Ja ma juba lootsin

Eilsest saadik on mu puus jälle mäkra mänginud. Täna ei saa enam aru, kas puus või selg või veel mõni kolmas koht selles piirkonnas valutab. Last ei saa ei voodist kätte ega voodisse tagasi, sest natuke nurga all keha hoida lihtsalt ei jaksa. No pe***e küll! Milleks seda jama vaja on :( Vahepeal oli juba täiesti normaalse inimese tunne peal. Isegi täitsa viisaka tempoga sain kõndida mõne kilomeetri lausa. Ei pidanudki 500m pärast koju liipama. Ja nüüd jälle jama. Ma olen nii pettunud.

Püüdsin täna Rilluga ka tegelda. Pliks jäi imekombel magama kärus ja poiss mängis omaette õues. Kordetasin natuke ette, sest maneezis toimus laiaulatuslik pinnasehooldus ja seega ma ei tihanud kohe selga ronida. Ja see oli hea idee. Normaalselt funktsioneerivate puusade ja jalgadega inimesega poleks midagi olnud, aga mina oleks selle paari hirmuallikast eemaldumise peale ilmselt alla veerenud. Rillukas lihtsalt kiirendas veits käiku ja liikus külgsuunas, aga ma ei usalda ennast hetkel üldse. Kui ta kordel juba muhe oli, siis ronisin selga ja kõik oli super. Peale 2 ringi sammu aga ärkas neiu üles ja oligi trenn selleks korraks tehtud. Seega ma ei taha oma seljavalu ka ratsutamise kraesse ajada, sest eile ma ju ei sõitnud ja täna olin sadulas max 5min ja sedagi ainult sammus. Ohh jahhh, ehks näis, mis homne päev toob.

Lastega kodus

Jookseb kolmas nädal, mil ma kahe lapsega kodune olen ja enne järgmist nädalat poja aeda ei lähe. Seal on mingi suuremat sorti viiruste levimine ja ma ei ole huvitatud, et ta sealt mingi tähestiku koju tassiks. Õnneks ei ole kumbki hetkel haige. DK köhis alguses ja plikal nina ikka tilgub, aga see on köömes. lapsed on võrdlemisi rõõmsad ja see teeb igapäevase toimetamise toredaks.

Peab ütlema, et üldiselt on päris hea ja rahulik olemine. Eks magama minekuga on pojal ikka üksjagu sõdimist. Tahaks ju mängida ja lollusi teha :) Aga ma olen ikka kuri ja sunnin lõunaunne. Muidu on ta õhtuks väga väsinud ja sellest tulenevalt ka pahuras tujus. DK on poiss mis poiss. Autode ja laevade ja lennukite meisterdamine on pidev ning loomulikult on need kõik ikka sõjamasinad ja tulistavad ja paugutavad. See pidev tapmise ja taga ajamise mängimine ajab mul harja punaseks, aga ega ma muud teha ei saa kui loota, et see faas mingi hetk üle läheb. Räägin ja seletan talle iga päev, et sellised mängud ei ole head ja tapmine on halb ning surm on lõplik ja kurb. Millal see kohale jõuab, kes teab.
Hea on see, et lisaks sõjamängudele meeldivad DK-le ka raamatud. Uurib neid ise, jutustab õele lugusid rongidest ja loomadest ja loeme talle ka ette nii palju kui vähegi saame. Ta võiks tundide viisi lugemist kuulata, kui vaid pilte ka näha saab samal ajal :)

Minu oma tegemistes olen ma aga laisk. Kui on kasvõi üks lastest magab ja teine on omaette rahul, siis ma naudin seda hetke. Lihtsalt olen omas mullis. Tegelikult peaks sellest mullist välja murdma. Tegutsema ja toimetama, aga no nii hea on ju vedeleda :p See on üks füüsika kuldseadusi, et iga keha on täpselt nii laisk, kui tal olla lubatakse. Kui välised jõud on tasakaalus, siis ei peagi ise pingutama.

