Ma olen oma pisikese tibuga haiglas. Juba reedel tulime. E tõusis tal palavik ja T käisime arsti juures. Saime ventolini auru raviks. Kasu sellest ei olnud ja J hingamine muutus järjest raskemaks. Hingeldas pinnapealselt ja iga köhimine ajas ta nutma. Palavik oli kogu aeg 39 kandis. R hommikul saime uuesti perearsti juurde ja sealt juba otse lastehaiglasse. Diagnoosiks RS-viirus ja bronhiit.
Pandi kanüül ja mingit rohtu sinna hommikul ja õhtul. Iga 4h tagant ventolini auru ja L oli päev otsa hapnikumaski all. Hoidsin teda kandelinas nii reedel kui laupäeval terve aja. Ta oli nii õnnetu. Köhis ja hingeldas :(
Täna on teisipäev. Tal on natuke parem. Eile oli päris hea päev aga töna on näitajad grammikese kehvemad. Saab ikka auru, muud enam mitte. Palavikku ka pole, aga hingamine ragiseb ja köha on ka päris paha. Tahaks nii väga teda kuidagi rohkem aidata kui ainult selle auruga, aga ei oska. Masendav.
Aga mitte sellest ei olnud mu pealkiri ajendatud.
Eile märkasin siin ühte beebit. Pisike... ja üksi. Täitsa üksi. Käisin ta palatist mööda, kui teed tegemas käisin ja iga kord tõmbus süda sees kokku, et miks ometi on see pisikene siin nii üksi. Õhtul küsisin. Sain ka vastuse, aga see pole minu lugu jagada. Üksi on ta oma vanemate pattude pärast... Ja ehkki on ka palju hullemaid asju, mida üks ema oma lapsele teha saab, siis väga suur katsumus on luua teadlikult olukord, kus see pisikene inimene peab tervele maailmale juba nii pisikesena täiesti üksi vastu astuma.
Ma olen üldse väga õrnakene selliste asjade suhtes ja eile peale vastuste saamist ma lihtsalt hoidsin oma printsessi süles, vaatasinkuidas ta magab ja nutsin selle teise lapse pärast. Nutan praegu kah. See on lihtsalt nii..... ohh mul pole sõnu.. Ma tahaks lihtsalt hoida seda pisikest. Hoida teda, et ta teaks, et kõik ei ole siin maailmas nii külm ja halb ja et tal on võimalik omaenese lugu ise kirjutada. Ta ei pea kandma oma vanemate taaka. EI PEA.. Aga selleks peab ta olema tugev. Tugevaks saada on aga raske. Eriti üksi. Ja nii ma tahakski teda kavõi natuke hoida ja loota, et tema "võlad" said makstud sellega, et tal pole sooja emasület.
Nagu sellest veel vähe oleks, juhtusin fb-s lugema luuletust 3sest poisist, kelle vanemad on vägivaldsed. Inglise keeles ja päris osavate riimidega oli see olukord lapse silme läbi sõnadesse sätitud. Ma ei tohiks selliseid asju üldse lugeda ega vaadata.. Nagu nuga löödaks hinge. Jube.
Kui mu pisike ärkab, siis võtan ta sülle ja püüan naeratuse välja meelitada ja kui siit ükskord koju saame, siis kallistan oma pojakest vist terve päeva jutti. Vahepeal ta muidugi rabeleb lahti ja jookseb ringi ja möllab oma asjadega, aga kui saan, siis hiilin ligi ja krahman ta kaissu ka kallistan kõvasti-kõvasi.
No comments:
Post a Comment