Koolituspäev vol2

Seekord siis Juurimaal.
Hommikul sain nagu ikka plaanitust hiljem liikuma, aga kuna ma juba ette tean, et ma ei saa õigel ajal kodust välja, siis arvestan omale transaks alati rohkem aega. Seega sain rahulikult seadusi rikkumata sõita ja jõudsin ka viisaka varuga kohale.

Rahvast oli seekord vähem, kuid ega inimeste hulk ei ole kuidagi seotud sellega, kui pabinasse ma lähen. Seekord jäi ka see mõnus pingelangus tulemata, mis eelminekord oli. Tegin suu lahti ja ootasin kogu aeg, et millal see rahu hetk tuleb, aga ei tulnudki. Jäin lõpuni kidagi pingesse. Ja no see maksis kätte kah. Tundsin ise, et tekst oli hüplik ja pooled elulised näited läksid meelest ära.
Praktika osa tegime ka seekord teisiti. Näidisratsanikke oli kolm.
Laps oli natuke suurem ja oskas traavi ilusti sõita. Näitasin temaga mõned nipid, kuidas kehaasendit õigesse tasakaalu saada ilma, et laps jäigaks ja pingesse läheks. Kuidas usaldust luua.
Teine ohver oli Krissu ise, kes läks esmalt poni selga, kuna too oli pikalt puhanud. Näitasin ära sarvedega nööri asja ja selle nöörikese ka, mis ei luba väikestel ponidel iga heinalible järele sukelduda.
Kolmas oli suurem neiu suure hobusega, kes pidi kõige raskemaid tasakaaluharjutusi tegema. Ronisin ise ka korraks sadulasse ja tegin puust ja punaseks. Veidi oli ikka hirm ka, et äkki ei tulegi välja, aga õnneks häbisse ei jäänud :D

Pärast sai toas veel natuke asju arutatud ja ideid vahetatud. Mul on väga südamel just algõpetuse kvaliteet. Ma ei pea silmas, et iga treener peaks osakama oma õpilasi M klassi või 120+ tasemele viia, aga just need esimesed vundamendiblokid võiksid kõvasti paremad olla. Et kohe esimesest selga ronimisest oleks tehnika õige. Et sellele pöörataks rõhku iga päev, kogu aeg. Et lapse eduelamus ei oleks ainult üle lattide kihutamine, vaid et lapsed õpiks rõõmustama selle üle, kui nad õpivad hobusest paremini aru saama. Suudavad traavis "vee tassis hoida" jne.

Teine suur mure on mul see hobuinimeseks kasvamise teema. Liiga palju näen ma kogu aeg ja igal pool minu jaoks lausa haiget tegevat suhtumist. Ei oska lapsed hoolida. Veel vähem hoolitseda. Ei hobusest, ei asjadest,. Töökasvatusest või töö armastusest rääkimata. Kee on kurb, jube, hirmutav ja kurvastav. Meie ratsakoolide süsteemi saaks päris palju paremaks teha. Just algõppe ja kultuuri kvaliteedi kohalt. Aga see kõik nõuaks nii ratsaliidu kui ka ratsakoolide pidajate tõsist huvi, siirast soovi ja tahet panustada muudatustesse. Miski minu sees ütleb, et see on vaid unistus, et midagi lähiajal muutuma hakkab.