No oled sa ikka tropp küll!

Oii nüüd tuleb üks korralik sapi pritsimine. Nagu me kõik teame, siis ilmselgelt "ootamatult" tuli talv ja Tallinna teed on lumest umbes. Ma ei tea, kas meil on siin riigis ka süsteem, et sahad teevad öösel tööd või hakkab nende tööpäev ka kell 8 aga igal juhul tundub, et see hakkab kell 9. Niikaua ei olegi ma veel kodust poja lasteaeda sõitnud, kui eile, aga mitte see ei aja mind kurjaks. Mind ajavad kurjaks imbetsillid, kel on ilmselt päris mitu ajukääru puudu, sest nad ei oska üldse arvestada ei teeolude ega liiklusvooga. Teistest kaasliiklejatest ammugi mitte.


Ei tea kas nad tõemeeli arvavad, et kui nad sõeluvad ridade vahel või kiirendavad nii, et paska lendab laias kaares, jõuavad nad kuhugi oluliselt kiiremini. Lambad! Teine seltskond veel suuremaid lambaid on need, kes iga hinna eest ka rohelisega ja ka kollasega end ristmikule pressivad. Vahet pole ju, et nad sealt ära sõita ei saa ja panevad nii terve suuna või ka lausa mitu suunda terveks tsükliks kinni. LAMBAD ma ütlen, lambad. Esmaspäeval ja teisipäeval ja ka eile olin ma korduvalt sellise jama tunnistajaks. Trügitakse nui neljaks ristmikule ja siis passitakse seal ülbe näoga teistel ees.
Täna hommikul aga kohtasin ma sellist tölli kohe päris isiklikult. Mul oli vaja tanklast välja sõita ja sooritada vasakpööre. Pean seda tegema igal hommikul, kui lasteaia juurest tööle sõidan. Senimaani on mulle seal alati väga kiirelt teed antud, sest paremale minejatel on ees valgusfoor ja kui see on punane, siis pole neil ju nagunii kuhugi minna. Täna oli täpselt selline seis: Ootasin mina oma vasakpööret suund sees. Paremale liikujatel oli 50m eemal olevas fooris roheline. Kõik liikusid- tore. Siis tuli sinna punane ja saba autodest kasvas kiiresti minu teeotsani. Autosid tuli veel ja siis üks mutt väga ülbe näoga sõitis ka saba otsa nii, et parkis ennast mulle nina alla seisma. No on ikka värdjas küll. Mis häda oleks tal olnud 4m tagapool seista, et ma vahelt läbi mahuks ja saaks vasakule minna. Vasakult tulijatel on ju samas 50m eemal olevas fooris ka punane ja mul oleks vaba tee minna. Idioot. Täielik idioot.
Tema taga olev autojuht jättis suure vahe sisse ja vilgutas mulle tuledega. Õnneks on see teeots seal niipalju lai, et sain tagurdada ja siis selle eide tagumikust mööda pressida. Viipasin käega mind läbi lasknud autojuhile, aga see eit võiks küll ravile minna.

Kes ei tööta see ei söö

Ja ongi minu lapsehooldus"puhkus" läbi. Eilsest olen tagasi kontorilaua taga ametis. Esialgu küll 0.75% koormusega, sest J on ju ikkagi 2 alles ja ta ei pea ka parematel päevadel pikka lasteaianädalat vastu. Hirmus värk. Või no nii väga hirmus ka ei ole. Kummaline lihtsalt. Jälle on meie pere elukorraldus pea peale pööratud ja logistiliste probleemide lahendamine muutub järjest keerulisemaks. Täna näiteks sattusid auto mõlemad võtmed minu käekotti, ehkki üks komplekt oleks pidanud I kätte jääma, et ta oleks saanud ise õhtul auto võtta ja lapsed sünnipäevale viia. Õnneks on mul võimalik töölt varem ära tulla ja need võtmed talle kontorisse kätte viia :)


Esimesed kaks päeva on tööl täitsa tore olnud. Koristasin oma laua enam-vähem ära ja loen manuaale. Üllataval kombel tunnen ennast täitsa koduselt ja tunne on tuttavam kui ma oleksin osanud oodata. Eks näis mis saama hakkab, kui sisse elamise periood läbi saab ja päris ülesandeid nagu vihma sadama hakkab.


