EMS

Eelmisel reedel juhtus nii, et leidsin ennast EMS trenni proovimas. Juttude järgi on see ülilahe asi, võtab aega 20 min aga vastab kolmele tunnile jõusaalitrennile. Pärast veel kolm päeva keha teeb tööd ja põletab rasva jne jne. Mind meelitas see 20ne minuti jutt, sest kui tõesti trenn ise on kiire ja intensiivne ning mõju on pikem, siis ma ehk isegi jõuaks  2 trenni oma nädalasse mahutada. Trenni tegemise vajadus on aga hiigelsuur, seega nii ma siis seadsingi sammud proovitrenni.


Kohale minnes täitsin ankeedi ja siis juhatati riideid vahetama. Kohapealt anti särk ja retuusid. Jalga jätsin sokid (teine trenniline oli paljajalu aga ma ei taht). Siis pritsis treener meie "kalipsod" märjaks ja aitas meile selga. Tiris need "100" rihma kinni, mis igal pool olid ja valmis me olimegi. Dioodis olid eraldi piirkondadeks jagatud ja nii sai mahvi jupphaaval peale keerata just sinna, kuhu vaja.


Esmalt oli soojendus. Algus oli tore aga siis kästi kiiresti paigal joosta ja see ajas mul kopsu kokku. Mulle kohe ei meeldi seda sorti trenn, kus vererõhk üles aetakse ja mul veremaitse suhu tuleb. Aga ellu jäin. Kuna kogu soojenduse käigus tuksus ka impulss kergelt keresse, siis oli hästi tunda, kuidas tõesti vaid 5min liigutamisega terve kere soe oli.
Siis hakkasid harjutused ja volüümi keerati juurde. Ma itsitasin ja ohkisin vaheldumisi terve aja. Harjutused olid tehniliselt lihtsad, aga kuna keha kästi hoida kogu aeg mingis kindlas asendis, siis töötasidki kõik jupid kogu aja. Kui peale viimast planku treener ütles, et nüüd ongi kõik, siis taipasin, et ega ma polekski vist eriti kauem enam jaksanud. Mõne minuti ehk veel, aga siis ma oleks olnud täitsa surnud. Nahk leemetas, kere oli väsinud ja hullem nälg kallal. Kohapeal olid olemas ka kõik pesuasjad, seega ei pidanud ise midagi kaasa vedama. Väga mugav.


Tööle tagasi kõndides oli tunda, kuidas samm on raske. No ikka päris raske. Aimasin juba, et järgmine päev on jalad valusad ja ma ei eksinud. Laupäeval olin puhta sant. Pühapäeval natuke parem ja täna juba enam-vähem, ehkki reielihased annavad igal sammul ikkagi tunda. Ma ootasin tegelikkuses, et olen üle kere nagu trammi alla jäänud, aga ei midagi. Reielihased ongi ainukesed, mis valusaks läksid. Ülejäänud kohad on tuntavad ja kui I natuke mudis, siis oli tunda seda trennivalu, mitte pingevalu. Liigutamisel valus ei ole, ainult selgem "teadvustatus" on.


Otsustasin, et proovin ühe paketi, ehk 5 nädalat seda trenni. See on piisavalt pikk aeg, et aimu saada, kas ja kuidas see asi mulle meeldib ja mõjub. Ühe korra pealt ei taha ma veel mingit seisukohta võtta.