Pühapäeva-poniratsutaja

Üks väike karvane elukas on minu südame röövinud. Ta meeldis mulle kohe algusest peale, aga täna ma armusin temasse kõrvaotsteni.

Me käisime G-ga tüdrukutega maastikul ja ma pean tõdema, et ma pole juba väga ammu aega end ühegi kabjalise seljas nii mõnusalt tundnud. Jah, ta on nagu võimlemispall- pisike, väga ümar ja olematu kaelaga, aga ta  on nii nii pingevaba ja julge ja muhe. Käisime nende 3,5a vanuste ponidega, kes on regulaarses töös olnud napilt paar kuud, maastikul ja see oli kõige stressivabam ratsutamine, mida ma olen aastaid kogenud. Tõeline kvaliteetaeg kabjalisega.

Esimene naljakoht oli põldude lõpus, kus oli vaja kahe kõrge mullavalli vahelt kulgevat teed pidi sinisest autost mööduda. Ponid kahtlesid ja lihtsalt seisid nagu puuslikud. Meie G-ga utsitasime neid nii hääle kui ka jalaga edasi astuma. Nii naljakas oli. Vahepeal oli küll tunne, et sammuke edasi ja 2 tagasi. Aga lõpuks saime autost mööda. Ponid justkui ei kartnud, vaid lihtsalt oli selline jonn peal, et vot ei taha. Moosisime neid natke ja sõt läjks edasi.
Siis ronisime mäkke ja seal oli vaja kahe betoonjuraka vahelt läbi minna. See pakkus ka natuke taandusi ja nalja aga edasi oli juba lust.
Mäest alla minnes olid ponid natuke ebakindlad, aga läksime diagonaalides, et poleks nii järsk ja siis olid ponud ka kohe nõus.

Ehkki esialgu oli plaanis ainult jalutada, siis oli metsateeke niikutsuv, et väike traavijupp tuli ka. Ja siis ponide omal initsiatiivil ka galopp. Ja no kui tahavad joosta siis ei hakka kinni ka hoidma. Kui metsatee otsa sai oli ees veel põld koduni mille jalutasime sammus. Viimase lõpu jalutasin ise ka jala. Poni oli nii tubli, et ronisin alla ja lasin tal kergemalt selle viimase lõpu koduni jalutada.

Meie väiksed off-roaderid olid nii muhedad. Kõigest 3,5 aastased aga nii muhedad. Ma ei ole väga ammu end maastikul nii mõnusalt tundnud. Ma ausalt ei mäletagi, et ma oleks nii stressivabalt ennast üldse kunagi maastikul tundnud. Üldse oli see tänane tripp üks väga hea mõte ja igati õigesse auku üritus. Sai palju naerda. Sai ponidega tõelist kvaliteetaega veeta. Ja mis peamine, ma sain üle väga väga pika aja ennast päriselt ka kõigest muust välja lülitada.

Kuhu kadus lugupidamine ja tänulikkus?

Täna kerkis minu jaoks taaskord esile tõdemus, et liiga tihti tundub mulle, et lugupidamine ja eelkõige tänulikkus on kuhugi kadunud. Hirmus on see, et ma ei kujuta ette kuidas seda tänutunde tundmist oma lastele õpetada. Kas ainult eeskujust ikka piisab??

Hiljuti tekkis mulle ajutiselt rohkem vaba aega, ja seoses kohustuste lõppemisega hakkasin mõtlema, kui palju ma ennast ikkagi emotsionaalselt seon asjadega, mida ma teen. Liiga palju vist... Või siis olen vale ala otsa koperdanud. Ma saan aru, et toote ja teenuse eest raha makstes oleks justnagu kõik asjad parlanksis, aga minuarust võiks ikka tänulik olla, kui keegi on sulle midagi teinud/müünud ja seda tänulikkust ka näidata. Isegi toidupoes ütlen müüjale äitäh ja soovin kena päeva jätku. Kas tõesti on palju eeldada, et kui teenuse osutamine/ koostöö (jne) on kestunud 3, 4 või rohkemgi kuid, siis selle ärisuhte lõppedes võiks klient siiski ka tänulik olla. Või kui tõesti oli teenus/ toode nii kehva, siis miks sellest ometigi ei räägita kohe?