Hommikud on kohutavad. Ma ei ole üldse hommikuinimene ja tõusmine on vaevaline. Pean kuidagi mingi süsteemi tekitama, et saaks ise üles ja korda ja lapsed üles ja riidesse ja et õigel ajal saaks uksest välja kah. Eile ja täna see õnneks ei läinud :D Kõik jõudsime küll õigeks ajaks lasteaeda ja tööle, aga seda napilt. Liiga napilt.


Seoses töö tegemisega.
Treeneriteemad on väga päevakorras ja ma täitsa igatsen seda asja. Ma tunnen kuidas lähiajal võiks leida mingi variandi, et saaks natuke grupitunde anda ja oleks õpilasi, keda võistlema viia. Ma võiks rahumeeli alustada täitsa algajatega ja siis samm haaval nendega tööd teha. Nagu ma ponikoolis lastega tegin. Arengu nägemine on väga motiveeriv. Õnneks on hetkel 3 noort kabjalist, kes peaks kõik hakkama tuleval hooajal võistlema. Veebruaris on kohe esimesed võistlused, aga ma kardan, et sinna me ei jõua. Plaanis oli märtsi alguses minna.
Ainuke jama on see, et ma ei taha draamat. Ei taha jagelemist, vaidlusi või intriige. Mul ei ole võimalik päris oma asja kusagil ajada ja seega oleks vaja leida koht kusagil koostöö vormis. Aga ma tõepoolest tahaks, et tegu oleks normaalse koostööga.
Kui on erimeelsusi, et need lahendataks läbirääkimiste teel. Et oleks ausus ja avatus. Igasugune susserdamine ja selja taga ussitamine ei ole minu teema. Ma ei oska ega jaksa sellega tegeleda. See on vastik. Üks võimalik variant on ehk lähiajal tekkimas ja ma kavatsen omalt poolt ka liigutusi teha, et asja uurida. Aga kas, mis või kuidas, näitab aeg.

Peeglike peeglike seina peal, kuidas sa küll vahel nii kõveralt näitad?

Vahel ma kohe ei saa aru, kust tuleb mõne inimese enesekindlus või eneseimetlus. Nagu kust kuradi kohast?? Ma tõe poolest ei saa aru.. Loen ja suu vajub ammuli..
Aga no võib-olla olen ise hoopiski imelik ja ongi normaalne olla iseendast superheal arvamusel. Pidada ennast ilusaimaks, targeimaks, osavaimaks jne jne. Et enesekriitika on ajast ja arust ning iseennast peab ikka upitama. Aga no mõnel puhul.. mõnes olukorras ma ei saa ikka aru...

Teistel teemadel. Mul tuleb üllitada 2 kirjatükki ette antud teemadel. Jah, KAKS! Kohutav :( Niisama loba ma oskan ajada, aga et mingi loogiline jutt kirja saaks, on vaja enneolematuid pingutusi. Nagu oleks jälle gümnaasiumis kirjandeid vorpimas. Kohutav. KO HU TAV.  Aga see on mulle päris tähtis asi ja ma kavatsen endast maksimumi anda. Täna ma jõin õhtusöögi kõrvale veini ja seega on juhe koos, aga hiljemalt homme hakkan asjaga tõsiselt tegelema. 15 on tähtaeg. Selleks ajaks peab kõik tehtud olema ja siis pole enam muud teha kui oma saatust oodata. Kes veel aru ei saanud, siis ma räägin treenerite taasatesteerimisest.

