Haugi mälu

Lugesin just mõningaid vanu postitusi ja no küll on ikka kahju, et ma kogu mahlast klatsi ei ole siia detailselt kirja pannud. Mitte midagi enam ei mäleta, mis toimus või kes mida mu kohta rääkis :D

Nali naljaks. Tegelikult on see isegi tore, et ei mäleta. Järelikult ei läinud need asjad eriti korda. See, mis hinge puudutab jääb ju ikka meelde. Mõned teravad elamused, millest siin blogis vaid õrnalt hingatud on, on päris eredalt meeles.

Mul on rõõm. Suur ja ümmargune rõõm. Mu klipper töötab nagu kulda ja õnneks leidub ka toredaid hobuseomanikke, kes oma karviku mu kätte karvutustamisele usaldavad.  Nii tore! Täna sai jälle üks väga viisakas poiss oma kasukast lahti ja üleeilne patsient sai ka jalad siledamaks. Esialgu arvas omanik, et teeb jalad triibuga. Siis aga vaatas ikka, et need karupüksid pole ikka väga head ja võtsime ikka jalgadelt ka sujuvalt lühemaks.

Homme on Jüris kodune treeningvõistlus aga mina seekord ilmselt oma nina sinna ei pistagi. Kodus on 107 asja vaja teha. Kui mitte öelda 1007 :s
Täna ostsin preilile pikendatava voodi. Ehk õnnestub meil I-ga homme välja mõelda, et kuidas laste voodid paigutada nii, et D-le tekiks ka mingi õppimisnurga loomise võimalus. Pisikese ruumi "võlud". Tuleb kuidagimoodi kaval ja loov olla. Kus mu diasinivaim nüüd on ah?? Välja kolis vist. Kitsas hakkas :D

Karvased ja mitte enam nii karvased

Ma ostsin omale klipperi! Ma unistasin sellest juba eelmine aasta ja ka enne seda sai päris palju seda mõtet peas veeretatud, aga tegudeni ei jõudnud. See masin, mida ma tahtsin oli liiga kallis ja odavamat, mulle endale tundmatut brändi ma osta ei julenud.

Aga nüüd on ta mul olemas! Minu ilus uus roosa Liscopi Cutli. Juhtmega väike ja vaikne masin. Olen juba päris mitu hobust sellega klippinud ja seni jagub selle masina jaoks küll vaid kiidusõnu. Ka kliendid on seni rahule jäänud seega win-win kõigi jaoks. Kui nüüd karvad kaotanud hobust mitte arvestada :D

Esimesed kaks "patsienti" olid ruilas. Esimese hobuse kohta teadsin niipalju, et teda oli esimene kord narksiga tehtud ja teine kord saadi ilma hakkama. Mõtlesin, et no tont teab mis sealt tuleb. Et ehk ta ikka ei taha mind ära tappa ja ei löö mu kallist masinat kohe esimese korraga juppideks. Aga ei midagi hullu. Väga kannatlik ja tubli elukas oli. Saime põsed ka ilusti tehtud ja ei mingit muret :)
Teine hobune lasi keha peal toimetada stoilise rahuga, aga jalad ei meeldinud mitte üks raas. Omanik hoidis ühte jalga üleval, kuniks ma sama poole teise jala kallal askeldasin. Pea ja kõrvad pidime aga ikkagi mokapööraga tegema, sest no ei lasknud ta mind kuidagimoodi meelitamisega ligi.

