Ja läkski kõigest 4 päeva, et Ottokas karvakasuka seest välja kaevata. Ikka tasa ja targu ja meelitades. Vahepeal ta ikka pabistas ja jooksis boksis eest ära, aga ma olin kõige rahulikum mis ma olla oskan ja lihtsalt ootasin ja proovisin uuesti ja uuesti.
Kõrvade juurest aitas JB ta pead natuke allpool hoida ja saime ilma abivahendite või valuvõteteta tasakesi tehtud. Rinna esine oli aga ikka hirmus mis hirmus. Jupphaaval tegin palju sain ja siis lasin vastukarva lihtsalt vaikselt ühtlasemaks, et ei jääks hüplikku ranti. Tulemus igati tore esimese pügamiskorra kohta.
Kiituseks sai ta hunniku head-paremat ja palju palju sügamist ja nunnutamist. Ülejänud tallirahvas vist peab mind juba napakaks, sest terve pügamise aja rääkisin ma temaga valju ja rahuliku häälega juttu ja kiitsin. Ühe lapse ema piilus võra vahelt sisse ja muigas :D Aga no eesmärk pühendab abinõu ja nii me selle hirmsa müriseva klipperiga lõpuks töö tehtud saime :)
Minu vahepealsed mõtted ja plaanid... ohh eks näis, mis elu toob.. Hetkel on jüris tore ja kohti tuleb ka endal trenni isu peale :) aga siis teeb mu pisike piiga kärus silmad lahti ja nii on minu energiale suund seatud.
Hall karvik ootab ka tegelemist. Kuidagi peaks rütmi leidma ja siis saan temaga vähemalt tegelemas käia. Loodn väga väga, et temast saab just nii tore ja vahva ratsahobune, kui ta seda käekõrval tegeledes on.
No comments:
Post a Comment