Esmaspäev, 27.05.

Väga ammu ei ole kirjutanud ja vahepealne on kohati juba ajalises mõttes virrvarr. Minu jaoks ei ole sündmuse ajaline faktor pooltki nii oluline, kui sündmus ise või sellega kaasnenud emotsioon ja seega on mul asjad tihtipeale omavahel sassis, et mis toimus enne ja mis pärast.

D veetis kaks nädalat vanaema juures ja tuli eile koju. See aeg läks võrdlemisi kiiresti. Kiiremini kui ma oleks arvanud. Igatsus oli kohati ikka päris suur. Selline kummaline. Ta on varem ka olnu ära, aga mitte nii kaua. Mina mäletan, et ma 4selt veetsin juba terve suve vanaema juures. Ma ei kujuta ette, et poja peaks nii pikalt ära olema.
Tal oli väga tore aeg tegelikult. Sai palju õues olla ja leidid sõbra ka. Vanaema on meil üpriski pehmeke ja seega tuli ta sealt tagasi topelt koguse mänguasjadega ja ka lisariietega, aga eks see lapselaste hellitamine olegi vanaemade töö :)

Eile tuli ta koju ja käisime poodides turvatoole vaatamas. Täitsa tore oli. Vist valisime ikka selle, mida ma kohe esimeseks vaatasin, sest teistel poes olevatel on ikka kas üks või teine asi puudu. Päris kõiki omadusi ei ole ka sellel, aga nohhh jahhh. Palju tahad, vähe saad, nagu ikka.
Õhtuks väsisime kõik ära ja Dommi lasi ka oma 2 nädala pinged valla. Ma vihkan kohe selliseid tülisid. Nii vastik tunne jääb endale sisse, ehkki ma isegi ei ärritunud ta peale, vaid ei lasknud tal ka tuimalt piiridest üle rammida. Samas on ikka paha, kui oma lapsuke on endast väljas ja karjub. Elas end välja ja siis kaisutasime ja rääkisime rahulikult ka asjad läbi.
Nii õhtul kui ka hommikul oli ta 120% veendunud, et ta tahab lasteaeda minna. Kui nad issiga sinna jõudsid, siis aga oli jama majas, et ta tahaks ikka koju tagasi. Lõpuks ikka läks ja ma loodan, et tal tuleb tore päev.


Enda tegin ma aga katki. Olen kuidagi jõuetu ja seega ka laisk olnud. Laupäeval siis mõtlesin, et nokitsen aias natukenegi ja püüan mingi lillepeenra moodi asja korda teha. Olin põlvili ja toimetasin max pool tunnikest. Püsti aga enam ei saanud. I aitas mu jalule, aga sirgeks ma ei saanudki ja kõndimine oli ikka paras piin. Komberdasin voodisse ja ehkki ka seal oli valus olla, siis oli see siiski parim variant. Pühapäeval sain ikka jald alla ja poodides toetasin poekärule ja olin kõveras nagu mingi vanakene. Aga tundus, et see jalutamine tegi pigem head, sest mida aeg edasi, seda paremaks läks. Täna püüan ka tegus olla ja kodu natuke ära koristada.

Hobustest ka.

Ottokaga on keerulised lood ja ma ei tea ise ka mida teha v mitte teha. Eks ma ootan mingit ilmutust või midagi, mis mulle õige suuna kätte näitaks.
Nv oli lagedil krossikliinik ja Otto ning Jonny laagerdasid mul aias. Muru sõid ära, tallasid korraliku musta raja sisse ja sittusid aia täis, aga pole hullu. Sõnnik läheb väetiseks, muru kasvab tagasi ja see rada... see rada meeldib mulle :)

Koolitust ma ise vaatamas ei käinud. L olin sant ja P olin perega. Kohati on kahju, aga mis seal ikka. Sõitjatele oli kasulik koolitus ja loodan, et said sealt piisavalt tarkust juurde. Täna kõik puhkavad ja homme lähen vist ponikesega trennitama. Kas Ottokas ka tuleb, see selgub töö käigus. Teen täna paar telefonikõnet ja kui sealt plaanid selguvad, siis kirjutan ka siia.

Õhtul aga ootab mind väga vahva kogemus kohtunikuna :) Lähen väikest Kür-i hindama ja ma usun, et see saab olema super õhtu vahvate hobuste ja sõitjatega ;)