudusfilmi..
Helistasin siis mehele ja siis 112-te. Ma ei osanud muud teha. Sealt õnneks oli normaalsem suhtumine ja minu paanikast saadi aru. Siis tundsin kuidas mul hakkas halb ja tundsin kuidas lisaks lapsele vajan ma kohe ise ka veel abi. Vuristasin ka oma tervisemured teefoni ja vaatasin otsivalt ringi, et ehk on mõni inimene kusagil, kes saaks natukenegi lihtsalt olemas olla. MIngid 3 vene noormeest tulid järgmist rongi ootama ja kuidagi käte ja jalgadega tegin neile selgeks, et vajan nende abi. Nad olid toredad. Selline tõeline venelik kamraadlus lõi välja ja nad hakkasid kohe midagi organiseerima. Siis ma ärkasin.
Ärkasin hirmuhigist ligumärjana ja mõtteis keerles ikka veel, et selline asi on ju tegelikult juhtunud. Jah, küll linnaliinibussis ja mitte minuga, aga siiski. Ema läheb ees, et siis laps bussist maha aidata ja selja taga laksatavad uksed kinnni. Kui jube see emotsioon võib veel päriselt olla, ma tõesti ei taha teada. Unes oli see ikka nii kohutav, et sain infarkti või midagi.
Ja ehkki ma saana ru, et se eoli tobe uni ja seda ei maksa tõsiselt võtta, siis oli ülejäänud öö raisus. Natuke aega vahtisin lakke ja siis hakasin ristsõnu lahendama. See nõuab keskendumist ja on päris hea mõtete koondaja. Vastu varahommikut sain selle peast välja ja seega veel hetkeks sõba silmale, aga põhimõtteliselt olen magamata.
Ja minu uned on kogu aeg nii elavad ja reaalsed. Iga kord ei ole need õnneks küll sellise sisuga. On igasugu seiklusi. Põnevaid ja hirmsaid. Aga suht nõme siiski.
Subscribe to:
Posts (Atom)