Nagu eelmiselgi aastal on ERL algatanud aasta parimate valimise, mis on väga tore. Tublisid peabki tunnustama. Hääletada saab SIIN Mis aga ei ole minu arust tore, on see, et kandidaate ei saa ise nimetada. Kellegi poolt on mingi nimekiri paika pandud, mille vahelt siis valida. Mõneti on muidugi mugav jah, samas on see natuke kuidagi... ma ei teagi. Lihtsalt riivas silma. Vb ma pean parimaks treeneriks hoopis kedagi muud, aga mul ei ole võimalik teda isegi esile tõsta. Või parimaks võistluseks midagi muud.
Kui nüüd nt treeneritest rääkida. Ma ei ole igapäevaselt meie ratsamaailmaga ideaalselt kursis ja seega vb ma olengi imeliku maailmavaatega, aga minu meelest vääriks tunnustust mitte ainult need treenerid, kelle õpilased on juba võistlusareenidel tegijate sekka jõudnud, vaid ka need, kes neid tegijaid ette valmistavad. Minu arust on meil algõpe väga lombakas. Pole nn schoolmaster grupikaid piisavalt ja pole ka häid algõppe treenereid. Minu arust ei ole õige see suhtumine, et kui ma ise oskan natukenegi juba sõita, siis olen kohe pädev endast rohelisemaid õpetama. Kui ma ise treeneripabereid käisin tegemas, siis jäi mulle juba tollest korrast üsna mõru maik suhu. Tõdeti küll, et oi oi kui nõrk on nende tase, kes tulid kutset saama, aga selmet neid lihtsalt koju saata ja paluda ikka esmalt oma pädevust piisavalt tõsta, lasti nad läbi ja tituleeriti I taseme treener abitreeneriks. Jabur. Kõik ei peagi treeneriks sobima või saama. Minu arust peaks meie treenerite koolitamisel ka palju rohkem rõhku pedagoogika poolele pöörama. Kuidas õpetada, mida õpetada. Mis järjekorras oleks õigem asju teha, et tehnika õppimine oleks võimalikult lihtne ja tõhus jne jne. Fakt on ka see, et mõni oskab väga hästi trenni anda neile, kes juba natukene matsu jagavad, aga algajatele või sellest klassist just välja pürgijatele ei oska seletada, et kuidas siis ikkagi säärega suruda, et hobust ilusti juhtimisvõttesse sõita.
Pika jutu point. Eraldi võiks tunnustada ka nt parimat algtasemetreenerit, parimat ponitreenerit jne. Kõik tahavad tunnustust ja pai, ning meie treenerid ja võistluste korraldajad teevad oma tööd enamuses ajast puhtast asjaarmastusest ja entusiasmist. Kas väike präänik oleks siis tõesti liiast?
No comments:
Post a Comment