Siis käisin ühte "kahekorruselist" pügamas. No ikka väga massiivne hobune. Igati proportsioonis ja seega esmapilgul ei tundugi nii suur, aga kui pügama hakkasin siis olid kõik pinnad nii suured, et andis ikka suristada :D  Aga no mida looma. Ta nii nautis kogu seda protsessi. Mokeldas omanikku vahepeal ja mõnules. Oli üleni täiesti lõdva. Isegi liiga lõdva :D Kõrvade juures kartis minu kätt, aga masinat mitte niiväga. Mis oli päris kummaline. Kui püüdsin käega kõrva eemale lükata, et kukalt teha, siis ta ei lubanud. Kui ainult masinaga seal askeldasin, siis kannatas ära. Näha oli, et talle see asi väga ei meeldi ja et ta kardab, aga ta oli paigal ja ma püüdsin olla nii rahulik ja tasane, kui võimalik. Tulemus sai ilus ja kõik jäid rahule :)

Siis üks huvitav kogemus oli osalist klippi tehes hobusele, keda kunagi varem polnud klipitud. Õigupoolest pole see loom veel päris paljusid asju kogenud, sest ta on alles kolmene. Mõned kuud vaid regulaarsemalt töös olnud. Kevadel, kui ta 3 sai, siis hakati teda tasakesi saduldama ja kuna selle asjaga ei kiirustatud ja enamuse ajast ta puhkas, siis tänaseks päevaks on ta umbes 2 kuud ehk sadulas olnud ainult. Ta sai paljaks pool kaela ja kõhualuse ning pool külje pealt. Selline peaaegu chaser klipp. Väga vahva tegelane. Väga usaldav ja kannatlik. Näha oli, et ta natukene ikka muretses ka, aga kuna ma olin rahulik ja vahepeal sai palju kiita ja porksi ka, siis ma loodan, et talle jäi positiivne elamus sellest pügamisest.

Ühesõnaga, kel on vaja karvast kabjalist natuke vähem karvaseks saada, siis minu tulen hea meelega tööd tegema. Tasuta ei tee, aga miljonit ka ei küsi.



Veel hobustest.
Käisin ratsutamas täna. Oi kui tore oli. E usaldas oma kullakese mulle liigutada, kuniks ta ise reisul on. Ma olin enne 1 korra seal seljas istunud ja seda umbes pool aastat tagasi. Täna siis tegin terve trenni. Midagi erilist ma kohe nõudma ei hakanud. Koolisõidu sadul oli mulle endale täna piisav väljakutse :D EI osanud ma oma jalgu kuhugi panna ja kanda tahtsin alla suruda, aga seal ju ei saa ja puusad olid täiesti tagurpidi paindes. Teised kes seal maneezis trenni tegid said ilmselt kõhutäie naerda, sest vahepeal mu jalad lehvisid nagu tuulelipud hobuse külgede peal, kui ma püüdsin teda edasi sõita. Nalja nabani ma ütlen :D Aga no igati tore hobune. Andis mu lehvimise mulle ilusti andeks ja jooksis oma ägedat suurt traavi. Galopp oli väga äge. Korra oli meil jutt, et vb teeksin ühe hüppetrenni ka, aga ausalt ma ei kujuta ette kuidas ma nii suure liikumise pealt peaksin sammu nägema :D Võibolla ma teen latitrenni, aga hüppama ma ilmselt siiski ei hakka. Pole vaja et ma midagi ära vussiks selle nädalaga, mis ta mulle usaldatud on. Aga no mõelda sellele, kuidas see hobune osteti, mis hinnaga ja mismoodi välja valiti, siis no kadedus tuleb peale, kuidas E-l ikka vedas :) Kunagi tuleb jälle ka minu aeg ;)

Igasuguseid mõtteid

Lõpetasin just ühe varasemalt alustatud postituse kultuuride, uskumuste, äärmuslaste ja oma hirmude teemal. Ma ei hakka seda avalikustama, sest ma ei taha hullemat pasarahet kaela saada või mingit muud liigset tähelepanu. Ma tahaks vaikselt ja rahulikult oma kodus elada. Rahulikult oma riigis, oma kultuuri ja keele keskel. See võtab Väikest viisi kokku minu arvamuse kultuuride segamisest jõumeetoditel, tarnides hulganisti teise kultuuri esindajaid võõrasse keskkonda ja oodata siis imelist lõimumist ja erinevustes rikastumist.

See selleks. Muudel teemadel.