Edasi, ikka edasi.. Ei sammukestki tagasi

Panin just lapsed nende oma tuppa nende oma vooditesse lõunaunele. Oleme vaikselt tasakesi hakanud tüdrukut suurde võrekasse harjutama ja kuniks ta saab luti, tudulapi ja oma paksu teki, siis tundub asi sujuvat. See on hämmastav, kui kiiresti ta kasvab. Ehkki jah, D hakkas varem keerama ja varem roomama jne, siis pole sel mingit vahet. Ikka kasvab ta liiga kiiresti.
Käisin just lapsi kontrollimas. DK ikka mängib oma lennukitega voodis ja see on igapäevane ja pidev teema, et kui voodisse, siis kohe silm kinni. J oli väga vaikselt voodis ja arvasin, et magabki juba aga ei, keeras pea ja vaatas ikka otsa, et mis ma teen seal. Aga ta on rahul ja vaine ning see on väga väga lahe, et ta on nõus niiviisi ise vaikselt voodis olema, kuniks ära uinub. Ma väga väga loodan, et see jääb nii ka edaspidi :)

Eile sai plika oma esimese ampsu püreed ka. Tegin lillkapsapüree ja rinnapiimaga küllalt vedelaks. Teelusika jagu mängisime talle siis kõhtu ka. Haahahhaaa mis nägusid sealt tuli :D Aga kõhtu see möks läks ja piima ka isukalt peale ja nii meie 10ne söögikord möödus. Vb oleks pidanud hommikul andma selle lisasöögi, aga tagantjärele oli õige otsus õhtul anda ja nii meil hakkabki olema, et kella 10nese söögiga saab oma ampsu. Miks nii? Sest ta magas peale seda ühe jutiga päris pikalt. Ja seda oma suures võrekas! Kella 1se söömise jättis vahele ja alles öösel mingi aeg tegi piuksu. Kuna ta uinus õhtul nii kiirelt, et ei jõudnud isegi tudukombet panna (I pani ta korraks peale sööki võrekasse, et asjad valmis otsida ja kui läks last võtma riietevahetusse, siis pliks juba magas. Ei hakanud teda ülesse ja ajama), siis vahetasin tal öösel mähku ja panin tudukombe ja siis kaissu tissi otsa ja magasime edasi. Järgmine söök tuli 7 ajal, nagu ikka, aga vahe selles, et kuina üks söögikord jäi öösel ära, siis ärkasin ma piimaloigus :p
Hommikune ja ka päevane kaka olid normaalsed ning laps on rahulik ja muhe, seega saab täna oma teise ampsu püreed. Eile ajasin selle jama jääkuubiku kotti, et no siis on hea just paras ports võtta. Nooooo oli see ikka üks mädimine :s Kui järgmine nädal uue asjaga katsetame, siis ei hakka ma küll enam sellist mäkerdamist tegema. Otsin poest jääkuubiku resti ja siis sätin toidukilega sinna sisse. Jääkuubiku kotti seda püreed ajada oli ikka päris rõve mädimine. Võibolla oli ikka liiga paks püree, aga no seda jamamist enam ei taha :s

Toredad trennid :)

Täna oli küll luuvalupäev ja seega ei oleks tohtinud trennitada, aaaaaga ma sain seda alles õhtul, seega mis läind, see läind. Ja ma ei kahetse tänaseid trenne, sest no karvikud olid nii super-tublid :)

Esmalt oli Rillu. Tal on nüüd juba mõned nädalad olnud uus sõber, kes temaga sõidab. Alustasid nad väga tasa ja targu, kuid iga kord on olnud ka väike edasiminek. Tänane trenn oli üdini positiivsust täis. Tegime diagonaale ja suuri ringe. Rilluka tasakaal läheb järjest paremaks ja ta jookseb ilusti ja suures rütmis. Seni oleme valdavalt väga väga pehme või ka vaba ratsmega sõitnud. Ponile on see hästi sobinud. Otsib ise oma tasakaalu ja ei ole ahistatud. Täna siis lasin H-l ratsmeid natuke võtta, et anda ponile võimaluse kontakti leida ja no nii ilusaid hetki oli :) Peatused on ka valdavalt ilusad ja tasakaalus. H on oma kindlust ka järjest rohkem leidmas ja nii tore on näha, kuidas pidevalt on väikesed edusammud.
Galopiga olid alguses suured mured, sest tasakaal läks ära ja siis litsus poni gaasi põhja. Tulemuseks hullunud rahmimine. Täna aga jooksis nii ilusti ja rahulikult. nii sirgel kui otstes. Tõsted on veel õige pisut kiirustavad, aga no see galopp oli ikka väga ilus :)

