Sitt küll haiseb, aga samas on hea väetis. Ole vaid osav aednik ja kasuta õigesti ära.

Ma tean, et väga palju siin elus sõltub sellest, kuidas asja vaadata. On nö suhtumise küsimus. Aga viimasel ajal on liiga tihti ja liiga palju ka sellist jama, millesse ei saa kohe kuidagi muud moodi suhtuda, kui ainult väga suure nurinaga. Kuna aga nurinast kasu ei ole, siis otsustasin, et võtan ja teen kõik endast oleneva, et asjad liiguks paremuse suunas.
Kui vaja, siis käin pinda neile, kes peaksid tegutsema. Kui vaja, tegutsen ise. Mossitamisest kasu ei ole. Ma ei kavatsegi püüda ennast väänata mingisse "kõik on nii tore nii tore" rolli, aga püüan veel enam vaadata igasugust sitta sellise piguga, et kuhu see siis nüüd väetiseks kõlbaks.

Ottol on kevad. Köhaga on natuke jama hetkel, aga saab rohtu ja tahan ühe hea lakukivi ka tellida. Eelmine aasta see oli meil ja Ottole väga meeldis. Paneks selle talle boksinurka, las nosib.
Eile kordetasin õues ja kui ta esialgu ei viitsinud ennast väga liigutada ja mul juba tekkis tunne, et no miks ma sadulasse ei läinud, siis peale esimest galopisammu tuli elu sisse ja tegi nalja ka. Ükshetk lasin ta max pikkusega kordele ja ta pukitas ja lõi takka ning siis tõmbas raksuga väljapoole. Korde lipsas käest ja ta pani täistuuridel talli poole ajama :D Vantsisin talle järele ja tulime uuesti platsile tagasi. Edasi oli juba rahulikum.
Pärast pesin jalad ka ära. Esimest korda sel aastal voolikust ja survega. Alguses ajas silmad punni ja puhises ning tegi ka paar sammu eest ära. Siis aga sai aru, et see on vesi ja rahunes. Seisi ilusti ja lasi pesta. Liikus kuhu palusin ja oli tubli poiss. Ma olin kohe päris üllatunud, sest tavaliselt on iga kevad selle pesemise algusega paras trall, sest voolik on ju loomulikult hobusööja madu ja vesi sulatab jalad ära, rääkimata siis kehast :)
Ka esimesed rohulibled sai poiss hamba alla. Oliii kui ahnelt neid taga aeti. Aga pole ka ime, pikk pikk talv ju seljataga ja iga roheline liblekene on hingehinnas.

Täna panen jälle kordele ja lasen ninnu maas lipata. Paakümmend minutit on hää küll. Siis jalgade pesu ja väike murunäks. Ma ei saa üle ega ümber sellest, kui ilus ta hetkel välja näeb. Sile ja ümar. Ribid ei turrita ja kael on ka hobuse moodi. Kõigest 5 aastat enneolematuid pingutusi, et hobusele liha luudele saada. Müstiline.
Homme võtan aega ja teen ta laka ja saba ka korda. Kui tõesti tuleb sooja nagu lubatakse, siis ehk saab isegi saba ära pesta. Lakka ma ei hakka veel pesema. Meil on ainult külm vesi ja ei taha teda leotada. Aega on selle kiire asjaga.

Üldiselt on asjad ikka tavalised. Tahaks sõita, aga mis seal ikka. Vb hakkan ühest huvitavast pakkumisest kinni ja saan hoopis maast tehtavate asjadega rohkem tuttavaks. Eks näis.