??

Kas on võimalik, et mingil hetkel saab mõõt täis ja enam ei taha nii edasi minna nagu seni on mindud?? Tundub, et on, sest ma tunnen üha enam, et poolikult, poole jalaga, üle põlve, kuidas iganes seda nimetada, ma asju teha ei taha. Ei jaksa. Mingis suunas peab õige pea mingi muutus tulema. Kuhu ja kuidas... pole mul aimugi. Eks see ole siis näha. Moraalne valmidus on igatahes olemas. Uued väljakutsed.. tulge aga!

Mental note: Keegi ei maksa ületunnitasu. Tee oma tööd hästi, aga vabatahtlikult ei ole ka mõtet ennast pooleks rabada, Aitäh on tore küll, kui keegi taipab seda öelda, aga arveid sellega ei maksa ja oma laste ja pere juurest eemal oldud aega ei kompenseeri...

Kui peas on magnet

Mul on viimasel ajal tunne, et mul on peas üks suur ja tige magnet, mis mu kuulid pidevalt kokku jooksutab. Mu keskendumis ja otsustusvõime on kuhugile ära kolinud ja ma ei oska riti midagi ette ka võtta, et uuesti nö järjele saada. Masendav.

Hektel on marjahooaeg täies purjes ja mulle väga meeldib korileda. Kahjuks aga ei suuda ma oma asju nii järjestada, et ma saaks rahulikult ja südamepiinadeta vaarikavarte vahel aega veeta. Ja nii lükkub see hädavajalik töö üha edasi. Täna sain turult mustikaid ja mustsõstraid ja neid on nüüd küll piisavalt sügavkülmas. Homme aga ei võta ma päevaks omale küll muud plaani, kui vaarikad ära korjata. Muidu ussitavad ära ja küpsevad üle. Vaarikamoos on aga meie pere lemmik, seega oleks patt lasta hää kraam raisku.

Muid asju on ka palju ripakil. Hetkel on preili jorra-purra, sest hammas tuleb ja see teeb haiget ja siis ta on nii nutune. Kahju pisikesest. Määrime aga igemegeeli ja ma olen luti eest ning nii need päevad õhtusse veerevad. Hea, kui söögid jõuan tehtud. Alati ei õnnestu seegi ja siis tunnen end küll sitasti. Ma olen päev otsa kodus aga töölt tulevale mehele ei ole sooja toitugi lauale panna. Samas... viimasel ajal on mul tunne, et I-l on seal tööl kergem kui mul kodus. Ta saab vähemalt pissilegi minna siis, kui just vaja, mitte ei pea seda kah võimaluse järgi "ajastama".

Tasub mõelda

"We make a living by what we get, but we make a life by what we give."

Vaatasin seda klippi kohe mitu kordaja iga kord tekkisid vastakad tunded.. Ma ei tahaks kuidagi ennast õela ja kitsi inimesena näha. Aga fakt on see, et ma ei anna kerjajatele kunagi raha. Jah, süüa olen andnud. Ostnud poest leiba ja vorsti, aga raha ei anna ma kunagi. Ja fakt on ka see, et antud videos nähtud korralikes riietes noorele mehele ma ka niisama küsimise peale ei annaks. Uuriks, et miks ta süüa kerjab.. 

Minu jaoks on konks selles, et need, kellel on raha omale see pizza osta, on selle raha saamiseks ka vaeva näinud. Tööd rabanud.. Muidugi siis hoitakse seda endale ja oma perele. Ei jagata võõrastega. Kui aga asi on niisama kätte kukkunud, nagu videos kodutule, siis on seda ka lihtne ju jagada. Ise pole selle saamiseks lillegi liigutanud.

Kui ma vaatan tänaval neid õnnetus olukorras inimesi, siis minu esimene mõte on, et kas tõesti ei saa nad muud, peale kerjamise, enda elujärje parandamiseks mitte midagi teha?? Või nad lihtsalt ei vaevu?? Jah, alko või odekolonnihaisust konisid kimuvat räpast inimest ei võta keegi tööle.. Aga ära joo, ära suitseta.. Kasuta see vähene, mis sul on toidule. Maga öösel varjupaigas ja seal saab ka pesta.. Taaskasutusest ja kaltsukatest saab ka paari euro eest terve komplekti puhtaid riideid jne jne..

Selle enda teenitud ja teiste kingitud asja väärtustmise ja hoidmise kohta on ju ka mingi muinsjutt olemas... Laisk Ivan v midagi sellist.. Kui poiss on laisk nagu mauk ja midagi ei oska ega viitsi ja siis isa viskab ta kodust välja, et ärgu enne tulgu, kui rubla teenitud.

Emal hakkab hale ja annab pojale rubla. Ivan annab selle isale, isa viskab tulle ja kuna poeg ei tee midagi, siis isa ütleb, et see pole sinu teenitud ja saadab poja uuesti ära. Veel mõned korrad saab poiss kusagilt niisama raha ja kõik kordub. Siis aga lõpuks poeg ikka hakkab tööd tegema ja teenib kopikas haaval selle rubla kokku. Viib isale ja isa viskab tulle ning siis hakkab poeg oma higi ja vaevaga teenitut tulest välja kaevama... Siis isa usub, et see on poisil oma teenitud.. Sest see, milleks vaeva näed, seda ka hoiad. Ja miks peaks seda halvaks pidama.... Küsimus pole siin põrmugi kadeduses, vaid minu jaoks pigem õigluses. Tahad süüa, tee tööd.. Kes ei tööta, see ei söö... või polnud see mitte nii?

