Käisime ka I-ga shoud vaatamas. Igati äge. Kui ma esimest korda kuulsin, et Tallinnas filmitakse ametlik video, siis esimene mõte oli, et no tore küll, aga mis siis kui ei tule piisavalt rahvast ja pool platsi on tühi.. Siis oleks ikka eriti mage. Metallica konserdil oli muru peal laialt ruumi ja sai ka piknikuteki maha panna ja istuda. Õnneks oli see mõte siiski asjatu, sest meedias kõlanud juttude järgi müüdi üle 60 000 pileti ja arvestades seda rahvamassi, siis võis publikut isegi rohkem olla. Arvestades, et lauluväljaku mahutavus olevat 75 000, siis umbes selline hulk võis seal neid inimesi ka olla. Eks delfist saab pilte vaadata, kes soovib, aga minu silmale oli pealtvaatajate ala küll inimest punnis kuni taha otsa välja ja see oli väga äge :)
Kontsert ise oli äge. Lava oli super ja heli ka. Poole peal ma küll mõtlesin, et kas ma tõesti käisin DK-d oodates, 40+3 rasedana Limp Biciti konserdil... Ja poole ajast hüppasin koos hullunud fännidega pea-aegu lava ees :s Kuidas ma jaksasin??? Praegu on mul 34 nädal jooksmas ja no oli ikka raske küll seista nii pikalt. Me olime keskpunkti mõistes lavale pigem lähemal ja seal rahvas ikka trügis ja nügis ja hüppas ja möllas ning eks ise ka sai kaasa karatud, kuid see kõik andis pärast mõnuga tunda ka :s Mingi hetk ma ei suutnud enam seal seista ja I otsas aelamisest ei olnud ka mingit kasu ning seega tuli alla anda ja puhkama minna. Leidsin lauakese, kuhu istuda ja oiiii kui hea oli jalgu kõlgutada. Viimase laulu ajaks trügisin suure pusimisega I juurde tagasi ja see oli päris hea otsus. Sai täiest kõrist "Angels"-it kaasa laulda ja emotsioon oli väga hää.
Kogu see päev väsitas aga nii ära, et täna magasin ca 12ni ja ärkasin ikka peavaluga. Jalad sain alla alles 3 ajal ja siis õnneks olin natuke asjalik ka ja ladusin pisut puid. Omast arust tegin päris palju ja keha arust ka, aga pärast seda nutust ja niru riidakest vaadates ja tõdedes, et puude hunnik pole sugugi vähenenud, jõudis reaalsus ka kohale. Pole see töö nii kiiresti edenev ühti, kui ma salaja lootsin :p Aga mis seal ikka, ära tuleb teha nagunii. Küllap ta jupp haaval ikka tehtud saab.
Otto
Eile hommikul lippasin järvelt ka läbi ja Otto sai korraliku trenni, sest täna oli ette teada puhkekas. Kiusasin teda kohe jupp aega. Panin geeli ka sedelga alla, sest tundub, et see meeldib talle. Lasin esmalt pikemalt ette-alla joosta. Siis sättisin rihmad lühemaks ja küsisin ohkem kandmist, eest kõrgemaks ja tagant rohkem peale. Lõpetuseks jälle ninnu vastu maad ja pikem venitamine. Homme lähen jälle ja vaatan kuidas poja end tunneb :) See pidev kordetamine hakkab mind ennast juba ära tüütama ja nii väga tahaks sõita. Kohe peagi peaks vaktsiini ka saama tehtud ja peale sellest taastumist proovin sadulat. Ma ei tea... no ma ei kujuta ette ka keda v mida või mille poole ma paluma pean, et see selja jama saaks lõpuks minevikku jäetud. Hetke seisuga on asi täitsa hea, aga siiski väikesed õrnad märgid veel on. Kui muidu oli parem pool hullem, siis peale kordel painde küsimise alustamist muutus parem pool kiiresti paremaks ja nüüd on vasak pool see tundlikum. Kui vet tuleb sutsu tegema, siis püüan ise ka ikka kohale saada ja sellest rääkida. Ehk on tal mingeid ideid. Selle vetiga polegi veel konsulteerinud :D
Aga hoidke pöidlaid meile! Kui kõik läheb hästi, siis septembrist paneks ma ühe väikse neiu sinna selga, kuniks ma ise jälle sadulasse saan.
No comments:
Post a Comment