Ottokal algas puhkus. Lootus on küll lolli viimane lohutus, aga ju ma olen siis loll ja muudkui aga loodan, et see puhkus ravib meie mured ja kui on aeg tööle hakata, siis saame koos otsast pihta meid mõlemaid vormi ajada.
Täna käisime jalutamas ja sain kohe targemaks ka. Rahulikuma jalutuskäigu jaoks tuleb järgmine kord hobusele võrk selga panna ja ennast sääsetõrjet täis lasta. Ma naiivselt arvasin, et parmude aeg on möödas.. On ta jaaa. Hobune sahmis nagu segane ja mina ei saanud ka rahu. Tegime väga lühikese tiiru ja lasin ta ühete ülemist koplitest. Siis tegin ühte väikest usalduse kasvatamise harjutust ja lõpuks siame hakkama ka :D Kiitsin palju palju ja viisin ta sisse, pakkisn putukateki sisse ja lasin uuesti koplisse. Üsna kannatamatu oli väravas, aga suutis siiski olla, kuniks tekki veel kohendasin ja kui siis nöör lahti klõpsatas pani ta sellise lustiga kopli taha otsa. Paar pukki ladus ka sekka :D
Mõni päev tagasi tuleti mulle meelde, et ehkki ma olen väga palju selle aasta igast jamade pärast ohkinud ja vingunud, siis tegelikult tasuks pea sopa seest välja tõsta ja tõdeda, et häid asju, mille üle rõõmustada on omajagu. Super tore mees ja laps ning vol 2 tulemas. Oma aiaga majakene linnale väga lähedal. Hobune, koer. Et mida veel tahta :) Just nii peakski suhtuma ja püüan seda ka teha. Veel on 2 kuud veereda ja kuna mul ka puhkus juba alanud, siis saan ise olla ja meie pera asjadega tegeleda. Teen võimalikult palju asju, mis on toredad ja sekka ka neid, mida peab :p
No comments:
Post a Comment