Minu umbes aasta otsa kestnud unistus sai siis eile lõpuks teoks. Jürri tuli massüür ja panin Ottoka ka kohe kirja. Kogemus oli mulle väga hariv ja silmi avav ning ma ei suuda ära kahetseda, et ma ei saanud need kaks päeva, mis Timo tallis töötas, kohal olla ja ninapidi juures passida. Õppida, õppida ja veelkord õppida. Edaspidi püüan seda möödalasku vältida ja kui on teada, et ta tuleb, siis teen omale võilud kaasa ja edukeerun.
Ottokale see mudimine niiväga ei meeldinud. Rääkisime oma mured ära ja siis Timo õpetas mind ka vaatama, et kui kõver ja tasakaalust väljas mu karvik siis tegelikult on. Pilt oli päris nukker. Siis soojendus. Katsus üle, et kust ja kui valus on. Valu oli palju, liiga palju. Ja liiga paljudes kohtades ka :( Selle aja püsis poja isegi enam-vähem paigal, ehkki vahepeal tõmbas end ikka väga kringlisse. Õlgade mudimise ajaks tegime ta lahti ja siis ta püüdis küll edaspidi küll tagurpidi minema nihverdada. Lõpuks oli ikka vapper ja kannatas ära. Peale veel natule pehmemat lõdvestust ja juhised mulle, kuidas ja mida edasi teha.
Pühapäeval tuleb siis minu esimene päris katse, et kuidas teadlikult hobust masseerida. Esimene ohver oli ju kunagi L, aga temaga tegutsesin ma puhtast sisetundest ja hobust ning oma käsi kuulates. Pigem leebelt silitades, kui kõvasti mudides. Ega ma Ottokat ka kavatse niiviisi väänama hakata, nagu Timo seda tegi, vaid lihtsalt ette näidatud kohti ette näidatud võtetega tasakesi töödelda, et pingeid välja saaks ja lihaseid pehmemaks ning venima saada.
See eilne asi äratas minus jälle vanad mõtted ellu ja vb peaks ma neist kinni haarama. Lõpetama selle pideva muretsemise ja pabistamise ja end mugavustsoonist jõuga välja rebima. Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ehk on aeg end üles raputada ja see mõttekene kiku lasta.
No comments:
Post a Comment