Lõpetasin just ühe varasemalt alustatud postituse kultuuride, uskumuste, äärmuslaste ja oma hirmude teemal. Ma ei hakka seda avalikustama, sest ma ei taha hullemat pasarahet kaela saada või mingit muud liigset tähelepanu. Ma tahaks vaikselt ja rahulikult oma kodus elada. Rahulikult oma riigis, oma kultuuri ja keele keskel. See võtab Väikest viisi kokku minu arvamuse kultuuride segamisest jõumeetoditel, tarnides hulganisti teise kultuuri esindajaid võõrasse keskkonda ja oodata siis imelist lõimumist ja erinevustes rikastumist.
See selleks. Muudel teemadel.
Ma lähen tööle :s
J on küll alles 2a saanud ja ideeliselt oleks mul võimalik veel järgmise sügiseni kodus olla, aga midagi pole parata. Vajadused taovad jalaga tagumenti. Tuleb aga selg sirgu lüüa ja uuesti tööinimeseks hakata :) Natuke hirmus on. Natuke põnev ka. Kui J fännaks lasteaeda, nagu DK omal ajal, siis oleks ma hoopis rahulikum. Põhiline mure ongi sellega, et kuidas laste lasteaias käimise ja haigustega saab. Vanaema andis küll lubaduse meile abiks olla, aga ma tõesti ei tahaks oma asju kellegi teise kukile veeretada. Ma tean, et ma pean natukeseks ajaks oma uhkuse alla neelama ja mitte vastu võtma, vaid lausa paluma igakülgset abi, mida mul paluda on võimalik. Jah, see ei meeldi mulle, sest ma olen harjunud ise hakkama saama. Olen kasvanud nähes seda, kuidas inimene peab ise oma risti kandma. Ise oma tööde ja toimetustega ühele poole saama. Aga hetkel on nii, et perekonna heaolu on tähtsam kui minu uhkus.
Pangast ei saanud me nii head vastust, kui me lootsime. See esitab meile kohe päris toredad uued väljakutsed. Unistus järgmine september sisse kolida kadus kiiremini kui lõkkesuits tuules. No mis seal ikka. Teen mitu lainet suurpuhastusi, vähendan olemasoleva kola hulka ja püüan välja nuputada kuidas meie pisike kodu niimoodi sättida, et sügisel saaks poja oma koolinurga ja plika oma nurga. Ei I-le jääks ka töö tegemiseks väike nurgake ja et ma siin pisikeses onnikeses üksteise närve jupp haaval päris ära ei sööks. Inimene, olgugi et karjaloom, vajab siiski ka natuke isiklikku ruumi ja omaette olemise võimalust.
Aga no ega pole hullu midagi, kui ei saa nüüd ja kohe. Meil oli nagunii plaan ju teha niipalju kui võimalik ise. Ise oma käte ja oma jõuga. Nüüd on nii, et meil ei olegi muud valikut :) Läheb kauem, aga küll me ta valmis saame. Kui on vabatahtlike abikäsi tööd tegema, siis seda meil jagub. Tulge aga ;)
No comments:
Post a Comment