Inimesed ei hinda õpetajasid. Kui laps ei oska mõnda ainet, siis esimese asjana öeldakse, et oii see aineõpetaja ei seleta või on tal veel mõni viga. Kui lapsel ei lähe trennis hästi, siis on treener halb. Kõik teised on ikka rohkem süüdi eksole. Krt õpeta siis ise kodus oma last! Või kui treener ikka nii kehva on, siis kurda oma muret kohe ja kui ikka tundub, et asja ei saa, võta laps trennist ära ning ole niipalju inimene, et võtad oma otsuste eest vastutuse kah! Põhjenda siis inimesele, et milles päriselt asi, et ta saaks sellest paremaks. 

Ma olen kogu hingest tänulik DK lasteaia õpetajatele ja tema ujumistreeneritele. 2 aastat tagasi, kui ta oli 4a, hakkas ta ujumas käima. Terve aasta pusis ja tolku ei miskit. Treeneriks oli noor neiu, kes ei suutnud v ei osanud ennast piisavalt kehtestada, et meie juurikas teda kuulama hakkaks. Nii me siis vahetasime ujumiskooli, et ta saaks meestreeneri. Iga kuu sai selle neiuga räägitud sellest,e t DK vajab distsipliini ja natuke rohkem personaalset lähenemist, et ta tööle hakkaks, aga tulemust ei olnud. Nii me siis vahetasimegi kooli. Rääkisime ka ära, et meie poiss on selline juurikas, kellel on vahepeal natuke karmimat kätt vaja trennis, ja selle eest, et temaga lahke ollakse ja lubatakse lollusi teha trennis, ei taha meie küll kallist raha maksta. Aga treenerineiu sai oma tänusõnad nii minult kui I-lt juba selle eest, et ta vähemalt niipüalju suutis, et poiss mööda ujulat päris omapäi ringi ei tuuseldanud.

Eelmine aasta oli tal väga tore treener. Läks õige mitu kuud madistamist enne, kui jõuvahekorrad paika said. Siis aga võttis DK trennikaaslastele lennuga järgi ja aasta lõpuks oli ta oma rühma tugevamate seas. Treener soovitas ta hoolimata oma väiksusest ja noorusest edasijõudnute rühma üle viia, mida sügisel ka tegime. Nüüd on ta endast 1-2 aastat vanematega koos grupis, aga tundub, et treener tegi seda soovitust andes õigesti. Poiss on tubli ja naudib ujumist väga. Läheb alati trenni hea meelega ja tuleb sealt nägu naerul tagasi. 

Kui õppeaasta lõppeb, siis ma viin tema treenerile midagi tänutäheks. Jah, ma maksan selle trenni eest. Jah, treener saab palka, Aga no ta ju annab oma hingest tükikese oma trennilastele. Minu lapsele ju ka. See on hindamist väärt. Miks seda hindamist ja austust küll nii väheks on jäänud, ma tõesti ei tea. 

Ka omal nahal olen tunda saanud, kuidas annan trenne, käin võistlustel kaasas, elan kaasa ja läbi nii edu kui ebaedu. Kui aga teed lahku lähevad, siis pärast olen tühi koht. Hästi läheb, kui veel seljataga maha ei tehta ja sitta ei räägita. Sellistel hetkedel tekib küll küsimus, et mille jaoks ma seda teen. Raha?? Raha saab ka lihtsamalt teenida, kui endast nii palju andes. 

Eksokriinne pankrease puudulikkus ehk EPI

Kirjutan selle siin oma kallist koerast Willest. Võimalik, et ma olen tema haigusest ka varasemalt kirjutanud, aga kuna see teema tuli hiljuti jutuks, siis meenus mulle kui vähe infot ma omal ajal selle asja kohta leidsin ja kui raske oli meil järje peale saada. Võib-olla satub see postitus kellelegi silma, kel just seda infot vaja.

Wille jäi haigeks kui ta oli umbes 2 aastane. Ta oli energiline ja igati terve koer. Ainult hot-spot-iga olime korra maadelnud. Kõik muu oli nagu õpiku järgi paigas. Ühel päeval aga läks tal kõht lahti. Andsin riisi natukese kanaga paar päeva ja asi normaliseerus. Kui tavatoidule tagasi läksime viskas aga kohe uuesti kõhu lahti ja see hais oli kohutav, mis sellega kaasnes. Oksendamist ei olnud. Uuesti riisile ja asi normaliseerus. Rääkisin meie vet-arstiga ja järgisin tema soovitusi. Iga kord tavatoidule minnes läks asi aga väga kiiresti hapuks. Proovisime ära kõikvõimalikud eritoidud, mida loomaarstid soovitasid. Käisime kolmes erinevas kliinikus proove andmas ja murele lahendust leidmas. Aeg kulus, koer vaevles ja kõhnus silmale nähtavalt. 6 kuud võitlesime ja pendeldasime. Willest oli järele jäänud vaid luu ja nahk. Käisin öösiti teda varbaga tonksamas, et kas on ikka veel elus. See oli väga jube vaatepilt. Mõtlesin tihti, et ehk peaksin ta magama panema, sest ma piinan teda. Tal oli ju arusaadavalt raske ja valus ja paha. 