Ja nüüd ma olen kindlasti südametu külm mõrd eksole.. Kahju küll. Aga ma olen ikkagi seda meelt, et igaüks peab enda elujärje parandamisega ikka ise vaeva nägema ja siis saavad ka teised aidata. 

Aga ma ostsin ju algajale pommikindla hobuse....

Päriselt ka kohustuslik lugemine! Siin on päris hästi ära toodud mis ja kuidas viltu veab, kui algaja ratsutaja ostab hobuse, aga asju päris õigesti ei tee..

Kass ja kaktused..

Tuju kõigub nagu tõsine kellapendel. Väsitav. Ei tea kas hormoonid kõiguvad nii hullusti või milles asi on. Suur tegutsemistahe ja täielik jõuetus käivad kordamööda ühe päeva jooksul peal. Tahaks, et seda teotahet oleks rohkem.. Igasugu muid asju tahaks ka.. Näiteks magada. Kohe lähengi magama :)

Kuidas minust traktor üle sõitis, ehk tegin massaaži

Mõni aeg tagasi läksim massaazikoolitusele. 40 tundi intensiivset õpet nii teoorias kui praktikas. Kontrolltööd ja eksamid ja puha.

Ja nüüd olen paar tööd ka teinud :) Esimesed katsed olid meistrikate ajal. Tune oli hea ehkki ma vist ilen ikka päris karm ja kuri ja piinan oma ohvreid liiga palju :)

Eile oli aga tõsisem tööpäev. Tegin 4 inimest maas matil. Kätes jõudu jagus ilusti. Viimase kliendiga ei olnud sellist tunnet, et ei jaksaks teha. Isegi selg oli ok, ehkki kartsin, et maas tehes väsib ära. Ainuke asi, mis tööd tehes häirima jäi, et maas ei saa ma kuidagi osasi võtteid teha. Kui inimene end sellili keerab ja jalad eest ära teen, siis kaela ja kukalt maas ei ole kuidagi hea teha ei inimesele ega mulle. pean Inzu ette võtma, et leida lahendus sellele murele. Kuidagi peaks ikka leidma viisi kuidas matil ka see viimane osa teha. Kuidagi poolik tunne jäi eile.

Aga jah.. eile oli raskem tööpäev kui ma tööd tehes arvasin.. Õhtul kodus venitasin küll jalad ja natuke selga, aga tundsin terves kehas väsimust. Ja no täna hommikul oleks ma nagu traktori alla jäänud :D Kõik jupid on valusad. Eriti jalad ja tagumik. Tahan omale lauda!! Teen veel mõnd korralikud tööpäevad, et veenduda kas mu ranne ikka peab koormusele vastu ja kui raha kokku kogutud, siis osta laua :) Siis on kliendil parem, minul kergem ja teenud ka kvaliteetsem :)

Jessuka haiguslugu vol 2.

18.06
Käisime perearsti juures. Kuulati ja vaadati igast otsast. Emo lor arstilt saadud AB kiitis heaks. Me olevat ka väga hea arsti otsa sattunud seal, kes ikka uurib ja kaalub enne, kui rohtusi välja kirjutab. Perearst vaatas ka kõrvad üle ja vasak olla ikka päris punane veel, seega pikendas ta esialgu 7p ravikuuri 10 päevani.
Muidu tundis preilna end täitsa hästi. Tasapisi vähendasime ventolini dooside arvu päevas ja olime nii rõõmsad kui olla sai.

27.06
Uus visiit allergoloogi juurde. Meie arst on Dr Pikner. Perearst kiitis teda ja häid sõnu olen kuulnud ka teistelt. Võttis vastu, vaatas lapse üksipulgi läbi ja andsi loa ventolin täiesti ära jätta. Võeti veeniveri immuunsuse uuringute jaoks ja pandi 30.06ks aeg higikloriidide uuringuks.

28.06
Peale lõunaund tõusis prilil palavik. Õhtuks oli 38,5+ Öösel oli ka kõrge. Küünal aitas natukeseks. Uni oli rahutu. Köhis natuke ja nina tilkus. Palavik püsis kõrge ka pühapäeval.

30.06
Hommikul 7.30 ajal oli palavik 39,4 Helistasin arstile, et mis sellest higikloriidide uuringust saab.. Helistan, kui laps tervem, et uus aeg panna.
Helistasin ka perearstile ja sain lõunaks aja. CRV 11, kõrvad punased (ikka veel või siis jälle.. ei teagi kumb). Röga natuke kurgus ja ninas aga hetkel bronh ja kops puhas. Hea seegi. Kirjutati uuesti AB- augmentin.

Issi tegi segu valmis. palavik oli ikka kõrge ja sai küünla. Kõhu lõi ka lahti.

1.07
Avastasin, et issi oli kogemata liiga palju vett pannud rohu lahjendamiseks ja seega see on raisus. Saime uue retsepti, aga kuna plikal oli täna palju parem olla, siis otsustasime, et ei hakka seda praegu kohe välja ostma.. Öösel ta küll sõi palju palju kordi, aga ei nutnud.. Päeval oli täitsa tegus ja isegi rõõmus. Kõrvu ka ei kiskunud ning palavikku ei olnud.
Ma ei tea, kas ma teen õigesti, et ei anna seda AB-d, aga arutasime mehega selle asja läbi ja kuna tal hetkel parem, siis püüame ioma hakkama saada. Homsest hakkame gefilust andma hoopis ja loodame, et ehk ta ikka rabeleb seekord ise välja...  Kui läheb jälle hullemaks, siis rohtu jõuab alati anda.