Soojad ja südamlikud külasutsud :)

Täna oli töine ja väsitav päev, aga samas oli ka väga vahva. Aitäh Krissu, et mu hindama kutsusid! Käisin Juurimaal ST1 ja ABC1 skeeme hindamas. Kokku oli ligi 40 starti ja ehkki ma iga kord enne pabistan ja muretsen, siis siiani on päeva lõpuks alati soe tunne sisse jäänud. Nii ka seekord.
Minu jaoks on see nii oluline, et selliseid pisikesi nö külasutse tehtaks ka koolisõidus. Väike stardikas, kõigile rosett näppu, kogemus kuklasse. TS on neid külasutse piisavalt, aga KS on nad kuidagi väja surnud. Kalenderplaani võistlused kujunevad aga päris kalliks. Ja no raha rahaks, see on alati keeuline teema. Aga need algtaseme asjad ei peagi ju mingeid punkte või asju andma, võivadki vabalt olla kalendrivälised. Tähtis on see, et oleks sõidetavad klassid, soe korraldus ja palju tagasisidet. Nii mu kirjutaja saigi oma näpud villi täna. Panime kirja nii palju kui jõudsime. Püüdsin olla nii aus ja samas nii positiivne, kui vähegi oskasin. Loodan südamest, et osalejad jäid ka rahule ja said positiivse elamuse :)

Kahjuks kogu selle elevuse juures ajasin ma päevad sassi (mida viimasel ajal juhtub juba liiga tihti :s  ). Unustasin täiesti, et täna oli pühapäev ja JB ootab mind jürri :( Kui ta ema künet lõpuks nägin, siis tahtsin maa alla vajuda. Häbi häbi häbi :( JB sõitis siis ise, aga no paha tunne on ikka. Ma kohe ei salli, kui ma niiviisi asjad vussi keeran ja kokkulepitud asjad ära unustan. Jõuluvana tõi mulle uue uhke telefoni ka ja ma nüüd püüan kõik asjad kohe kalendrisse kirja panna. Siis ei tohiks topltbronne enam ette tulla ja kui väike abiline taskus 2h enne lärmamam hakkab, siis peaks olem aka piisavalt aega, et ennast ja JK-d õigeks ajaks kokkulepitud kohta kohale toimetada :)

Jõulupostitus

Meie köök on jahune ja DK on jahune ja mina olen kah jahune. Ehk siis me tegime piparkooke :D

Ma ei mäletagi jõule, kus ilm oleks niiii trööstitu olnud. See et lund ei ole on jama. Aga vihmasadu on juba liig mis liig :( Kohe kuidagi ei ole jõulutunnet. Eilne "Visa hing" oli muidugi omal kohal, aga palju see ei aidanud.
Eks kõik ole enda suhtumises kinni. Kui asjalood ei meeldi, siis on kaks valikut. Kas muuta olukorda või kui seda muuta ei saa, siis muuta oma suhtumist. Vihma vastu ma midagi teha ei saa ja lund maha ei loitsi, seega tuleb tööd teha oma suhtumise kallal ;)
Piparkoogilõhn on esimene samm. Ja palju palju küünlaid ka. Varsti hakkan jõulusööki tegema ja glögi ka.

 Ottokas on jüris täitsa hästi kohanenud. 21 oli talli jõulupidu ja väike paarisvõistlus ka. JB oli oma paarilisega V auhinnalisel kohal. Mõlemil neil tuli 1 maha. TD tegi küll puhta sõidu, aga kuna tema paarilise nooruke hobune hakkas seda melu pelgama, siis neil läks asi natuke untsu. Aga vahva oli kõigil. Ottokas osales etenduses ka, olles vapra hiirekese ratsuks. Nüüd võib öelda, et ta on küll kõike teinud, peale rakendi :D TS, KS, 3V, Kestvus ja ka ka kadrillis osalemine on järele proovitud :) Volti ei ole temaga ka tehtud, aga see oleks suhteline enesetapp, kui seda just kohe galopis ei tee. Traavis oleks see ikka päris jube piin. Ja tema lühikese keha juures poleks see ka kuigi mõistlik. Seega jäägem ikka ratsutataveta alade juurde.

