Vaidlust ja paksu verd minu harrastaja staatuse üle on olnud kaua ja palju. Lausa naeruväärselt palju arvestades fakti, et ma ei ole peale ülikooli minekut ratsaspordis kohe mitte midagi saavutanud. Oii valetan, 2010 võitsin veskimetsa harrastajate karikasarja ära, aga see on ka kõik. Kogu see minu ratsutamine peale ülikooli minekut on olnud üle kivide ja kändude. Üle suurte ja väga suurte kivide. kas pole olnud raha ja peale D sündi pole olnud ka julgust. Peale J sündi aga pole lisaks julgusele olnud ka tervist. Aastast 2014 on mul ratsanetis 5 TS tulemust ja 3 KS. Parkuurid on 75-90cm, millest puhtaid 3 ja 4kp-ga 2 sõitu. KS olen võistelnud nüüd viimase 15 aasta jooksul 2 korda. Micastroga noorponide tsempionaadil A5 ja NH4, kus ma jäin A5-s eelviimaseks ja noorte skeemis viimaseks, seega saavutus missugune :D ja nüüd siis see skandaalne ratsakoolide meistrikate ABC1, kus sain 2 koha. Aga sellest hiljem.
Igatahes. Ainus, mis mul on, on ports teoreetilisi teadmisi ja oma üsna kindel ja selge nägemus kuidas ja mida teha ning oskus seda ka seletada ja teisteni viia. Julgustada ja aidata. Teisi, aga mitte iseennast kahjuks. Ja ma olen üsna kindlalt oma liistude, ehk siis algõppe ja madalamate klasside võistlemise õpetamise juurde jäänud. Ma tunnen oma piire ja kui ma näen, et õpilane on jõudnud sinnamaani ning on potensiaali, tahet ja võimalusi kaugemale minna, siis ma leian selle koha, treeneri ja tee talle. Või vähemalt püüan seda teha. Võibolla see ongi minu viga, sest mul pole õnnestunud oma õpilasi ponikarikale viia enne seda aastat ja hetkel vähemalt ei ole me seal just eriti edukad.
Aga see selleks... olen ma treenerina milline ma olen, sel pole hetkel vahet. Ainult see fakt, et mul on atesteering, oleks justkui määrav. Aga tegelikult.... minu enda ratsutamise jaoks pole sellest ju ometigi kuigi palju tolku. Mu keha lihtsalt ei tee neid asju, mida ma tean, et on vaja teha. Ja oma hirmudest ma pole ka osanud jagu saada. Ratsutamisel on sees aastate pikkused pausid. Nüüd enne uuesti alustamist oli vahe 2 aastat. Head püssi hobust pole mul ka kunagi olnud. Mina ise pean ennast igast otsast tädiratsutajaks. Isegi mitte harrastajaks, vaid just tädiratsutajaks, sest erilist sportlikku ambitsiooni mul ei ole ning isegi kui see korraks tekib, siis nullib selle kohe ära kas minu tervisehädad või hirmu suured silmad.
Aga ometi jään ma ikka ja jälle siin-seal inimestele hambusse, kui tahan ka omasuguste seltsis võistelda. Ehkki mul tõesti ei ole erilist võidujanu või ambitsiooni tutikuid püüda, siis omati tahan ma seda tunnet, et ülesanne oli mulle jõukohane ja ma sain jätta võistlusplatsile endast kõik ja siis veel natuke. Üle oma varju ei suuda meist keegi hüpata. Miks peaksin siis mina seda üritama. Kui ma juba valged püksid jalga tirin, siis tahan, et mul oleks vähemalt võimalus endast maksimum anda ja mitte haledalt hävida.
Käisime 6.05 meie väikese ratsakoolikesega ka niidus Ratsakoolide MV-l võistlemas. Oh seda pasarahet. Proua peadirektor kargas mulle kohe hommikul turja, et kuidas ikka mina seal võistlejana kirjas olen. Eneselegi üllatuseks jäin täitsa rahulikuks ja selgitasin kõike seda, mida ma ka siia kirjutasin. Argument "aga sa ju annad trenne... sul on atesteerin..." tõesti ei mängi minu jaoks hetkel rolli. Mina tean oma hinges, et ma pole 2a ratsutanud ja mu puus on kõver ja valutab jne jne. Ühegi reegli v juhendi vastu ma ei eksinud. Sekretär võttis mu ülesandmise vastu ja nii oligi.