Ma lähen tööle :s
J on küll alles 2a saanud ja ideeliselt oleks mul võimalik veel järgmise sügiseni kodus olla, aga midagi pole parata. Vajadused taovad jalaga tagumenti. Tuleb aga selg sirgu lüüa ja uuesti tööinimeseks hakata :) Natuke hirmus on. Natuke põnev ka. Kui J fännaks lasteaeda, nagu DK omal ajal, siis oleks ma hoopis rahulikum. Põhiline mure ongi sellega, et kuidas laste lasteaias käimise ja haigustega saab. Vanaema andis küll lubaduse meile abiks olla, aga ma tõesti ei tahaks oma asju kellegi teise kukile veeretada. Ma tean, et ma pean natukeseks ajaks oma uhkuse alla neelama ja mitte vastu võtma, vaid lausa paluma igakülgset abi, mida mul paluda on võimalik. Jah, see ei meeldi mulle, sest ma olen harjunud ise hakkama saama. Olen kasvanud nähes seda, kuidas inimene peab ise oma risti kandma. Ise oma tööde ja toimetustega ühele poole saama. Aga hetkel on nii, et perekonna heaolu on tähtsam kui minu uhkus.

Pangast ei saanud me nii head vastust, kui me lootsime. See esitab meile kohe päris toredad uued väljakutsed. Unistus järgmine september sisse kolida kadus kiiremini kui lõkkesuits tuules. No mis seal ikka. Teen mitu lainet suurpuhastusi, vähendan olemasoleva kola hulka ja püüan välja nuputada kuidas meie pisike kodu niimoodi sättida, et sügisel saaks poja oma koolinurga ja plika oma nurga. Ei I-le jääks ka töö tegemiseks väike nurgake ja et ma siin pisikeses onnikeses üksteise närve jupp haaval päris ära ei sööks. Inimene, olgugi et karjaloom, vajab siiski ka natuke isiklikku ruumi ja omaette olemise võimalust.

Aga no ega pole hullu midagi, kui ei saa nüüd ja kohe. Meil oli nagunii plaan ju teha niipalju kui võimalik ise. Ise oma käte ja oma jõuga. Nüüd on nii, et meil ei olegi muud valikut :) Läheb kauem, aga küll me ta valmis saame. Kui on vabatahtlike abikäsi tööd tegema, siis seda meil jagub. Tulge aga ;)

Raskused on väljakutsed.

Ja mulle ju meeldivad väljakutsed.... eksole :D

Ja neid väljakutseid meie peres juba jagub. Õnneks õnneks pole pereelu kui selline ise väljakutse. Selles vallas on endiselt kõik väga hästi ja ma olen väga roosa ja rõõmus.

Aga et siis meie mäed, millest üle ronida.

Ehitus on töös, aga asjad ei suju nii hästi, kui ma tahaks. Pangaga on protsess käsil, aga neile ei meeldinud meie eelarve. Ei meeldi see, et ise ehitame ja jumal teab veel mis kõik. Näis, kas üldse saamegi laenu. Esialgu võtsime 2 ehitusmeest ka, kes olid superlux ja keda julgen küll kõigile soovitada. Kahjuks aga pidime neist hetke seisuga loobuma, sest kui laenu ei saa, siis oma vahenditest jätkub vaid niipalju, et tasa ja targu materjale osta. Ja kui me ei saagi seda laenu, siis ega see pole ka maailma lõpp. Meie esialgne plaan oli nagunii ju päris ise, oma töö ja oma vahenditega ehitada. Ma tean, et see võtab sellisel juhul väga palju aega, aga väikesed sammud on rohkem kui paigalseis.
I-l on see nädal puhkus. Esimesed 2 päeva oli ta haige. Ja T oli minul nagunii meeletu ringi jooksmise päev, niiet me ei teinud midagi. Eile ja täna aga ladusime ise müüre. Kumbki meist polnud seda varem teinud, niiet ega mingit hoogsat tempot loota polnud. Ladusime aga vaikselt kivi kivi järel ja no parem ikka, kui mitte midagi. Põhiliselt ladus I ja mina olin abitööline. Tegin segu, tassisin kive. Mõned kivid aga sain ise ka paika pandud ja no profitöö see ilmselgelt ei ole, aga ma olen ikka uhke enda üle :D

