Tasub mõelda

"We make a living by what we get, but we make a life by what we give."

Vaatasin seda klippi kohe mitu kordaja iga kord tekkisid vastakad tunded.. Ma ei tahaks kuidagi ennast õela ja kitsi inimesena näha. Aga fakt on see, et ma ei anna kerjajatele kunagi raha. Jah, süüa olen andnud. Ostnud poest leiba ja vorsti, aga raha ei anna ma kunagi. Ja fakt on ka see, et antud videos nähtud korralikes riietes noorele mehele ma ka niisama küsimise peale ei annaks. Uuriks, et miks ta süüa kerjab.. 

Minu jaoks on konks selles, et need, kellel on raha omale see pizza osta, on selle raha saamiseks ka vaeva näinud. Tööd rabanud.. Muidugi siis hoitakse seda endale ja oma perele. Ei jagata võõrastega. Kui aga asi on niisama kätte kukkunud, nagu videos kodutule, siis on seda ka lihtne ju jagada. Ise pole selle saamiseks lillegi liigutanud.

Kui ma vaatan tänaval neid õnnetus olukorras inimesi, siis minu esimene mõte on, et kas tõesti ei saa nad muud, peale kerjamise, enda elujärje parandamiseks mitte midagi teha?? Või nad lihtsalt ei vaevu?? Jah, alko või odekolonnihaisust konisid kimuvat räpast inimest ei võta keegi tööle.. Aga ära joo, ära suitseta.. Kasuta see vähene, mis sul on toidule. Maga öösel varjupaigas ja seal saab ka pesta.. Taaskasutusest ja kaltsukatest saab ka paari euro eest terve komplekti puhtaid riideid jne jne..

Selle enda teenitud ja teiste kingitud asja väärtustmise ja hoidmise kohta on ju ka mingi muinsjutt olemas... Laisk Ivan v midagi sellist.. Kui poiss on laisk nagu mauk ja midagi ei oska ega viitsi ja siis isa viskab ta kodust välja, et ärgu enne tulgu, kui rubla teenitud.

Emal hakkab hale ja annab pojale rubla. Ivan annab selle isale, isa viskab tulle ja kuna poeg ei tee midagi, siis isa ütleb, et see pole sinu teenitud ja saadab poja uuesti ära. Veel mõned korrad saab poiss kusagilt niisama raha ja kõik kordub. Siis aga lõpuks poeg ikka hakkab tööd tegema ja teenib kopikas haaval selle rubla kokku. Viib isale ja isa viskab tulle ning siis hakkab poeg oma higi ja vaevaga teenitut tulest välja kaevama... Siis isa usub, et see on poisil oma teenitud.. Sest see, milleks vaeva näed, seda ka hoiad. Ja miks peaks seda halvaks pidama.... Küsimus pole siin põrmugi kadeduses, vaid minu jaoks pigem õigluses. Tahad süüa, tee tööd.. Kes ei tööta, see ei söö... või polnud see mitte nii?

Ja nüüd ma olen kindlasti südametu külm mõrd eksole.. Kahju küll. Aga ma olen ikkagi seda meelt, et igaüks peab enda elujärje parandamisega ikka ise vaeva nägema ja siis saavad ka teised aidata.