??

Kas on võimalik, et mingil hetkel saab mõõt täis ja enam ei taha nii edasi minna nagu seni on mindud?? Tundub, et on, sest ma tunnen üha enam, et poolikult, poole jalaga, üle põlve, kuidas iganes seda nimetada, ma asju teha ei taha. Ei jaksa. Mingis suunas peab õige pea mingi muutus tulema. Kuhu ja kuidas... pole mul aimugi. Eks see ole siis näha. Moraalne valmidus on igatahes olemas. Uued väljakutsed.. tulge aga!

Mental note: Keegi ei maksa ületunnitasu. Tee oma tööd hästi, aga vabatahtlikult ei ole ka mõtet ennast pooleks rabada, Aitäh on tore küll, kui keegi taipab seda öelda, aga arveid sellega ei maksa ja oma laste ja pere juurest eemal oldud aega ei kompenseeri...