Vahel mul on tunne, et mulle aitab. Mu mõõt on täis, mõistus otsas ja ma enam ei taha. Mitte midagi ei taha.... Lihtsalt ma ei saa aru, ei oska ja ei suuda. Kahjuks või õnneks olen ma aga olukorras, kus ma ei saa käsi püsti tõsta ja minema kõndida. Ja no ega ma tegelikult päris ausalt ei taha ka. Tuleb lihtsalt kogu see abituse ja saamatuse tunne ära kannatada, pisarad alla neelata. Kõrvad ludusse tõmmata ja edasi minna. Tuleb õhtul peeglisse vaadates püüda endaga rahu sõlmida ja lubada, et homme jaksan jälle. Homme olen tublim kui täna. Targem, leebem, lahkem andestavam. Homme ei võta ma hinge seda, mis pole mõeldud hinge minemiseks. Homme ei lase ma ennast häirida asjadest, mis tegelikult on tühised. Homme olen ma "suurem" inimene. Oli mis oli, homme on uus päev.
Aga oiii kuidas ma ei saa aru miks siin munal mõned asjad on nagu nad on. Ja vahel ma niiväga tahaks inimeste mõtteid lugeda. Ausõna. Tahaks nende pähe ja hinge näha. Sest ma lihtsalt ei mõista. Ei mõista inimesi, kes ometigi on mulle justkui päris lähedal.
Ühesõnaga täna oli halb päev. Eile oli kah.
Lapsed on haiged :( Oleme 4 seina vahel kinni. Kõigil on paha olla, köhakoor on lakkamatu ja ma olen väsinud võitlemisest. Mis ma valesti teen, ma ei tea.
No comments:
Post a Comment