Koolituspäev vol2

Seekord siis Juurimaal.
Hommikul sain nagu ikka plaanitust hiljem liikuma, aga kuna ma juba ette tean, et ma ei saa õigel ajal kodust välja, siis arvestan omale transaks alati rohkem aega. Seega sain rahulikult seadusi rikkumata sõita ja jõudsin ka viisaka varuga kohale.

Rahvast oli seekord vähem, kuid ega inimeste hulk ei ole kuidagi seotud sellega, kui pabinasse ma lähen. Seekord jäi ka see mõnus pingelangus tulemata, mis eelminekord oli. Tegin suu lahti ja ootasin kogu aeg, et millal see rahu hetk tuleb, aga ei tulnudki. Jäin lõpuni kidagi pingesse. Ja no see maksis kätte kah. Tundsin ise, et tekst oli hüplik ja pooled elulised näited läksid meelest ära.
Praktika osa tegime ka seekord teisiti. Näidisratsanikke oli kolm.
Laps oli natuke suurem ja oskas traavi ilusti sõita. Näitasin temaga mõned nipid, kuidas kehaasendit õigesse tasakaalu saada ilma, et laps jäigaks ja pingesse läheks. Kuidas usaldust luua.
Teine ohver oli Krissu ise, kes läks esmalt poni selga, kuna too oli pikalt puhanud. Näitasin ära sarvedega nööri asja ja selle nöörikese ka, mis ei luba väikestel ponidel iga heinalible järele sukelduda.
Kolmas oli suurem neiu suure hobusega, kes pidi kõige raskemaid tasakaaluharjutusi tegema. Ronisin ise ka korraks sadulasse ja tegin puust ja punaseks. Veidi oli ikka hirm ka, et äkki ei tulegi välja, aga õnneks häbisse ei jäänud :D

Pärast sai toas veel natuke asju arutatud ja ideid vahetatud. Mul on väga südamel just algõpetuse kvaliteet. Ma ei pea silmas, et iga treener peaks osakama oma õpilasi M klassi või 120+ tasemele viia, aga just need esimesed vundamendiblokid võiksid kõvasti paremad olla. Et kohe esimesest selga ronimisest oleks tehnika õige. Et sellele pöörataks rõhku iga päev, kogu aeg. Et lapse eduelamus ei oleks ainult üle lattide kihutamine, vaid et lapsed õpiks rõõmustama selle üle, kui nad õpivad hobusest paremini aru saama. Suudavad traavis "vee tassis hoida" jne.

Teine suur mure on mul see hobuinimeseks kasvamise teema. Liiga palju näen ma kogu aeg ja igal pool minu jaoks lausa haiget tegevat suhtumist. Ei oska lapsed hoolida. Veel vähem hoolitseda. Ei hobusest, ei asjadest,. Töökasvatusest või töö armastusest rääkimata. Kee on kurb, jube, hirmutav ja kurvastav. Meie ratsakoolide süsteemi saaks päris palju paremaks teha. Just algõppe ja kultuuri kvaliteedi kohalt. Aga see kõik nõuaks nii ratsaliidu kui ka ratsakoolide pidajate tõsist huvi, siirast soovi ja tahet panustada muudatustesse. Miski minu sees ütleb, et see on vaid unistus, et midagi lähiajal muutuma hakkab.

Titejuttu

Ehk see, kes ei viitsi seda roosamannauputust lugeda, jätku see postitus vahele.

Mu pisike preili on lihtsalt nii vahva! Talle meeldib magada oma kaisulapp näos ja kui seda ei saa, siis keerab end nii krussi kui vaja, et saaks näo kuhugi teki sisse suruda. Täna tegi ta mingi ulmelise päevaune. U 10 ajal väsis ära ja hakkas kägisema just nii nagu ta seda teeb, kui ta väsinud on. Panin ta täna teist päeva tema enda suurde võrevoodisse magama. Kaisulapp kätte, pehme paks tekk peale ja oligi vaikus majas. Läksin hetke pärast kontrollima ja plika magas nina tudulapi sees :)
Siis poole 1 ajal tegi häält, sõi ja uinus uuesti kuni praeguseni. Kell on pool neli, seega tuli kokku 5,5 h und koos ühe tankimispausiga :D