Mul on endal päris keerulised ajad. Kuidagi ei leia motivatsiooni üles ennast liigutama hakata. Ei saa järje peale ja mina tuntud stressisöödikuna olen titekilodest vabanemise asemel neid endale usinalt hoopis juurde muginud :( See teeb omakorda tuju kehvaks ja nii see pallike veereb. Hetkel pühade ajal ma isegi ei ürita. Aga eks uuel aastal uue hooga. Ma olen sundseisus selle enda käsile võtmisega, sest muidu ei ole mul midagi selga panna ja uue garderoobi soetamiseks olen ma liiga vaene :D
Võimalusi oleks ju küll ja veel enda liigutamiseks, aga olen nii sügavale oma koopasse ära pugenud ja kohe kuidagi ei taha siit välja tulla. Koduseinad on nii mõnusad ja pesake soe ja hea. Iseloom lahkus vist ka parematele jahimaadele ja tema tagasi meelitamises pole ma kuigi osav. Mõnus on ju pisike piiga kaisus tukkuda ja raamatut lugeda. Kohe kuidagi ei kisu lapsekest kärru pakkima ja vihmas käruringile minema. Võtan ta parem kaissu ja mõnulen vaikuses :)

Vahel on hea, kui aju ei pea.. ;)

Kuna I nii kindlalt küsis, et noh sul õhtul tallipäev ka jah.., siis olin kindel, et jaa muidugi. Kell 7 on trenn. Käisin JK-ga 2 kuu kontrollis päeval. Plika kasvab mühinal. 2 kuud ja 5 päeva tulemus: 62cm ja 6,160kg. Poiss oli ka kaasas ja tema kõrvad ja kurk sai ka üle vaadatud. Tal kõrvapõletik ja seega oleme kodused. Igatahes peale arsti tegin siis lastega aega parajaks ja haarasin mehe tööjuurest peale ja kiirelt koju, et jõuaksin ikka 7ks talli.

Jõudsin talli. Viisin kodust kaasa võetud voodilina ka lattaia peale (Otto kardab valgeid asju ja viisin lina, et harjutada). Panin mõned asjad kappi ära ja vaatn siis et huvitav... tavaliselt on enne meie hüppetrenni 2xK-de trenn, aga pole ei K-sid ega Rintsut neid juhendamas. Küsisin siis sõidus olijatelt, et huvitav kus K-d on... Üks olla just lõpetanud.. Ikka veel ei koitnud mulle, et on Teisipäev :D Nooo ja kui siis viimeks koitis, oli suht tobe tunne :D

Aga mis seal ikka. Kasutasin juhust oma karvikuga natuke tillerdada. Tõin ta maneezi ja näitasin lina. Tuli küll aga väristas jalga ja ajas silmad punni. Andsin porksi ja sügasin ja tegin niisama asju. Panin siis lati ühe otsa maha ja teine jäi u 20cm kõrgusele peale. Just hea niisama üle astuda. Oiii kui hirmus oli sealt üle minna :D Esimese jala pani värisedes ja edasi tuli hüppega :p Mitu korda jalutasime siis üle ühelt ja teiselt poolt ja siis lõpuks veendus Ottokas ka, et see hädine valge asi EI HAMMUSTAGI :D

Ja kui juba selline kollidega harjumise päev oli, siis tutvusime ka pesuboksiga. Tema esimene ja viimane kogemus niidus ei olnud just tore. Kõigil kiire ja kõik närvilised ning tulemuseks paanikas Otto. Täna siis läksime esmalt ja piilusime üle ukse sisse. Uudishimu eest preemiaks porgand. Natuke veel ja veel ja olimegi sees. Seisime seal siis natuke ja hobune sõi porksi. Keersime ringi ja seisime veel. Ja siis jalutasime rahulikult ja aeglaselt välja. Väike ebausk oli, aga ei mingit pinget või paanikat seega edulugu missugune :D

Seega vahel on täitsa tore, kui mu pea asju kinni ei pea :) Läksin valel ajal talli aga väga tore oli oma elukaga toimetada. Ta hirnus mulle vastu kui teda minnes hüüdsin ja oli muidu igati muhe mees :D

Aasta parimad.

Nagu eelmiselgi aastal on ERL algatanud aasta parimate valimise, mis on väga tore. Tublisid peabki tunnustama. Hääletada saab SIIN   Mis aga ei ole minu arust tore, on see, et kandidaate ei saa ise nimetada. Kellegi poolt on mingi nimekiri paika pandud, mille vahelt siis valida. Mõneti on muidugi mugav jah, samas on see natuke kuidagi... ma ei teagi. Lihtsalt riivas silma. Vb ma pean parimaks treeneriks hoopis kedagi muud, aga mul ei ole võimalik teda isegi esile tõsta. Või parimaks võistluseks midagi muud.