Siis väike autosõit ja Ottoka trenn. Kohe esimesest sammust sadulas. Päris päris esimesest, oli ta nii nii mõnus ja pehme ja lõdva igale poole. JB tegi sammu jupp aega ja siis traav. Ohhhh kuidas ma oleks ise tahtnud seal seljas olla. Siis natuke painutusi ka. esmalt asetusi mõlemale poole ja siis õrnalt õlga sisse mõlemale poole ja siis ka poolpidust traaversit. Korralikult 4s jäljes liikumist ei küsinud, vaid ainult natukene, sest pole vaja kohe liia palju nõuda. Kõike tegima ainult niipalju, et hobune ikka oleks lõdvestunud ja tõukaks ennast edasi. Ottokas oli noo mõnus ja tubli :) Galopp oli ka selline pehme ja suur aga samas ümar :)

Täna oli mul kohe väga nukker, et ma puusavärdjas olen :( Vb peaks kätte võtma ja proovima, et mis tunne mul on kui ma ikka sõidaks. Et võtaks ja pusiks mitu korda ja mitte vaid 5-10 min vaid teeks ikka trenni. ET mis mu puus selle peale teeb.. Vb tuleks see pigem kasuks kui kahjuks.

Kellele ema, kellele tütar

Komistasin väga huvitavale blogile otsa. Selles postituses toodud video ajas minu igatahes väga kurjaks. Ma ei ole sellest kultusest kunagi midagi väga osanud arvata. Ja ma saan ka aru, et see jupike filmi on ilmselt kontekstist välja lõigatud, aga still, sellist jama ei laseks mina oma hobusele kunagi teha.

Mina ja Otto ja massaaž

Väikese upitusega ühelt lugejalt (tänud Sulle :)  ), mõtlesin, et panen kirja oma armuloo massaažiga. Ma olen ise tõelne massaazi uskuja, fänn ja sõltlane. Olen ka väga palju erinevates kohtades käinud massaaži saamas, sest see on olnud mu sõpradele alati väga kindla peale kingitus mis iganes puhuks. Massaaži kinkekaardiga ei saa minu puhul kunagi mööda panna ja seda teavad ka kõik, kes mind natukenegi tunnevad :) 

Kontoritöö päevil leidsin omale ka super tegija- Valdo Herzmann. Tema juures käisin ma ikka väga pikalt ja regulaarselt, kuniks ma DK-d ootama jäin. Peale poja sündi pole ma aga kahjuks saanud omale seda maailma parimat poputamist lubada, aga küll see aeg ka jälle koidab.

Ise olen ma ka teistele massaaži teinud ikka väga kaua juba. Ma ei mäletagi mis ajast alates. Esimene ohver oli ilmselt ema ja siis ka õde. Ja siis esmalt peikad ja hiljem elukaaslane. Mingist hetkest ka mõned sõbrad. Olen uurinud natuke inimese anatoomiat, et kus millised lihased on ja kuidas töötavad jne. See on olnud päris põnev :) Ja ma olen ka mõelnud korduvalt, et peaks ka päriselt õppima seda asja, aga mõtteks on ta jäänudki.

Nüüd, kui Ottokale lõpuks massööri sain kutsuda, siis süttis minus päris suur kirg ka hobuste massaaži suhtes. Timo Qvick on väga muhe mees ja pika spordimasaaži kogemusega inimestele ja nüüd juba ka hobustele. Ta võttis 50 euri visiidi eest ja töötas hobusega umbes tund aega. Selle aja sees näitas ta mulle kuidas hobust vaadelda, leida murekohti. Loomulikult kuulas ka hobuse kohta minult niipalju kui ma rääkida oskasin. Ja Töö käigus seletas ka miks ja kuidas mingeid võtteid kasutada. Ma ei tea, kas ta kõigile nii viitsib nämmutada, aga kuna ma ise kogu aeg uurisin, et mida ja kust ja kuidas, siis ta oli väga lahke ja näitas ja seletas ilusti, andes mulle palju julgust ka ise Ottoka kallale asuda.

