Ammu pole kirjutanud. Pole olnud midagi vahavat aga sappi pritsin ma niigi liiga tihti, seega pole vaja siin viriseda. Või noh, vahest võiks ka muud kirjutada kui virinat :)
Teeme tasapisi trenni. Seni vaid kergem ratsastus. Lõdvestus, painded, venitused. Hüpanud ei ole, ehkki mul on päris suur huvi juba, et kui muidu on liikumises minu silmale suur erinevus selle pika pausi eelse ajaga, siis kas see erinevus kandub ka hüppamisse. Põnev põnev. Mul olid enda jaoks selleks suveks nii suured plaanid ja need ei ole teaostatavad. Nüüd siis on see elevus ja ärevus aga ikka hinges ja lausa kohutav, kui seda ei ole võimalik realiseerida.
Mitmete asjade kokkulangevuse tõttu olen ma pahur ja rahulolematu. Mul on oma pisikeses peas mingi kuvand, kuidas ma tahaks, et asjad oleks. Tahtmine on taevariik, saamine iseasi. Ja tõesti- ma ei saa asju nii jooksma nagu ma tahan. Ikka on mingi lõtk kusagil sees. Inimestel teised huvid ja soovid, muud kohustused mul endal jne. See kõik teeb rahutuks ja mossi.
Pean kuidagi leidma mingi variandi ennast ja oma tahtmisi kohandada võimalustele ja seeläbi tasakaalu leidma. Siis on jälle elu lill. Ega tuuleveskitega ei ole mõtet võidelda.
Ma olen päris väsinud ja magamata kogu aeg. Imestan selle üle vahest ise ja imestavad teisedki, aga tänane öö oli super näide sellest, miks mul pidev unedefitsiit on. Nimelt on minu unenäod väga väga reaalsed ja nendega kaasnevad emotsioonid on nii tõesed, et see on päris hirmus.
Täna nägin siis unes, et läksin oma poja Tartusse viima, et sealt ta edasi vanaema juurde saata. Kuna ma ei ole väga huvitete hetkel 2,5h bussis ühe koha peal istumisest siis valisime rongi, et saaks ka ringi liikuda vahepeal. MIna aga jäin tukkuma ja ärkasin konduktori raputamise peale, kes teatas, et nüüd on vaja ümber istuda, kui tahame Tartusse jõuda.
Ma ei tea miks mul oli 2 suurt kotti, aga oli. Kamandasin poisi siis püsti ja läksime koos ukse poole. Teine rong oli juba ees ja ootas veel vist ainult meid. Võtsin oma kaks pampu, astusin rongist välja ja panin kotid maha, et saaks lapse rongist maha aidata. Keerasin ringi ja mis ma näen.... Rongil uksed kinni ja juba liigub. Minu hüsteeriliselt röökiv 4-aastane prõmmib uksi ja ma ei saa mitte midagi teha. Jooksin rongile järele nagu hull, aga midagi ei aidanud. See paanika ja hirm ja ma ei tea vele mis tunded kõik mu hinges olid... see oli nii haigelt reaalne. Halb hakkab praegu seda meenutades. Edasi hakkas aju tööle ja uni muutus rohkem arvutimängu sarnaseks. Helistasin teenusepakkujale, rääkisiin mure ära, et ehk nad tulevad tagasi, sest kui uksed avanevad, siis laps hüppab välja aru saamata, et see ei ole enam see peatus. Või jägu seisma ja pangu laps maha, ma kõnnin talle vastu. Soovitati keegi tallinasse vastu saata, et konduktor hoiab seni ise silma peal.. Mu peas jooksis sel hetkel 100 õudusfilmi..
Helistasin siis mehele ja siis 112-te. Ma ei osanud muud teha. Sealt õnneks oli normaalsem suhtumine ja minu paanikast saadi aru. Siis tundsin kuidas mul hakkas halb ja tundsin kuidas lisaks lapsele vajan ma kohe ise ka veel abi. Vuristasin ka oma tervisemured teefoni ja vaatasin otsivalt ringi, et ehk on mõni inimene kusagil, kes saaks natukenegi lihtsalt olemas olla. MIngid 3 vene noormeest tulid järgmist rongi ootama ja kuidagi käte ja jalgadega tegin neile selgeks, et vajan nende abi. Nad olid toredad. Selline tõeline venelik kamraadlus lõi välja ja nad hakkasid kohe midagi organiseerima. Siis ma ärkasin.
Ärkasin hirmuhigist ligumärjana ja mõtteis keerles ikka veel, et selline asi on ju tegelikult juhtunud. Jah, küll linnaliinibussis ja mitte minuga, aga siiski. Ema läheb ees, et siis laps bussist maha aidata ja selja taga laksatavad uksed kinnni. Kui jube see emotsioon võib veel päriselt olla, ma tõesti ei taha teada. Unes oli see ikka nii kohutav, et sain infarkti või midagi.
Ja ehkki ma saana ru, et se eoli tobe uni ja seda ei maksa tõsiselt võtta, siis oli ülejäänud öö raisus. Natuke aega vahtisin lakke ja siis hakasin ristsõnu lahendama. See nõuab keskendumist ja on päris hea mõtete koondaja. Vastu varahommikut sain selle peast välja ja seega veel hetkeks sõba silmale, aga põhimõtteliselt olen magamata.
Ja minu uned on kogu aeg nii elavad ja reaalsed. Iga kord ei ole need õnneks küll sellise sisuga. On igasugu seiklusi. Põnevaid ja hirmsaid. Aga suht nõme siiski.
No comments:
Post a Comment