Kui nüüd nt treeneritest rääkida. Ma ei ole igapäevaselt meie ratsamaailmaga ideaalselt kursis ja seega vb ma olengi imeliku maailmavaatega, aga minu meelest vääriks tunnustust mitte ainult need treenerid, kelle õpilased on juba võistlusareenidel tegijate sekka jõudnud, vaid ka need, kes neid tegijaid ette valmistavad. Minu arust on meil algõpe väga lombakas. Pole nn schoolmaster grupikaid piisavalt ja pole ka häid algõppe treenereid. Minu arust ei ole õige see suhtumine, et kui ma ise oskan natukenegi juba sõita, siis olen kohe pädev endast rohelisemaid õpetama. Kui ma ise treeneripabereid käisin tegemas, siis jäi mulle juba tollest korrast üsna mõru maik suhu. Tõdeti küll, et oi oi kui nõrk on nende tase, kes tulid kutset saama, aga selmet neid lihtsalt koju saata ja paluda ikka esmalt oma pädevust piisavalt tõsta, lasti nad läbi ja tituleeriti I taseme treener abitreeneriks. Jabur. Kõik ei peagi treeneriks sobima või saama. Minu arust peaks meie treenerite koolitamisel ka palju rohkem rõhku pedagoogika poolele pöörama. Kuidas õpetada, mida õpetada. Mis järjekorras oleks õigem asju teha, et tehnika õppimine oleks võimalikult lihtne ja tõhus jne jne. Fakt on ka see, et mõni oskab väga hästi trenni anda neile, kes juba natukene matsu jagavad, aga algajatele või sellest klassist just välja pürgijatele ei oska seletada, et kuidas siis ikkagi säärega suruda, et hobust ilusti juhtimisvõttesse sõita.
Pika jutu point. Eraldi võiks tunnustada ka nt parimat algtasemetreenerit, parimat ponitreenerit jne. Kõik tahavad tunnustust ja pai, ning meie treenerid ja võistluste korraldajad teevad oma tööd enamuses ajast puhtast asjaarmastusest ja entusiasmist. Kas väike präänik oleks siis tõesti liiast?

Minu kodu

Ma tõesti armastan oma väikest onni. Jah, siin on veel palju pooleli ja tegemata, aga põhiline on tehtud ja elada on hea. Kõik on oma kätega, hoole ja armastusega tehtud ning seega on kõigel justkui hing sees. Nii mõnus on kamin-pliiti tuli alla panna ja selle praksumise saatel toimetada. Istun praegu selg pliidi poole ja see soojus, mis sealt tuleb, on lihtsalt kõige parem.
Paberkrohviga seinad on ilusad, soojad ja mõnusad. Olin neist alguses täielikus ahvivaimustuses ja oma suureks heameeleks pean tõdema, et olen seda ikka veel :D Vaatan seina ja nägu läheb naerule. Oma tehtud, öko, ilus, puhas ja väga odav pealekauba. Eile käis sõbranna ka külas, kelle perefirma arhiiv mu seinu nüüd kaunistab :) Talle ka meeldis. Siiamaani on kõigile meeldinud. Vähemalt on nii öeldud. Vb on seda ka lihtsalt viisakusest tehtud, aga vahet ju pole.. mulle meeldib- see on peamine :D
Kui keegi peaks huvi tundma ja vaatada-katsuta tahtma, siis külalised meeldivad mulle ka, niiet tulge aga ;)

Ja kuna ma armastan oma onnikest, siis ma armastan ka kodus olemist, Täiesti hämmastav, kuidas ma DK beebiajal ainult tormasin ringi igal pool. Hetkel on küll nii, et iga kohustustevaba hetk JK-ga kodus on nagu õnnistus. Hetkel veel olen ma 100% puhkamise reziimil ja seega mitte midagi ei tee. Ja nii hea on mitte midagi teha :D Tegelen oma pisikesega ja olen tema jaoks igal hetkel olemas. Ilmselt tänus ellele on ta ka väga mõnus tita. Rahulik ja leebe. Enamasti loen ta soove enne, kui ta peab selleks häälega märku andma ja nii on meie päevad vaiksed. Ja vaikus on hea. Eile tõi S meile väikese lamamistoolikese ka ja nüüd saab J oma vähesed ärkveloleku ajad ka mujal elamises veeta. Ei pea ainult suure voodi peal olema. Sealt ei näe ju eriti midagi. Hetkel ta ongi üleval, oma toolis ja vaatab toas ringi. Natuke sahmis pehme mänguraamatuga, kuid üsna pea olid ta enda käed huvitavamad.
Eks tegelikult oleks väga palju asju vaja kodus teha. Igasugu nokitsemist. Jõulukingid ja käsitöö asjad. Süüteroosid hakkavad otsa saama jne jne. Aga hetkel on küll nii, et elementaarse teen ära ja edasi olen jõude. Tuba on soe ja söök perele laual. Vahel teeb ka I ja kui eriti laisk olen, siis ostan väljast kaasa :D