Kirjamälu om hää

Oi kurja kui hea meel mul on, et see blogi olemas on. Täna läks seda väga vaja, sest mu mälu on ikka väga kehvake. Mul on hetkel vaja oma viimase 4 aasta tegemisi kuidagi kirja saada ja laste kõrvalt on need 4 aastat olnud nagu üks pikk soru, kus pole päeval või ööl vahet ja nädalad ning vahel ka kuud on möödunud nii, et ma ei tea mis juhtus :s Eriti hulluks on läinud asi peale J sündi, sest see pidev tema tervise trall on ära hammustanud suuri tükke mu elust nii, et ma reaalsel ka ei saa aru kuhu kadusid kuud meie elust nii, et ma ei teinudki mitte midagi muud peale oma lapse eest hoolitsemise ja tema ravimise.
Ilmselt olen ma muidugi kanaema ka ja nii mõnigi teine ema saadaks oma mugula silmagi pilgutamata lasteaeda sellises seisus, kus ma J koju jätan ja aurukompressori järele haaran, aga no ma ei julge riskida haiglasse sattumisega. Need korrad seal voolikute all on olnud jubedad ja rasked, hoolimata sellest, et ta elu pole reaalselt ohus. Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad emad, kelle lapsed on päriselt ka võitlemas oma elu eest kusagil haiglavoodis juhtmete küljes. Wõehh. Meil on ikka see bronhiitide ja hapnikupuuduse teema päevakorras ja iga väikese nohu puhul tõusevad mul ihukarvad püsti, sest nohust saab vaid loetud tundidega bronhiit ja korralikud hingamisprobleemid. Õnneks!! on siiski asjad plika kasvades natukene paremuse poole läinud ja mõne nohu saame ka niimoodi ravitud, et see ei koligi kopsu.
Vajalik pneumokoki vaktsiin aga on ikka tegemata. Ilmselt ei saa seda enne suve teha, sest ei ole lihtsalt sellist hetke, et laps oleks 2 nädalat täiesti köha ja nohu vaba. 3-4 päeva jutti on meie tavaline taks. Aga no kaugel see suvigi enam on, eksole :D

Igaljuhul on mul ääretult hea meel, et mul see blogi on. Väga kasulikuks osutusid veel korralikud aastakokkuvõtted ning seega ma ikka võtan ennast mingi hetk käsile ja teen ka 2015ndast ühe korralikku kokkuvõtte. Palju aega see ilmselt ei nõua, sest palju muud peale plika ravimise ma ei teinud :D

Mulle ei meeldi külm

Täna on veider päev olnud. Öösel magasin jube halvasti. Nägin kummalisi unenägusid. Nägin ammu minevikku jäänud inimesi ja tegevused olid ka kummalised. Meelde ei jäänud aga suurt midagi.

Õues oli täna külm. Minu jaoks väga külm. Ma ei tea mis siis saab, kui need miinused veel karmimaks lähevad. Mulle tõesti ei meeldi külm :(  Viimane torm lõhkus meil onnikese otsa ära ja täna siis paikasime seda. Varbad olid ikka väga jääs. I tegi suurema osa ise, sest ma ei suutnud eriti pikalt õues olla. Aga natuke ikka aitasin ka ja saime villa pandud, kile ka ja tuuletõkke plaadi ka peale. Reikad sinna peale on veel panemata. Köögi osale on hädasti vaja ikka peno peale panna ja kui suve lõpuks on näha, et veedame siin majakeses veel ühe talve, siis tuleb köögi juurest vundament ka kindlasti lahti võtta ja soojustada. See on ulme, mis siin toimub. Meil külmus pesumasina toru seina ääres kappide taga ära. Lund ka ei ole ja see teeb asja kordades hullemaks. Tavaliselt olen ma ikka lund seina ääred täis loopinud ja see on nii hullema külma kui ka tuule kinni hoidnud. Praegu pole aga midagi kuhugi loopida ja põrandad on nii külmad, et hirmus. Ohhhh ja mulle ei meeldi külm :(

Head Uut Aastat!

Tere 2016!

On esimese jaanuari õhtu. Üks laps magab ja teine mängib legodega. Vedelen voodis ja joon glögi. Tuli ahju alla annab sooja ja päris mõnus on olla. Selline mõnus, nagu on praegu, võiks terve aasta olla. Rahulik õhkkond, Rõõmus pere. Soe, hea ja mõnus olemine.

Aga et siis eelmise aasta kokkuvõte. Kuidas möödus minu 2015 ja kas seatud eesmärgid said ka täidetud?

