Pühapäeva-poniratsutaja

Üks väike karvane elukas on minu südame röövinud. Ta meeldis mulle kohe algusest peale, aga täna ma armusin temasse kõrvaotsteni.

Me käisime G-ga tüdrukutega maastikul ja ma pean tõdema, et ma pole juba väga ammu aega end ühegi kabjalise seljas nii mõnusalt tundnud. Jah, ta on nagu võimlemispall- pisike, väga ümar ja olematu kaelaga, aga ta  on nii nii pingevaba ja julge ja muhe. Käisime nende 3,5a vanuste ponidega, kes on regulaarses töös olnud napilt paar kuud, maastikul ja see oli kõige stressivabam ratsutamine, mida ma olen aastaid kogenud. Tõeline kvaliteetaeg kabjalisega.

Esimene naljakoht oli põldude lõpus, kus oli vaja kahe kõrge mullavalli vahelt kulgevat teed pidi sinisest autost mööduda. Ponid kahtlesid ja lihtsalt seisid nagu puuslikud. Meie G-ga utsitasime neid nii hääle kui ka jalaga edasi astuma. Nii naljakas oli. Vahepeal oli küll tunne, et sammuke edasi ja 2 tagasi. Aga lõpuks saime autost mööda. Ponid justkui ei kartnud, vaid lihtsalt oli selline jonn peal, et vot ei taha. Moosisime neid natke ja sõt läjks edasi.
Siis ronisime mäkke ja seal oli vaja kahe betoonjuraka vahelt läbi minna. See pakkus ka natuke taandusi ja nalja aga edasi oli juba lust.
Mäest alla minnes olid ponid natuke ebakindlad, aga läksime diagonaalides, et poleks nii järsk ja siis olid ponud ka kohe nõus.

Ehkki esialgu oli plaanis ainult jalutada, siis oli metsateeke niikutsuv, et väike traavijupp tuli ka. Ja siis ponide omal initsiatiivil ka galopp. Ja no kui tahavad joosta siis ei hakka kinni ka hoidma. Kui metsatee otsa sai oli ees veel põld koduni mille jalutasime sammus. Viimase lõpu jalutasin ise ka jala. Poni oli nii tubli, et ronisin alla ja lasin tal kergemalt selle viimase lõpu koduni jalutada.

Meie väiksed off-roaderid olid nii muhedad. Kõigest 3,5 aastased aga nii muhedad. Ma ei ole väga ammu end maastikul nii mõnusalt tundnud. Ma ausalt ei mäletagi, et ma oleks nii stressivabalt ennast üldse kunagi maastikul tundnud. Üldse oli see tänane tripp üks väga hea mõte ja igati õigesse auku üritus. Sai palju naerda. Sai ponidega tõelist kvaliteetaega veeta. Ja mis peamine, ma sain üle väga väga pika aja ennast päriselt ka kõigest muust välja lülitada.