Otsisin infot foorumitest ja kurtsin muret sõpradele kuniks üks neist äkki arvas, et vb on tegu EPI-ga. Ta on ise ka loomaarst ja ehkki ta tol hetkel tööd ei teinud, siis sokutas ta mu oma endisesse kliinikusse ja tegime seal järjekordsed vereproovid. Mingid näitajad olla väga selge viitega EPI-le ja ta imestas, et varasemalt polnud ükskii arst seda varianti kaalunud. Soovitas anda LYPEX rohtu ja kui see aitab, siis olevat diagnoos põhimõtteliselt kindel.

Tuttav hobusearst aitas mul seda lypexit natuke odavamalt saada, sest tegu oli tol ajal hirmkalli rohuga. Hakkasime andma ja nädalaga hakkas koeral parem. Paari korraga ei olnud kõht enam lahti ja umbes nädalaga hakkas jõud taastuma. Ma olin korraga õnnelik ja vihane. Kuidas saab nii, et kolmest kliinikust, kus ma käisin selle 6 kuu jooksul korduvalt ja korduvalt, ei osanud mitte ükski arst isegi pakkuda seda diagnoosi. Ma oleks ju olnud nõus selle 1 purgi rohtu hoobilt osta, et kasvõi proovida selle tõhusust.

EPI on lihtsalt öeldes selline seis, kus pankreas enam ei toimi. Ei tooda seedeensüüme ja seega võib koer süüa palju tahab, aga kogu see toit läheb tal kõhus lihtsalt pahaks ja käärima, kuid toitaineid ta sealt kätte ei saa, kuna seedimist ei toimu. Vähemalt nii olen mina sellest aru saanud. Ja kuna seedimise asemel toimub käärimine, siis hakkavad vohama pahad pakterid, mis toob kaasa põletikke ja muud jama.

Õnneks oli  nüüd lahendus olemas ja ehkki see röövis hiigelsummad mu rahakotist, siis koer kosus hästi ja elurõõm tuli ta silmadesse tagasi. Aeg läks edasi ja toosama loomaarstist sõber, kes meid diagnoosiga aitas, soovitas mul proovida lypexi asemel 3x odavamat inimestele mõeldud sama rohtu. Seda pidi küll suuremas koguses andma, aga kuu kulu tuli ikkagi ca 3x odavam. Proovisime ja see toimis. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see oli äkki mezym forte või midagi sellist. 

Kõik oli korras kuni ühe väga kreegirohke sügiseni.

EPI üheks tunnuseks on koera pidev näljatunne ja aplus. Ta sööb valimatult kõike, mida kätte saab. Sealjuures ka enda sitta. Rõve, ma tean. Kuna selline valimatu kõige sisse ahmimine toob aga kaasa palju jama, siis tegin ma päris karmi tööd, et meie aias ei oleks midagi sellist, mis tema seedesüsteemis käärima võiks minna. Paar korda oli meil vaja korralikke AB kuure teha, sest ta krahmas jalutades teeservast mingi teise koera junnid hambusse kiiremini kui mina jõudsin teda sealt ära tirida ja seega olin ma meie aia suhtes topelt hoolas. Jalutamine oli niigi pidev stress, las siis oma aed olla koht, kus ma ei pea teda kogu aeg rihmas pidma ja kulli pilguga vahtima, et ta midagi valet hambusse ei saaks.

Rohuliblede närimine midagi hullu ei teinud ja seega selle pärast ma ei muretsenud. Samuti oli Wilbu piisavalt rumal ja ei taibanud, et tikrid või marjad süüa kõlbaks ning seega ei pidanud ma põõsaid hävitama. Tol saatuslikul sügisel aga oli erakordselt palju kreeke ja mingil ajahetkel ta vist avastas, et maha kukkunud kreeke kõlbab sisse ahmida küll.

