On vaja tervet küla, et kasvatada last.
Ma olen miskipärast ikka ja jälle selle üle juurelnud, et miks selline ütlus. Tänapäeval ju kõik räägivad, et laps on kodu peegel ja kodune kasvatus lonkab ja siis ongi meie lapsed nagu pöörased.
Juhtusin FB koertegrupis ühte postitust lugema, kus täiskasvanu andis sõbraliku soovituse selle grupi liikmetele, et kui lasete oma lapsed koeraga jalutama siis ikka rääkige, kuidas on ohutu ja viisakas jne oma pisikese minikoeraga jalutada. Iseenesest jutt hea ju, aga kallid täiskasvanud.... ÖELGE SIIS MIDAGI ISE KA! Lapsele on oluline VAHETU, olukorraga seostuv lahke ja soe õpetus. Mis see ema või isa rääkimine takkajärgi ikka aitab.
Lapsed on ÜHISKONNA peegel, mitte ainult kodu. Igaüks on nii hirmsasti küüned ainult enda poole ja kui midagi kusagil lonkab, siis ainult näidatakse näpuga, selmet minna ja aidata hea nõu või vajadusel ka jõuga. Pidevalt räägitakse, et lapsed ja noored on vastutustundetud.. Aga kui nad näevad iga päev ja kogu aeg avalikus ruumis täiskasvanuid, kes väldivad vastutuse võtmist. Enda eest jah võetakse, aga ühiskondlikku vastutuse tunne on surnud. Kui midagi juhtub, keertakse pea ära ja vaadatakse mööda. Pole minu mure....
Aga just see on see, mis õpetab meie kõigi lastele hoolimatust, ükskõiksust ja isekust. Kodus võib ju rääkida, mis on õige, õilis ja austusväärne, aga kui ühiskond iga päev näitab hoopis teist palet, siis õpib ka kõige visam tegelane lõpuks ikkagi huntidega koos uluma. Ehkki see hudi metafoor on tegelikult täiesti kohatu, sest erinevalt tänapäeva inimesest on huntidel väga kindel karjahierarhia ja igaüks annab oma panuse karja hüvanguks.
Igatahes.. Kuidagi torkas see mõte hetkel ja panin kirja. Mõeldes kasvõi oma mugulate peale, siis nad veedavad oma noore ea kohta väljaspool kodu ikka väga palju aega. Alates 3ndast eluaastast veedab üks tavaline eesti laps kodus oldud ajast enamuse magades. Päeval on ta kas lasteaias, koolis või huviringis. Seega....
No comments:
Post a Comment