Panga jaoks eelarve tegemine oli ka paras kiirustamine. Saatsin kahe päeva jooksul laiali vist 100 hinnapäringut. Aknad, uksed, ventilatsioon, kütteseadmed, vahelaed, katus, põrandad ja ahi. Kindlasti oli midagi veel. Osadele kirjadele saan siiamaani vastuseid. Mul on juba pea sassis, et kes milliseid pakkumisi on teinud ja kellega ma mida rääkinud olen. Küll aga olen päris palju targemaks saanud erinevate valikuvõimaluste osas. Samuti olen selgeks saanud, et meie projekti koostanud kunstilised geeniused mehhaanikaga just sinasõbrad ei olnud :D

Projekti on tulnud ka üksjagu muudatusi. Loodan, et see meid maja valmis saades tagumikust ei hammusta. Esialgu planeeritud fibo asemel valisime rocklite 500 plokid. Ühe akna kaotasime ära ja mõned aknad tegime madalamaks. Samuti viisime elutoa aknad kõik ühele joonele madalamaks, et seest vaadates oleks ka ühtlane mulje. Tehnoruumi akna teeme ka ilmselt väiksemaks. Kohe päris palju väiksemaks. Sellega saame pusida, sest selle sillus on juba valmis valatud, aga no topime kuidagimoodi need plokid sinna vahele. Aknaid on meil majas päris palju ja no kohati on nad tõesti ainult välise ilme jaoks, aga funktsionaalsest poolest paras jama, seega jätsime paar tükki ära. No ei ole loogiline garderoobi akent panna.

Kogu see ehituse orgunn ja pangaga läbirääkimised on viinud mind nii kaugele, et käisin töö juures ka vaibal. Niiii kirjeldamatult veider tunne oli sees, kui sealt ära tulin. Justnagu läks hästi. Sain ära öelda kõik, mis mul hinges kriipis ja tundus, et mu jutt ei olnudkii kurtidele kõrvadele. Ütlesin, et ma tahan tööd teha. Teha asju, mis on olulised. Tahan oma endist palka, või võimalust rohkem teenida. Et lähen hea meelega koolitustele, kui on vaja midagi uut õppida. Ütlesin ka välja, mis mind enne dekreeti jäämist töö juures väga häiris ja avaldasin lootust, et sellist asja enam ei kordu.
Tundus, et nii A kui ka K on kodu sellest teemast korralikult rääkinud. Mida ja mis võtmes, ma ei tea, aga nende poolne hoiak oli igatahes midagi muud kui see, mis enne dekreeti jäämist. Ma ei julge loota. Ma tahan, aga ei julge. Mulle meeldis mu töö enne DK-d niiiii väga. Ja siis ei olnud sellest enam varjugi. Ma ei tea kas ma enam oskangi seda kõike teha, milleks ma enne lapsi võimeline olin. Tagasi vaadates ma imestan, et ma olin nagu hulljulge, kes pea ees tundmatusse hüppas ja võidukalt saagiga kaldale ujus, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Nüüd tagasi vaadates oli see ikka kuradima suur suutäis, millest ma ennast tookord läbi närisin. Tundub, et ma pole ainus, kes seda lõpuks märganud on.
Igatahesjäi meil jutt nii, et lähen dets algusest tööle. See mõte ajab mul natuke südame pahaks. Mitte ainult halvas mõttes. Ikka heas ka. Ootusärevus ja muidugi lisaraha perekonnale on rõõmustamist väärt. Lähen kas 0,5 või 0,75 koormusega olenevalt kui palju töökoormust mulle anda on. Talvekuudel ma ei julge kohe 100%ga minna. See väikenegi puffer annab mulle reageerimisvõimaluse, kui JK-ga peaks mingi hullem jama olema. Väikeste haigustega saab vanaema ka võideldud. Ma loodan. Ei, ma tean, et saab!

Aasta lõpp saab kiire ja põnev olema igatahes :)