• Kaaluga on jama. Oma -5 ma sain, aga siis see tuli tagasi ja rohkemgi. Ei tea kas vanus või eluviis või suhtumine on selle jama taga. Igatahes tänaseks olen ma üsna kakuke ja see ei meeldi mulle mitte üks raas. Dieeditada ma aga ei taha, sest elu on näidanud, et see ei ole minu jaks püsiv lahendus. Pigem tuleb ikkagi leida endale sobiv elurütm, kus kõik oleks heas tasakaalus. Ma olen strassisöödik ja stressi ajal võin ka õhust juurde võtta. (nt olin pimesooleopil ja haiglas olles tuli juurde 3kg) Seega tuleb leida oma sisemine tasakaal ;)
• Trenniga olin tubli, kuniks Ottoka müügini.
• KS starti ei jõudnud. Ottokas hakkas hommikul lonkama :(
• Lastega on päris palju tegeletud. Plika on palju haige olnud ja see on jätnud oma jälje meile kõigile. Mõni päev tagasi turgatas mulle mõte, et mu mõlemad lapsed on tulnud mulle erinevaid asju õpetama. DK õpetab mulle tolerantsust ja tingimusteta armastust. Avatud südamega kuulamist ja vaatamist. Jessu aga Leppimist, loobumist ja altruismi. Eelkõige aga just loobumist ja kohanemist. Ta õpetab mulle kuidas leida rõõmu ja rahulolu väikestest ja kodustest asjadest.
• Raamatutega on nii, et lasteraamatute osas olen olnud tubli :D Ja meie oma aega oleme I-ga ka ikka saanud. 
• Maasikad on istutatud ja hernepeenar ootab kevadel taimi. Kuur on valmis ja lisaks vundamendile ka muist müüre.
• Taaskasutanud ise eriti palju ei ole. Süüteroose natuke ja vana putmaterjal ning muu puit on ahjukütteks tehtud. Küll aga olen väga rahul sellega, et terve hunnik asju sai Do Good mtü-le viidud ja üks kotitäis on jub jälle ootamas. 

Niiet suures plaanis võib rahul olla :) Aga need olid aasta alguses kirja pandud asjad. Ühteist juhtus ju ka nö plaani väliselt.

Ottoka müüsin maha. See oli kindlasti üks rohkelt värve lisanud sündmus. Nii müük ise kui ka selle hobusega seonduv hiljem. 

Emaga sai natuke vanu okkaid hingest lahti sikutatud. Ei tea milleks seda vaja oli, aga ma sain oma kipitavad asjad vähemalt välja öelda. Nüüd takka järgi mõeldes oli see vist ikka pigem hea, sest peale seda korda ma ei mäletagi, et oleksin emaga ragistanud. Ja ma helistan talle ikka mitu korda nädalas ja räägime igapäeva asjadest, mis on täitsa tore :)

Mu pimesool lõigati välja, millest sai alguse minu kakukeseks muundumine. Ja ma käisin üle väga mitme aasta metsas seenel, mis oli megalahe! Võtsime perre russell terjeri Zulu, kes on igavene energia ja rõõmupall.

Jessust sai lasteaia ja DK-st eelkooli-laps ning detsembris sai paika ka minu tööle mineku plaan.

Mida ma ootan 2016 aastalt? Päris ausalt hetkel ei oskagi veel öelda. Pole olnud mahti sellele mõelda, plaane teha. Mõni asi on.

• Et majaga asjad natukenegi edasi liiguks. Kui saaks katuse peale, oleks eriti äge.
• Et maasikapeenar mõne vilja kannaks ja et oma aiast herneid saaks süüa.
• Aias tahaks ka muudatused ära teha. Õunapuud vaja korralikult lõigata ja üks vaher maha võtta.
• DK alustab kooliteed ja talle tuleb targalt kool valida.
• Ma väga soovin, et tööl saaksin asjad sujuma.
• Tahan leida võimaluse, et regulaarselt ratsutamas käia.
• Taham metsa seenele ja marjule jõuda.
• Lastega mängida ja mehega omaette aega.