Nagu päris

Ja läkski kõigest 4 päeva, et Ottokas karvakasuka seest välja kaevata. Ikka tasa ja targu ja meelitades. Vahepeal ta ikka pabistas ja jooksis boksis eest ära, aga ma olin kõige rahulikum mis ma olla oskan ja lihtsalt ootasin ja proovisin uuesti ja uuesti.
Kõrvade juurest aitas JB ta pead natuke allpool hoida ja saime ilma abivahendite või valuvõteteta tasakesi tehtud. Rinna esine oli aga ikka hirmus mis hirmus. Jupphaaval tegin palju sain ja siis lasin vastukarva lihtsalt vaikselt ühtlasemaks, et ei jääks hüplikku ranti. Tulemus igati tore esimese pügamiskorra kohta.

Kiituseks sai ta hunniku head-paremat ja palju palju sügamist ja nunnutamist. Ülejänud tallirahvas vist peab mind juba napakaks, sest terve pügamise aja rääkisin ma temaga valju ja rahuliku häälega juttu ja kiitsin. Ühe lapse ema piilus võra vahelt sisse ja muigas :D Aga no eesmärk pühendab abinõu ja nii me selle hirmsa müriseva klipperiga lõpuks töö tehtud saime :)

Minu vahepealsed mõtted ja plaanid... ohh eks näis, mis elu toob.. Hetkel on jüris tore ja kohti tuleb ka endal trenni isu peale :) aga siis teeb mu pisike piiga kärus silmad lahti ja nii on minu energiale suund seatud.
Hall karvik ootab ka tegelemist. Kuidagi peaks rütmi leidma ja siis saan temaga vähemalt tegelemas käia. Loodn väga väga, et temast saab just nii tore ja vahva ratsahobune, kui ta seda käekõrval tegeledes on.

Ka mina sain sadulasse :)

Täna oli tore laupäev. I oli lastega kodus ja kuna plikale oli külmkappi varutud ühe söögikorra ports piima, siis sain kauem kodust ära olla.
Esimene peatus-Järve ja Madrill. Tibu tuli koplis rõõmsalt vastu ja talli poole minnes tegime käekõrval mõned jooksusammud ja peatused. Rillu oli väga osavõtlik :) Kiire puhastus ja asjad külge ning kordele. Traavis hoidis ringi väga väga hästi. Galopis on tasakaal kehvake ja seega ei saa ta ka ringi hoitud. Lasin tal väikeste jupikestena galoppi pusida ja palju ei kiusanud. Ometi väsis ta sellest 20st minutist kordel nii ära, et sadulas ma muud ei teinud, kui sammu. Mulle endale oli see suurem katsumus kui Rillule. Minu enesekindlus ei ole enam see, mis ta oli. Mitte et see üldse teab mis suur oleks olnud, aga no hetkel olen ikka värisev haavaleheke küll. Aga no sammus oli märe küll väga armas :)
Jalutasime siis ta hingamise korda ja panin ta laenuboksi ja palusin ühel neiul ta õue viia, enne kui ta koju läheb.

Peatus kaks- Jüri ja Otto.
Alustuseks kiusasin Ottokat klipperiga ja täna oli ta palju ebalevam kui eile. Juba talli vahele pannes muutus murelikuks. Üldiselt sain päris palju tehtud. Mõlemad küljed on puhtad ja enamus kõhust ka. Tagumised jalad ka. Vaja on veel teha jalgade alumised osad ilusaks, natuke kõhu alt. Pea juurest- ja ma ei kujuta ette ka, kuidas selle tehtud saab :s ja rinna eest, mida ta ka väga pelgab.  Esmaspäevaks sain omale abiväga ka. Usun, et klipperiga kogenud inimese käes läheb see keeruliste kohtade pügamine valutumalt. Homme püüan aga ise veel niipalju teha, kui õnnestub. Kõhu alt ja tagumiste jalgade lihv ka. Loodan, et siis esmaspäeval saab kõik tehtud ja seega on Ottokene oma esimese klippimise üle elanud :D