Üksõhtu hakkas ta hullult oksendama ja välja tuli hunnikutes kreegikive. Kõhu lõi lahti ja oligi pekkis. Rääkisin tema arstiga, saime AB ja riisidieedi. Kuuri ajal oli ok, aga riisi pealt tavatoidule minnes hakkas pull jälle pihta. Igapäevaselt kasutuses olnud rohud ei tahtnud enam aidata. Kordasime teise rohuga AB kuuri ja olime veel 2 nädalat riisi peal. Kokku kuu aega dieeti ja märgatav kaalulangus. Uus katse tagasi tavatoidule minna jooksis jälle liiva. Mul tõusid ihukarvad püsti. Rohud enam ei aidanud. Sebisin jälle lypexit, et ehk see aitab, kui ka inimeste rohud ei aita. Ikkagi spets koertele ja selle jaooks ju tehtud. Aga ei midagi. Pudrutasime edasi ja püüdsin toitaineid lisada näpuotsaga, et ta midagigi saaks. Ehkki bakterite tasakaal paistis on, kõht käis läbi normaalselt ja oksendamist ei olnud, siis kõhnumine jätkus kiires tempos. Koer oli pidevalt näljane.

Nutsin patja, kammisin internetti. Kirjutasin oma murest kõigisse foorumitesse, mille olin leidnud. Olin juba piiri peal, et ta magama panna, sest kehakaal oli jälle alla igasugust normi ja tundsin ennast tõelise koerapiinajana, kes laseb oma koeral teadlikult surnuks nälgida. Kuniks äkki ühel päeval näkkas.

Sain kontakti naisega, kes oli midagi sarnast läbi elanud ja leidnud lahenduse külmutatud pankrease söötmise näol. Lihakombinaatides on see jääk, mis tuleks koheselt hävitada, aga on lihatööstus, mis pakendab selle koeratoiduna ja sügavkülmutab. Ja selle naise kaudu ma seda sealt nüüd olengi juba aastaid saanud. Raiun ühe pätsi külmunust peast juppideks ja enne igat söögikorda annan jupikese kätte. Peopessa mahtuvast jupist on küll, et üks toiduports laenatud ensüümidega seeditud saaks :)

Õgimise komme on säilinud ja seega pean olema ikka superkontrolliv, aga Wilbu on heas kehakaalus ja muidu terve. Sööb 2 korda päevas ja vahepalasid ei saa, aga ta on elurõõmus ja vahva vanamutt :) Kevadel saab 10 aastaseks ja on oma haigusega elanud ca 8 aastat. 

See on olnud päris veider teekond. On olnud 2 tõelist mõõna, kust pääsemine on olnud küll ikka väga viimase sekundi teema, kuid õnneks on meil hetkel olemas lahendus, mis toimib. Jah, me ei saa rahulikult jalutamas käia, sest iga lõuatäis teeservast tooks kaasa 2 nädalat AB-d ja võib-olla ka järjekordse krahhi, kuid kodus on ta üks ääretult hea koerlane. 

Nüüd on tal seltsiks väike aktivist Zulu ja ma loodan kogu hingest, et kui tal ka on aeg ükskord minna, siis see saab olema ilma valude ja piinadeta kiirelt ja vaikselt. Ta on super super super koer ja väärib kõige muhedamat pensionipõlve, mida ma saan talle pakkuda :)

I quit

Vahel  mul on tunne, et mulle aitab. Mu mõõt on täis, mõistus otsas ja ma enam ei taha. Mitte midagi ei taha.... Lihtsalt ma ei saa aru, ei oska ja ei suuda. Kahjuks või õnneks olen ma aga olukorras, kus ma ei saa käsi püsti tõsta ja minema kõndida. Ja no ega ma tegelikult päris ausalt ei taha ka. Tuleb lihtsalt kogu see abituse ja saamatuse tunne ära kannatada, pisarad alla neelata. Kõrvad ludusse tõmmata ja edasi minna. Tuleb õhtul peeglisse vaadates püüda endaga rahu sõlmida ja lubada, et homme jaksan jälle. Homme olen tublim kui täna. Targem, leebem, lahkem andestavam. Homme ei võta ma hinge seda, mis pole mõeldud hinge minemiseks. Homme ei lase ma ennast häirida asjadest, mis tegelikult on tühised. Homme olen ma "suurem" inimene. Oli mis oli, homme on uus päev.

Aga oiii kuidas ma ei saa aru miks siin munal mõned asjad on nagu nad on. Ja vahel ma niiväga tahaks inimeste mõtteid lugeda. Ausõna. Tahaks nende pähe ja hinge näha. Sest ma lihtsalt ei mõista. Ei mõista inimesi, kes ometigi on mulle justkui päris lähedal.

Ühesõnaga täna oli halb päev. Eile oli kah.

Lapsed on haiged :( Oleme 4 seina vahel kinni. Kõigil on paha olla, köhakoor on lakkamatu ja ma olen väsinud võitlemisest. Mis ma valesti teen, ma ei tea.