Mul on viimasel ajal tunne, et mul on peas üks suur ja tige magnet, mis mu kuulid pidevalt kokku jooksutab. Mu keskendumis ja otsustusvõime on kuhugile ära kolinud ja ma ei oska riti midagi ette ka võtta, et uuesti nö järjele saada. Masendav.
Hektel on marjahooaeg täies purjes ja mulle väga meeldib korileda. Kahjuks aga ei suuda ma oma asju nii järjestada, et ma saaks rahulikult ja südamepiinadeta vaarikavarte vahel aega veeta. Ja nii lükkub see hädavajalik töö üha edasi. Täna sain turult mustikaid ja mustsõstraid ja neid on nüüd küll piisavalt sügavkülmas. Homme aga ei võta ma päevaks omale küll muud plaani, kui vaarikad ära korjata. Muidu ussitavad ära ja küpsevad üle. Vaarikamoos on aga meie pere lemmik, seega oleks patt lasta hää kraam raisku.
Muid asju on ka palju ripakil. Hetkel on preili jorra-purra, sest hammas tuleb ja see teeb haiget ja siis ta on nii nutune. Kahju pisikesest. Määrime aga igemegeeli ja ma olen luti eest ning nii need päevad õhtusse veerevad. Hea, kui söögid jõuan tehtud. Alati ei õnnestu seegi ja siis tunnen end küll sitasti. Ma olen päev otsa kodus aga töölt tulevale mehele ei ole sooja toitugi lauale panna. Samas... viimasel ajal on mul tunne, et I-l on seal tööl kergem kui mul kodus. Ta saab vähemalt pissilegi minna siis, kui just vaja, mitte ei pea seda kah võimaluse järgi "ajastama".
No comments:
Post a Comment