Kui klipperi aku tühjaks sai, siis läksin sõitma ka. Kuna TD ei saanud täna sõitma minna, siis kasutasin juhust ja kablutasin natuke. Otto oli tore, nagu ikka, aga mitte päris selline, nagu mulle meeldiks. Veidi kangutab vasakult ja pisut vajub esiotsale ka. Üleminekud olid päris head ja sain ka täisistakut teha niipalju kui ma suutsin. Kõikvõimalikud külgliikumised on aga väga roostes. Peab hakkama neid tasapisi uuesti menüüssa võtma. Traavis ei saanud midagi tehtud :( Sammus tuli küll, aga polnud pärs see, mis ta peaks olema. Vaja sellega tegeleda.

Kolimine

Kõik on uus detsembrikuus.. Ehk siis kolisime Ottoka Jüri talli. Otsus tuli väga äkki ja kiiresti, asjaolude kokkulangemise tulemusena. TD uuris minu käest rendihobuste kohta ja kuna JB on liiga suure koormuse all üksjagu lössi vajunud, siis oli selle õhtu mitmete telefonikõnede ja FB arutelude tulemuseks see, et detsembrist elab Otto Jüri tallis ja tal on kaks sõitjat. JB-ga teeme tööd edasi aga vähendatud koormusega ja TD hakkab Rintsu juures trennis käima.
Ottokene on kolimisest natuke stressis, aga olen püüdnud iga päev kasvõi korraks tema juurest läbi käia ja natuke sügada ja maiust sööta. Koplist tuleb ta ikka korraliku jooksuga mulle vastu ja topib om peakese nii armsalt kaissu.
Klipperi sain ka laenuks ja peale kahte korda niisama selle häälega harjutamist võtsin eile julguse kokku ja hakkasin teda pügama. Ta oli tublim kui ma osanuks loota. Peale lähenedes kartis natuke ja tõmbas paanikalõksud lahti, aga minema ei jooksnud. Jäi vaid ehmunud noga vaatama, et mis nüüd edasi saab. Lasin tal natuke rahuneda ja suristasin mujalt edasi. Pea-aegu pool hobust sai tehtud. Sadula alla jääv laik tuli väga koleda kujuga, aga no ma lohutan end sellega, et see jääb sadula alla peitu :D
Kõhu alla ma eile ei jõudnud, sest sealt talle ei meeldinud. Tahumise jala sain enamuses tehtud, aga päris tagant on veel vaja teha. Igasugused lõiketriibud on keerulised, sest ta on niiiiii karvane ja need jooned jäävad väga kontrastsed ning kõver joon on väga kole :s
Lohutan ennast teadmisega, et ma olen kunagi ammu ammu küll klipanud, aga see oli kindlasti 12+ aastat tagasi ja ma ei mäleta mitte midagi, kuidas seda tehti. Seega on see meile Ottoga mõlemale uus kogemus. Minule põnev ja hobusele loodetavasti mitte liiga hirmus. Kiitsin teda ikka kogu suristamise ajal ja andsin tihti ka maiuse põske, et tema head käitumist premeerida. Täna jätkame pingutusi mammutist ratsahobuseks muutumisel ja ehkki ma kardan, et klipperi aku tervet hobust vastu ei pea, siis loodan enamuse tehtud saada. Homseks jäävad siis veel pisemad nokitsemised. Kõrvade ja muude keerulisemate kohtade pusimine :s

Nagu ikka oli kolimisel palju pakkimist ja koristamist, mis on hea. Ja natuke halb ka, sest avastasin, et minu nahkpäitsed on kellelegi meeldima hakanud. Oi kuidas ma ei kannata sellist asja. Loodan, et Jüris on kõik täiskasvanud inimesed, kellel näpud võõraste asjade järele ei sügele.

Väike hall mammut on ikka Järvel. Täna lähen teda ka vaatama ja näppima. Enam ei saa endale allahindlust teha ja pean suutma ennast ka korrale kutsuda. Min 3x nädalas tuleb tegelema jõuda ja mitte ainult ptsutama ja sügama, vaid ka töösse tuleb mammutikke panna. Muidu ma ei jõuagi sinna sadulasse ja see oleks küll kurjast. Valjad juba panin talle kokku ja kui ma Merlet näen, siis räägin sadulast ka. Loodan, et saame selle asja siis paika, ning edasi ei ole mul mingeid vabandusi, miks mitte sõitma minna ;)