Jookseb kolmas nädal, mil ma kahe lapsega kodune olen ja enne järgmist nädalat poja aeda ei lähe. Seal on mingi suuremat sorti viiruste levimine ja ma ei ole huvitatud, et ta sealt mingi tähestiku koju tassiks. Õnneks ei ole kumbki hetkel haige. DK köhis alguses ja plikal nina ikka tilgub, aga see on köömes. lapsed on võrdlemisi rõõmsad ja see teeb igapäevase toimetamise toredaks.
Peab ütlema, et üldiselt on päris hea ja rahulik olemine. Eks magama minekuga on pojal ikka üksjagu sõdimist. Tahaks ju mängida ja lollusi teha :) Aga ma olen ikka kuri ja sunnin lõunaunne. Muidu on ta õhtuks väga väsinud ja sellest tulenevalt ka pahuras tujus. DK on poiss mis poiss. Autode ja laevade ja lennukite meisterdamine on pidev ning loomulikult on need kõik ikka sõjamasinad ja tulistavad ja paugutavad. See pidev tapmise ja taga ajamise mängimine ajab mul harja punaseks, aga ega ma muud teha ei saa kui loota, et see faas mingi hetk üle läheb. Räägin ja seletan talle iga päev, et sellised mängud ei ole head ja tapmine on halb ning surm on lõplik ja kurb. Millal see kohale jõuab, kes teab.
Hea on see, et lisaks sõjamängudele meeldivad DK-le ka raamatud. Uurib neid ise, jutustab õele lugusid rongidest ja loomadest ja loeme talle ka ette nii palju kui vähegi saame. Ta võiks tundide viisi lugemist kuulata, kui vaid pilte ka näha saab samal ajal :)
Minu oma tegemistes olen ma aga laisk. Kui on kasvõi üks lastest magab ja teine on omaette rahul, siis ma naudin seda hetke. Lihtsalt olen omas mullis. Tegelikult peaks sellest mullist välja murdma. Tegutsema ja toimetama, aga no nii hea on ju vedeleda :p See on üks füüsika kuldseadusi, et iga keha on täpselt nii laisk, kui tal olla lubatakse. Kui välised jõud on tasakaalus, siis ei peagi ise pingutama.
No comments:
Post a Comment