Kodus ma googeldasin hobuse anatoomiat ja otsisin infot nii palju kui leidsin. Lihased on neil suured ja seega ei ole just palju kasu näpuotsaga torkimisest. Ikka suurte pindadega töö. Peopesad, kõik sõrmed koos jne. Randmetele paras mahv. Soojendamiseks hõõrusin kõvasti ja hoolega kummiharjaga ja siis lasin käed käiku. Vastavalt ette näidatule töötasin ma valdavalt pikki lihast, et pingeid lahti siluda. kui leidsin pinges koha, siis keskendusin sellele niipalju kui jaksu oli ja hobune lubas, mudides nii risti lihast kui pikki. Peamine tähelepanu läks küll Timo poolt ette näidatud murekohtadele, aga üldiselt lasin käte vahelt läbi terve ülaliini lihased. Suruvate siluvate liigutusega kuklast kannaliigeseni, pikki lihast vastavalt sellele, mis pigi need lihased hobuse kehas just on. Kõige keerukam oli minu jaoks rinnalihaste osa. Ottokale meeldis see kõige vähem ja siis ta kibas ringi ja samal ajal ma ei osanud sealt eriti hästi erinevaid lihaseid kätte saada, aga tegin nii hästi kui oskasin :)

Lõppu tegin venitusi ka. Esmalt porgandipainutusi, ehk siis meelitasin kommiga teda nii sügavalt külgedele kui ta oli nõus tulema ja püüdsin asendit hoida natuke aega. Ikka korda mööda ühele ja teisele poole. Nina natuke kõrgemal ja ka päris madalale suunatuna. Esimeste jalgade vahele ka. Siis sikutasin ka sabast. Seda ma ei soovita teha, kui on oht, et hobusele ei meeldi ja ta laksu annab. Ottokas sirutas oma ninnu ilusti ise vastu maad ja töötas ilusti kaasa. Ei mingit kibamist või eest ära minekut.

Jalgu venitasin ka. Esimesi nii nagu Timo näitas natuke kõrvale ja siis ette. Ning tagumisi nii ette kui ka taha. Esimesel päeval vasak tagumine ei tahtnud kuidagi venida kuhugi poole. U nädal peale iga päevast tööd pidin hobuse venitamise ajaks boksist välja võtma, sest ruumi jäi seal väheks. 

Mina mudisin teda boksis, sest siis sai heina ette anda ja ta mugis süüa samal ajal. Pea oli ka all ja seega lihased juba ette lõdvestumiseks sobivas asendis :)

Kui nüüd Timo uuesti käis, siis sain oma töö eest kiita, sest hobune olla nagu ära vahetatud. Nii hea oli seda kuulda :) Saime ja rohelise tule koormuse tõstmiseks ja soovitused hoida harjutused võimalikult mitmekesised. Venitusi, lõdvestust ja paindeid. Kõike kindlasti lõdvestatud hobusega ja ilma mingi väänamiseta, mitte et see nagunii oleks mõistlik.  Põhiline eesmärk jälgida hoolega, et mõlemad pooled töötaks võrdselt. 

Eks ma kavatsen ise nüüd väga hoolega Ottokal silma peal hoida ja teda ikka kord nädalas vähemalt üle käia. Mulle endale andis see tema mudimine nii hea positiivse laengu ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ka tema seda asja nautima. Polnud enam valusaid kohti nii palju ja seega oli massaaž ju mõnus :)

Hakkab looma

Natuke hobusejuttu.

Ottokal läheb palju paremini. Olen talle ise massaaži teinud nii palju ja hästi kui ma vähegi jõuan/oskan. Kolmapäeval käis Timo ka ja sain kiita, et hobune on hoopis teine. Pehme ja mõnus. Natuke on veel pingeid seal peamises murekohas, aga mujalt on juba väga okei :) Rõõm rõõm, et ma ei ole midagi pekki keeranud või valesti teinud :) Ega ma pole seda massaaži asja ju kusagil õppinud. Inimestele olen lihtsalt oma tunnetuse järgi teinud ja siiani pole nurinat olnud. Tundub, et ka Ottokale tuli ikka kasuks, mitte kahjuks.

Üle nädala on juba trennitatud ka ja nii meil JB-ga kui ka T-l sujub hästi. Liikumine on pehme ja lahtine ning hobune on heas tujus :) Peab nüüd palju tähelepanu pöörama, et sellesse ämbrisse enam ei astuks. Hoidma harjutused mitmekesised ja jälgima, et mõlemad pooled saaks ühtlaselt koormatud ja ka töötaks ühtlaselt. Et ei juhtuks seda kompenseerimise asja enam. Palju rõhku venitustele ja hoogsale liikumisele.