Ta sööb ja kasvab mõnuga. Peangi DK väikeste riiete koti lahti võtma ja vaatama, mis sealt juba kasutusse kõlbab. 68 suurus on meil juba käigus. DK hakkas käima seda suurust kandes :s
Mul on hea meel, et meil on nii vahvad lapsed. Poja on paras väike väänik ja tahab ka oma osa tähelepanust saada. Protestib suureks kasvamise vastu. Eile olime kodus ja ta ütles ise, et ei taha suureks saada. Tahab ikka minu väike poja olla :D Koos sellega ei oska ta enam riidesse panna, kui vaja on jne. Kui ta ise tahab, siis saab küll, aga kui vaja on, siis ei oska jne. Aga küllap see faas ka möödub. J eest hoolitsemine meeldib talle väga. Näitab asju ja on väga hea mähkupatrulli assistent :D

Massaažžžžž

Mis sina täna oma hobusega tegid? Mina tegin talle massaaži :)
Eks ma natuke alguses pabistasin, et kas ma ikka teen õigesti ja ega ma äkki kasu asemel kahju ei tee, aga hirmud hajusid peale esimest 5te minutit. Alustasin vasakust nimmepiirkonnast ja kasutasin Timo käest nähtud võtteid. Hiljem lasin end natuke vabamaks ja kasutasin oma "tööriistu" nii, nagu minul mugavam oli. Pole ju mõeldav, et mina saaksin oma väikesi käsi kasutada täpselt samamoodi nagu suur mees oma suuri käsi kasutab. Lasin aga rusikad käiku ja pool aega kirusin, et mul ei olnud taburetti käepärast. Ottokas pole just kõige pisem poni ja jupp aega käsi üleval hoida oli üpriski väsitav.
Ma loodan väga, et see oli Ottokale kasvõi poolenisti sama nauditav kui mulle. Nii lahe oli tunda, kuidas iga hetkega lihased järjest pehmemaks muutusid. Kui jalgu venitasin, siis esmalt oli tunda, et ega väga ei veni. Lõpupoole proovisin uuesti ja siis tulid tagumised nii sirgu, kui ma vaid tahtsin. Õla ja rinnalihaste mudimine oli paras proovikivi. Otsisin tükk aega õiget kohta, kuidas saaks oma sõrmed just sinna kuhu vaja. Väga tugevasti ei teinud, sest see osa ei meeldinud talle neljapäeval ka.
Terve aja mugis Ottokas silo ja oli seejuures üsna koostööaldis :) Natuke püüdis eest ära minna, kui eest tegin, aga kuna ma kõvasti ei kiusanud, siis leppis ilusti. Pärast hõõrusin kummiharjaga ka veel kõvasti-kõvasti igalt poolt üle ja pakkisin siis sooja teki sisse. Andsin porgandeid maiustamiseks ja oligi kõik.

Mu käed olid päris läbi pärast, aga no oli mõnus tegemine :) Peab uurima, et kus ja kuidas seda asja õppida saaks. Sellise asjaga võiks tegeleda küll. Nii mõnus oli :)

Ottokal käis massöör :)

Minu umbes aasta otsa kestnud unistus sai siis eile lõpuks teoks. Jürri tuli massüür ja panin Ottoka ka kohe kirja. Kogemus oli mulle väga hariv ja silmi avav ning ma ei suuda ära kahetseda, et ma ei saanud need kaks päeva, mis Timo tallis töötas, kohal olla ja ninapidi juures passida. Õppida, õppida ja veelkord õppida. Edaspidi püüan seda möödalasku vältida ja kui on teada, et ta tuleb, siis teen omale võilud kaasa ja edukeerun.

Ottokale see mudimine niiväga ei meeldinud. Rääkisime oma mured ära ja siis Timo õpetas mind ka vaatama, et kui kõver ja tasakaalust väljas mu karvik siis tegelikult on. Pilt oli päris nukker. Siis soojendus. Katsus üle, et kust ja kui valus on. Valu oli palju, liiga palju. Ja liiga paljudes kohtades ka :( Selle aja püsis poja isegi enam-vähem paigal, ehkki vahepeal tõmbas end ikka väga kringlisse. Õlgade mudimise ajaks tegime ta lahti ja siis ta püüdis küll edaspidi küll tagurpidi minema nihverdada. Lõpuks oli ikka vapper ja kannatas ära. Peale veel natule pehmemat lõdvestust ja juhised mulle, kuidas ja mida edasi teha.
Pühapäeval tuleb siis minu esimene päris katse, et kuidas teadlikult hobust masseerida. Esimene ohver oli ju kunagi L, aga temaga tegutsesin ma puhtast sisetundest ja hobust ning oma käsi kuulates. Pigem leebelt silitades, kui kõvasti mudides. Ega ma Ottokat ka kavatse niiviisi väänama hakata, nagu Timo seda tegi, vaid lihtsalt ette näidatud kohti ette näidatud võtetega tasakesi töödelda, et pingeid välja saaks ja lihaseid pehmemaks ning venima saada.

