Lugesin just mõningaid vanu postitusi ja no küll on ikka kahju, et ma kogu mahlast klatsi ei ole siia detailselt kirja pannud. Mitte midagi enam ei mäleta, mis toimus või kes mida mu kohta rääkis :D
Nali naljaks. Tegelikult on see isegi tore, et ei mäleta. Järelikult ei läinud need asjad eriti korda. See, mis hinge puudutab jääb ju ikka meelde. Mõned teravad elamused, millest siin blogis vaid õrnalt hingatud on, on päris eredalt meeles.
Mul on rõõm. Suur ja ümmargune rõõm. Mu klipper töötab nagu kulda ja õnneks leidub ka toredaid hobuseomanikke, kes oma karviku mu kätte karvutustamisele usaldavad. Nii tore! Täna sai jälle üks väga viisakas poiss oma kasukast lahti ja üleeilne patsient sai ka jalad siledamaks. Esialgu arvas omanik, et teeb jalad triibuga. Siis aga vaatas ikka, et need karupüksid pole ikka väga head ja võtsime ikka jalgadelt ka sujuvalt lühemaks.
Homme on Jüris kodune treeningvõistlus aga mina seekord ilmselt oma nina sinna ei pistagi. Kodus on 107 asja vaja teha. Kui mitte öelda 1007 :s
Täna ostsin preilile pikendatava voodi. Ehk õnnestub meil I-ga homme välja mõelda, et kuidas laste voodid paigutada nii, et D-le tekiks ka mingi õppimisnurga loomise võimalus. Pisikese ruumi "võlud". Tuleb kuidagimoodi kaval ja loov olla. Kus mu diasinivaim nüüd on ah?? Välja kolis vist. Kitsas hakkas :D
No comments:
Post a Comment