Vähem kui nädal on jäänud niidu koolisõidu võistluseni. Ma ei ole üle 10a skeemi sõitnud ja seega mul on juba liblikad siseorganite vahel laiali. Aga see on selline tore ärevus. Kunagi öeldi mulle, et ma ei saa enam ratsutada. Siis ma ikka hakkasin uuesti sõitma aga selg ei kannatanud täisistakut ja seega oli skeemitamine välistatud. Nüüd on aasta jagu füsioharjutusi ja 3 kuud enesepiinamist sadulas niipalju aidanud, et ehk ma ikka saan hakkama. Oktoobris hakkasin uuesti üle 2 aasta regulaarselt ratsutama ja kohe algusest võtsin nõuks sammuke haaval täisistakut harjutada. Esialgu samm, siis kaks ja nii ma pusisin. Esmaspäeval sõitsin skeemi läbi ja ei hakanudki ära surema.. peaaegu :D
No näis näis, mis sellest naljast saab, sest ega ma ütlen ausalt- võistlema ma sinna ei lähe. Ma lähen endale antud lubadust pidama. Oma unistust- kasvõi üks kord veel skeemi sõita, täitma. Tulemus tuleb, mis tuleb, sel pole minu jaoks vahet. Ma lähen sinna eelkõige ennast ületama ja ennast võitma :) Eks ma pabistan muidugi, et see saab olema seal paras komejant, aga no keegi peab ju nalja ka tegema. Ma loodan, et kohtunikud suudavad mind ja mu traavlinässut huumoriga võtta ja platsilt minema ei aja. Tralopi eest ilmselgelt punkte ei saa, aga ehk nad seda siiski lonkeks ei loe ja lasevad lõpuni tiksuda ;)
Skeemitamine on minu arust kordades hirmsam, kui parkuuri sõitmine :)
ReplyDeleteOn on, eriti veel hobusega, kes üldjuhul tõkkeid hüppab vabatahtlikult ka siis, kui ratsanik seljas hädine on.
ReplyDeleteVaevalt et Ottokas päris oma algatuslikult külgliikumisi teeks, kuid asjadest üle hüppab ta küll ka vabatahtlikult, kui vaid võimalus avaneb :D