See eilne asi äratas minus jälle vanad mõtted ellu ja vb peaks ma neist kinni haarama. Lõpetama selle pideva muretsemise ja pabistamise ja end mugavustsoonist jõuga välja rebima. Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ehk on aeg end üles raputada ja see mõttekene kiku lasta.

Ega tali taeva jää

Ei jää, ei jää. Oli seda head sooja aega kauaks oli, aga nüüd on külmakraadid platsis. Ilus valge lumi ja sellel sillerdav päike on muidugi superlux, aga ma olen siiski ikka soojalemb ja seega loodan, et kevadet ei pea kaua ootama. Vähemalt 6 kuud ei saa lumi maas olla, nagu eelmine aasta oli, sest juuli lund me vaevalt näeme :D

Aga mis siis vahepeal juhutnud on.
Ottokas on katki. Ei teagi täpselt mis juhtus v millal, aga igatahes ei ole käigud puhtad ja seega on jalutuse ja rohtude peal. Homme tuleb massöör ka ja ehk toob selgust, et mis poissi vaevab.
Rillule olen lõpuks uued sõbrad leidnud ja loodan väga, et meie koostöö hakkab hästi sujuma. A-ga oleme juba mõned trennid teinud ja seni läheb asi järjest paremaks. Esimene kord galoppi proovides oli ikka jube küll. Sirgel liikus enam-vähem, aga pöördes kaotas tasakaalu ja hakkas hirmsasti kiirustama ja rahmima. Eile aga oli juba väga kobe. Rütmikene hakkab ka vaikselt tekkima ja vast tuleb sealt siis lõdvestus ka :)
H käis vaatamas ja pühap tuleb jälle. Loodetavasti saame graafikud ja trenni ajad kokku lepitud ning asjad sujuma.

Pisike preili kasvab mühinal. Eile käisime 3 kuu kontrollis. 65,5 cm pikkust ja 6,5 kg. Tubli ja tragi plika. Räägib omas keeles usinalt juttu ja tunneb maailma vastu huvi. Nv käisime perega minu emal külas ja siis sai ka bassein ära proovitud. J oli väga vapper. Ainukese jamana sai ta sellest reisist nohu, kuid ma loodan, et seekord möödub kergemini kui eelmine :s Ta ise on suurem ja tugevam ning mina oskan ehk paremini tegutseda ka. Loputan ta nina mitu korda päevas, ehkki see ei meeldi talle üldse, ja ja lepatriinusokid on menüüs.
Dommi püüab jälle trennirütmi saada, et ujumas ja judos järje peale saada. Ujulas ta ikka läheb ülemeelikuks ja hakkab ringi jooksma, kuid küll see rutiin tagasi tuleb.

Ise püüan ka oma harjutusi teha. Laiskus on küll kole järjepidev elukas ja oma hambad on ta väga sügavalt minusse puurinud ning seetõttu sujub mu iselooma kasvatamine visalt, aga ma ei anna alla. Püüan mitte anda. Eesmärgid on head ja vajalikud ning see annab jõudu juurde.

2013

Kui ma läinud aastale tagasi mõtlen, siis miski mu sees ütleb, et ei olnud just hea aasta. Igast jama juhtus. Oli tõeline kasvamise ja õppimise aasta. Kannatlikkuse, diplomaatilisuse ja andestamise õppimise aasta.

Esmalt oli Ottokal seljajamad ja nendega maadlesin päris kaua. Mure oli suur. Kohe otsa tuli herpes. See oli raske aeg kõigile hobuseinimestele. Kui haigused seljatatud, siis edasine võistlushooaeg läks tõeliselt metsa. Ei olnud hobusel seda sära ja hoogu sees. Vahet polnud, kes saduasse istus, ikka oli mingi ebakõla.
Sügiseks õnneks hobumured möödusid ja kui JB peale kuu ajalist pausi nii talle kui ka hobusele Ottokaga sõitma hakkas, siis hakkasid ja trennid vähehaaval sujuma. Ponipunni andsin käest ära. Sai natuke liiga suur tükk hambusse haaratud ja kui läbi närida ja alla neelata ei jaksa, siis on targem suutäis välja sülitada.

