Ja ongi minu lapsehooldus"puhkus" läbi. Eilsest olen tagasi kontorilaua taga ametis. Esialgu küll 0.75% koormusega, sest J on ju ikkagi 2 alles ja ta ei pea ka parematel päevadel pikka lasteaianädalat vastu. Hirmus värk. Või no nii väga hirmus ka ei ole. Kummaline lihtsalt. Jälle on meie pere elukorraldus pea peale pööratud ja logistiliste probleemide lahendamine muutub järjest keerulisemaks. Täna näiteks sattusid auto mõlemad võtmed minu käekotti, ehkki üks komplekt oleks pidanud I kätte jääma, et ta oleks saanud ise õhtul auto võtta ja lapsed sünnipäevale viia. Õnneks on mul võimalik töölt varem ära tulla ja need võtmed talle kontorisse kätte viia :)
Esimesed kaks päeva on tööl täitsa tore olnud. Koristasin oma laua enam-vähem ära ja loen manuaale. Üllataval kombel tunnen ennast täitsa koduselt ja tunne on tuttavam kui ma oleksin osanud oodata. Eks näis mis saama hakkab, kui sisse elamise periood läbi saab ja päris ülesandeid nagu vihma sadama hakkab.
Hommikud on kohutavad. Ma ei ole üldse hommikuinimene ja tõusmine on vaevaline. Pean kuidagi mingi süsteemi tekitama, et saaks ise üles ja korda ja lapsed üles ja riidesse ja et õigel ajal saaks uksest välja kah. Eile ja täna see õnneks ei läinud :D Kõik jõudsime küll õigeks ajaks lasteaeda ja tööle, aga seda napilt. Liiga napilt.
Seoses töö tegemisega.
Treeneriteemad on väga päevakorras ja ma täitsa igatsen seda asja. Ma tunnen kuidas lähiajal võiks leida mingi variandi, et saaks natuke grupitunde anda ja oleks õpilasi, keda võistlema viia. Ma võiks rahumeeli alustada täitsa algajatega ja siis samm haaval nendega tööd teha. Nagu ma ponikoolis lastega tegin. Arengu nägemine on väga motiveeriv. Õnneks on hetkel 3 noort kabjalist, kes peaks kõik hakkama tuleval hooajal võistlema. Veebruaris on kohe esimesed võistlused, aga ma kardan, et sinna me ei jõua. Plaanis oli märtsi alguses minna.
Ainuke jama on see, et ma ei taha draamat. Ei taha jagelemist, vaidlusi või intriige. Mul ei ole võimalik päris oma asja kusagil ajada ja seega oleks vaja leida koht kusagil koostöö vormis. Aga ma tõepoolest tahaks, et tegu oleks normaalse koostööga.
Kui on erimeelsusi, et need lahendataks läbirääkimiste teel. Et oleks ausus ja avatus. Igasugune susserdamine ja selja taga ussitamine ei ole minu teema. Ma ei oska ega jaksa sellega tegeleda. See on vastik. Üks võimalik variant on ehk lähiajal tekkimas ja ma kavatsen omalt poolt ka liigutusi teha, et asja uurida. Aga kas, mis või kuidas, näitab aeg.
No comments:
Post a Comment