Hiljuti tekkis mulle ajutiselt rohkem vaba aega, ja seoses kohustuste lõppemisega hakkasin mõtlema, kui palju ma ennast ikkagi emotsionaalselt seon asjadega, mida ma teen. Liiga palju vist... Või siis olen vale ala otsa koperdanud. Ma saan aru, et toote ja teenuse eest raha makstes oleks justnagu kõik asjad parlanksis, aga minuarust võiks ikka tänulik olla, kui keegi on sulle midagi teinud/müünud ja seda tänulikkust ka näidata. Isegi toidupoes ütlen müüjale äitäh ja soovin kena päeva jätku. Kas tõesti on palju eeldada, et kui teenuse osutamine/ koostöö (jne) on kestunud 3, 4 või rohkemgi kuid, siis selle ärisuhte lõppedes võiks klient siiski ka tänulik olla. Või kui tõesti oli teenus/ toode nii kehva, siis miks sellest ometigi ei räägita kohe?
Inimesed ei hinda õpetajasid. Kui laps ei oska mõnda ainet, siis esimese asjana öeldakse, et oii see aineõpetaja ei seleta või on tal veel mõni viga. Kui lapsel ei lähe trennis hästi, siis on treener halb. Kõik teised on ikka rohkem süüdi eksole. Krt õpeta siis ise kodus oma last! Või kui treener ikka nii kehva on, siis kurda oma muret kohe ja kui ikka tundub, et asja ei saa, võta laps trennist ära ning ole niipalju inimene, et võtad oma otsuste eest vastutuse kah! Põhjenda siis inimesele, et milles päriselt asi, et ta saaks sellest paremaks.
Ma olen kogu hingest tänulik DK lasteaia õpetajatele ja tema ujumistreeneritele. 2 aastat tagasi, kui ta oli 4a, hakkas ta ujumas käima. Terve aasta pusis ja tolku ei miskit. Treeneriks oli noor neiu, kes ei suutnud v ei osanud ennast piisavalt kehtestada, et meie juurikas teda kuulama hakkaks. Nii me siis vahetasime ujumiskooli, et ta saaks meestreeneri. Iga kuu sai selle neiuga räägitud sellest,e t DK vajab distsipliini ja natuke rohkem personaalset lähenemist, et ta tööle hakkaks, aga tulemust ei olnud. Nii me siis vahetasimegi kooli. Rääkisime ka ära, et meie poiss on selline juurikas, kellel on vahepeal natuke karmimat kätt vaja trennis, ja selle eest, et temaga lahke ollakse ja lubatakse lollusi teha trennis, ei taha meie küll kallist raha maksta. Aga treenerineiu sai oma tänusõnad nii minult kui I-lt juba selle eest, et ta vähemalt niipüalju suutis, et poiss mööda ujulat päris omapäi ringi ei tuuseldanud.
Eelmine aasta oli tal väga tore treener. Läks õige mitu kuud madistamist enne, kui jõuvahekorrad paika said. Siis aga võttis DK trennikaaslastele lennuga järgi ja aasta lõpuks oli ta oma rühma tugevamate seas. Treener soovitas ta hoolimata oma väiksusest ja noorusest edasijõudnute rühma üle viia, mida sügisel ka tegime. Nüüd on ta endast 1-2 aastat vanematega koos grupis, aga tundub, et treener tegi seda soovitust andes õigesti. Poiss on tubli ja naudib ujumist väga. Läheb alati trenni hea meelega ja tuleb sealt nägu naerul tagasi.
Kui õppeaasta lõppeb, siis ma viin tema treenerile midagi tänutäheks. Jah, ma maksan selle trenni eest. Jah, treener saab palka, Aga no ta ju annab oma hingest tükikese oma trennilastele. Minu lapsele ju ka. See on hindamist väärt. Miks seda hindamist ja austust küll nii väheks on jäänud, ma tõesti ei tea.
Ka omal nahal olen tunda saanud, kuidas annan trenne, käin võistlustel kaasas, elan kaasa ja läbi nii edu kui ebaedu. Kui aga teed lahku lähevad, siis pärast olen tühi koht. Hästi läheb, kui veel seljataga maha ei tehta ja sitta ei räägita. Sellistel hetkedel tekib küll küsimus, et mille jaoks ma seda teen. Raha?? Raha saab ka lihtsamalt teenida, kui endast nii palju andes.
No comments:
Post a Comment