Ja nagu ikka meeldib muredele kambakesi käia. Seltsis segasem. Hakkasid jamad Otto rentnikega. Kuna ma olin sundseisus ja ise sõita ei saanud, siis valmistas see kohe erilist peavalu.
Selle aastaga sai mulle ikka väga selgeks, et meie (meie vana niidu punt) olime ikka ühed väga hästi motiveeritud pubekad. Selle aasta lähemad kokkupuuted noortega on olnud ikka ja jälle tõestuseks, et mitte kõik ei ole nii paadunud hobusehullud. Ja ega selles polegi probleem. Aga sellest on küll hullu, et ratsutamine on muutunud inimestele enese soovide ja ambitsioonide rahuldamise viisiks. Ja võibolla polekski sellest midagi, või ei olegi.... aga minule kui tõelisele hobusehullule ei taha kuidagi hinge mahtuda fakt, et inimene polgi ratsutamise juures hobustega koos olemise pärast, vaid tahab vaid ennast realiseerida, võistelda ja võita. Ja kui siis see ei ole enam piisavalt reaalne, siis loobutakse. Jäetakse ratsutamine pooleli ja tehakse midagi muud.
Mina püüdsin ka olude sunnil ülikooli ajal ratsutamisega lõpparvet teha. Polnud lihtsalt raha. Aga ei suutnud hobustest eemal olla. Hakkasin siis hoopis trenne andma, sest nii oli võimalik ikka elukitega toimetada. Ilmselt sellepärast ma ei oskagi mõista seda loobumist, et ma ju ka püüdsin, aga see tundus täiseti lootusetu. Oligi lootusetu. Ja nii ma siis kurvastangi, kui noored, kel oleks justkui kõik olemas, et neist saaks väga head sportlased, ei ole oma hingelt päris ratsasportlased. Kas neil on 100 muud huvi või siis ei ole nad oma hinges päriselt päriselt hobuseinimesed. Just kurvastan, sest seda on kurb kõrvalt näha. Anne läheb raisku.
Veel rohkem teeb aga kurvaks see, kui näen kürvalt mismoodi noored ei oska näha ja hinnata nende suurepäraste loomade tõelist väärtust. Ei oska hinnata selle emosionaalse sideme väärtust. Ja ei oska hobusele sellist pühendumust tagasi anda, mida see loom on valmis inimesele andma. Olgu sellesk pühendumuse väljenduseks siis hobuse hooldamine, hellus teda puhastavas käes, varustuse korrashoid või üks kõik milline väiksemgi liigutus hobuse heaolu loomiseks.

Aasta lõi aga lisaks hobumaailmale kaarde sassi ka inimeste tasandil. Minu perekonnaringis oli 2013 aastal küll väga palju uusi ja kummalisi pöördeid. Õel omad seiklused ja emal omad. Ja no minul ju ka oma seiklus. Kõigile meile algas möödunud aastal uus ja kestev eluetapp.

 Kõigest mõni nädal enne minu esimest tuleproovi 3V maailmas sain teada, et meie perre on oodata vol2-te. See teadmine seletas koheselt ka aasta alguses pidevalt kimbutanud halva enesetunde ja tõbise olemise ning kõik tükid langesid iseenesest õigesse paika. Ja nii ma siis kasvatasin kõhukest ja tegelesin ainult trennide andmisega. Mõned harvad korrad sai ka hobuse selga ronitud, aga ega seal mugav olla ei olnud :p Mida rohkem aasta lõpu poole, seda rahulikumaks elukene läks. Kõtu muudkui kasvas ja tööd tegin järjest vähem. J sünnist alates olin ka trennitamisest pea-aegu puhkusel. Ainult Otto ja JB-ga tegelesin. Aga ütlen ausalt, et ilma ma ka ei oleks vist osanud olla. Mul on ikka vaja regulaarselt oma kops tallihaisu täis hingata ja riided hobusekarvu täis saada.

Ja selline oligi see 2013. Ja ehkki igast jama oli kohati lausa liiga palju, siis tõi see aasta ka ühe imelise inimene meie perre juurde. Särasilme Jessica on tänase päeva seisuga 2 kuud ja 21 päeva vana :) Lõpp hea kõik hea, või kuidas see ütlus nüüd oligi...