Vahepeal onmul endal ka nii suur isu sõita :( Ütlen ausalt, et Rillukaga ma eriti ei julge :( Mu vasak jalg ei ole ikka päris see, mis ta peaks. Puusa sidemed ei toimi eriti ja seega olen nö ühepoolne. Kui hobune on tubli ja rahulik, siis pole sellest midagi, aga kui miskit peaks juhtuma, siis kukun ma ilmselt alla nagu küpse õun ning see ei ole just hea väljavaade. 

Teine hell koht on ka see, et kuigi ma tunnen end väga vabalt J-ga koos trenni andes. Ma ei muretse kui ta oma vankris magab või kui vaja, siis võtan ta sülle. Aga kui ma ise peaks sõitma, siis ei saa ju iga hetk hobuse seljast alla karata. Või no saab, aga ma ei saa hobust kohe ära panna, sest meil pole boksi ja siis vaja lahti võtta ja titt süles seda teha ei saa. Siis ma peaks lapse ära panema ja see aeg ta nutaks ilmselt ning siis ma tunneks end ikka väga pahasti, kui ma ei saa vastata lapse kutsele oma lõbude pärast. 

Ja nii ma siis vaatangi vesise suuga pealt, kuidas teised sõidavad ja mina passin laps süles platsi ääres. Jaaa, I saaks mõned õhtud nädalas lastega ise kodus olla ja ma saaks ilma lapseta talli minna ja seega ka sõita, aga see aeg on hetkel trenni andmise all kinni. Rohkem õhtuid aga pole küll võimalik kusagilt võtta. 

Titejuttu ka.

Jess oli siin paar ööd tagasi väga rahutu ja ei maganud hästi. Kakamured :s Ja eile õhtul ei suutnud ta kuidagi magama jääda ja oli nii üle väsinud ja viril. Lõpuks õnnestus ta tissiga uimaseks lüüa ja ta jäi mul süles magama. Ma ei ole siiani seda eriti praktiseerinud, sest ei ole vaja olnud. Söödan kõtu täis, teeme krooksud, siis puhtad püksid ja siis laps oma voodisse. Ja seal ta siis ise rahulikult uinub. Eile see imeilus stsenaarium aga ei toiminud ja nii ma siis kasutasingi emade salarelva- panin ta rinnale ja lasin seal magama jääda. Õnneks õnnestus :) Täna on aga iseuinuv beebi tagasi ja meie kodus olemine on nii mõnus ja rahulik. Ta on hakanud järjest rohkem ärkvel ka olema ja asjade vastu huvi tundma. Nii ma saan siis talle klounaadi teha :D

Võtsin ka otsuse vastu, et hakkan oma titekilodega tegelema. I on ka toeks ja nii me siis püüamegi perekondlikult toidulauda paremaks kujundada. Täna on mul kolmas päev käsil. Mõtlesin ja vaagisin seda asja hoolega ja mingi väga radikaalse muutuse välistasin. Ma ei ole nii tugev, et suudaksin täiesti kannapöörde teha ja dieeti pidada. Loobuda magusast või piimatoodetest jne. Küll aga uurisin erinevaid elustiile ja tundub, et leidsin midagi, mis sobiks meie senise rutiiniga üsna hästi, ning vajab vaid mõningaid ümberkorraldusi. Proovime liigsele süsivesikute tarbimisele päitsed pähe saada. Seni on neid meil ikka väga palju laual olnud. Väga palju. Seega katsetame siis kuidas nende piiramisega hakkama saame ja mis tulemused sel on.

Üleeile oli mul täiesti kogemata võrdlemisi sv vaene päev. Enesetunne oli aga hea. Eile hommikul aga ärkasin peavalu ja värisevate kätega. Oii oii kui sitt oli olla. Nagu väga. Kahtlustasin juba mingit kõhuviirust või midagi hullemat. Aga võtsin pool tl mett ja imekombel hakkas peaaegu kohe parem. Edasi püüdsin ikka jälgida mida sõin ja ehkki sv hulk oli siiski korralik, siis oli see oluliselt väiksem, kui varem. Täna olen ka pool päeva juba tubli olnud ja hetkel on täitsa hää olla. Magusaisu on küll päris korralik, aga tegin kookosepallikesi ja külmutatud vaarikad on ka head lutsutada ja sellega isusi leevendada :)