2013

Kui ma läinud aastale tagasi mõtlen, siis miski mu sees ütleb, et ei olnud just hea aasta. Igast jama juhtus. Oli tõeline kasvamise ja õppimise aasta. Kannatlikkuse, diplomaatilisuse ja andestamise õppimise aasta.

Esmalt oli Ottokal seljajamad ja nendega maadlesin päris kaua. Mure oli suur. Kohe otsa tuli herpes. See oli raske aeg kõigile hobuseinimestele. Kui haigused seljatatud, siis edasine võistlushooaeg läks tõeliselt metsa. Ei olnud hobusel seda sära ja hoogu sees. Vahet polnud, kes saduasse istus, ikka oli mingi ebakõla.
Sügiseks õnneks hobumured möödusid ja kui JB peale kuu ajalist pausi nii talle kui ka hobusele Ottokaga sõitma hakkas, siis hakkasid ja trennid vähehaaval sujuma. Ponipunni andsin käest ära. Sai natuke liiga suur tükk hambusse haaratud ja kui läbi närida ja alla neelata ei jaksa, siis on targem suutäis välja sülitada.

Ja nagu ikka meeldib muredele kambakesi käia. Seltsis segasem. Hakkasid jamad Otto rentnikega. Kuna ma olin sundseisus ja ise sõita ei saanud, siis valmistas see kohe erilist peavalu.
Selle aastaga sai mulle ikka väga selgeks, et meie (meie vana niidu punt) olime ikka ühed väga hästi motiveeritud pubekad. Selle aasta lähemad kokkupuuted noortega on olnud ikka ja jälle tõestuseks, et mitte kõik ei ole nii paadunud hobusehullud. Ja ega selles polegi probleem. Aga sellest on küll hullu, et ratsutamine on muutunud inimestele enese soovide ja ambitsioonide rahuldamise viisiks. Ja võibolla polekski sellest midagi, või ei olegi.... aga minule kui tõelisele hobusehullule ei taha kuidagi hinge mahtuda fakt, et inimene polgi ratsutamise juures hobustega koos olemise pärast, vaid tahab vaid ennast realiseerida, võistelda ja võita. Ja kui siis see ei ole enam piisavalt reaalne, siis loobutakse. Jäetakse ratsutamine pooleli ja tehakse midagi muud.
Mina püüdsin ka olude sunnil ülikooli ajal ratsutamisega lõpparvet teha. Polnud lihtsalt raha. Aga ei suutnud hobustest eemal olla. Hakkasin siis hoopis trenne andma, sest nii oli võimalik ikka elukitega toimetada. Ilmselt sellepärast ma ei oskagi mõista seda loobumist, et ma ju ka püüdsin, aga see tundus täiseti lootusetu. Oligi lootusetu. Ja nii ma siis kurvastangi, kui noored, kel oleks justkui kõik olemas, et neist saaks väga head sportlased, ei ole oma hingelt päris ratsasportlased. Kas neil on 100 muud huvi või siis ei ole nad oma hinges päriselt päriselt hobuseinimesed. Just kurvastan, sest seda on kurb kõrvalt näha. Anne läheb raisku.
Veel rohkem teeb aga kurvaks see, kui näen kürvalt mismoodi noored ei oska näha ja hinnata nende suurepäraste loomade tõelist väärtust. Ei oska hinnata selle emosionaalse sideme väärtust. Ja ei oska hobusele sellist pühendumust tagasi anda, mida see loom on valmis inimesele andma. Olgu sellesk pühendumuse väljenduseks siis hobuse hooldamine, hellus teda puhastavas käes, varustuse korrashoid või üks kõik milline väiksemgi liigutus hobuse heaolu loomiseks.

Aasta lõi aga lisaks hobumaailmale kaarde sassi ka inimeste tasandil. Minu perekonnaringis oli 2013 aastal küll väga palju uusi ja kummalisi pöördeid. Õel omad seiklused ja emal omad. Ja no minul ju ka oma seiklus. Kõigile meile algas möödunud aastal uus ja kestev eluetapp.

 Kõigest mõni nädal enne minu esimest tuleproovi 3V maailmas sain teada, et meie perre on oodata vol2-te. See teadmine seletas koheselt ka aasta alguses pidevalt kimbutanud halva enesetunde ja tõbise olemise ning kõik tükid langesid iseenesest õigesse paika. Ja nii ma siis kasvatasin kõhukest ja tegelesin ainult trennide andmisega. Mõned harvad korrad sai ka hobuse selga ronitud, aga ega seal mugav olla ei olnud :p Mida rohkem aasta lõpu poole, seda rahulikumaks elukene läks. Kõtu muudkui kasvas ja tööd tegin järjest vähem. J sünnist alates olin ka trennitamisest pea-aegu puhkusel. Ainult Otto ja JB-ga tegelesin. Aga ütlen ausalt, et ilma ma ka ei oleks vist osanud olla. Mul on ikka vaja regulaarselt oma kops tallihaisu täis hingata ja riided hobusekarvu täis saada.

Ja selline oligi see 2013. Ja ehkki igast jama oli kohati lausa liiga palju, siis tõi see aasta ka ühe imelise inimene meie perre juurde. Särasilme Jessica on tänase päeva seisuga 2 kuud ja 21 päeva vana :) Lõpp hea kõik hea, või kuidas see ütlus nüüd oligi...