Ilmselt olen ma inimesena üsna palju kasvanud, sest eneselegi üllatuslikult suutsin ma selle "armsa" vestluse oma hingest kõrvale jätta. Selleks hetkeks vähemalt.
Aga päev polnud veel läbi. Kui läksin ise saapaid jalga panema ja redikat selga, siis selgus, et jalad on paistes nagu pakud ja saapad kinni ei lähe. Tiri ja suru palju tahad- no ei lähe. Aili kamandas mu seliti maha ja jalad taeva poole püsti ning tiris jõuga lukud kinni. Siputasin nagu kilpkonn seal ja saime kõik kõhutäie naerda. Saapad jäid terveks, mina mitte. Niipea kui ma püsti tõusin oli vasak jalg hoobilt krampis. No ikka tükkis mis tükkis. Aili vana jõujuurikas pani mulle õla kanni alla ja tõstis mu sõna otseses mõttes Raatusele selga. Assa vana kui valus mu jalg oli. Raputasin ja lõdvestasin, venitasin ja mudisin niipalju kui sain. Sooja tehes oli iga kord jalga hobuse vastu pannes tunne nagu lõikaks noaga. ja no loomulikult paksuke Raatus ei kinkinud ka ühtegi sammu niisama. Kohe üldse mitte.
Võistluspoolele paistis aknast päike. Seal oli peegel ja plakatid. Kõik ilmselgelt tahtsid raatust nahka panna niiet see püüdis ära põgeneda. Ja kohtunik oli tema arust ka paras draakon. meil läks jupp aega, et hobune veenduks vastupidises. Oii oli see skeem alles raske. Ütleme nii, et ma panin endast ikka 200% välja ja siis veel natuke. Igat sammu sõitsin edasi kogu jõust ja kogu kehaga, sest muudmoodi ma lihtsalt ei saanud. vasak jalg olitulivalus ja ega raatus sellest jalast ka suurt ei arvanud. Üllatuslikult ei vahtinud ma hobuse kaela vaid hoidsin silmad tähtedel. Iga galopisamm hoidsin hinge kinni, et kas nüüd kustub ära või teeb veel ikka ühe sammukese. Kui galopiosa läbi sai, siis hingasin kergendusega. 1 harjutus veel ja tehtud ta saigi. Ma ei ole vist kunagi varem elus nii selge peaga ja nii eesmärgipäraselt oma jõuvarusid võistlustel kasutanud. Seekord võin enda üle uhke olla, sest sinna platsile jäi minust küll kõik. Enam paremini ma ei oleks suutnud selles olukorras mitte midagi teha. Surusin ta nurkadesse, sirgetel hoidsin jõuga otse ja galopi pressisin ka samm haaval välja. Tõde on ka see, et sellist skeemi ma ei taha vist kunagi enam sõita. See oli nii raske. Aga hea on teada, et ma olen selleks tegelikult võimeline. Võimeline üle olema säärekrambi valust, väsimusest, valutavast puusast ja punnsilmsest hobusest. See iseendaga hakkama saamise kogemus oli just see, mida ma vajasin.
Siis hakkasid parkuurid. Jalutasime 70cm rada kui trehvasime rajal stjuuardiga. Küsisin, et mitu korraga soojendama saab. Vastus: max 10. Selge. Arvestasime selle teadmisega. Soojendama minnes selgus aga, et hoopis 6 lastakse korraga. Okei, ootame. Ühel hetkel oli platsil 4 hobust. Nimekirjast soojendama minejatest oli 1 poni ja siis meie. Küsisin et no 4 neid on, +see 1 ja siis meie peaks ju ka juba mahtuma. Sain vastuseks, et ei, see 1 tuleb enne. Aga teda ei tulnud ega tulnud. Küsisin siis et aga mis siis saab, kui ta ei tulegi?? Et me siis ei saagi sooja teha või? Stjuuard väitis ainult, et soojendama saab nimekirja järgi ja miks ta ei peaks tulema. hobune on olemas ja alles sõitis, seega ta kohe tuleb. No tore, aga miks meie ootama peame, kui me mahume ju nagunii. vahepealoli kohale jõudnud ka võistluste korraldaja proua direktor kes samuti ütles, et see on nimekirja järgi, mitte arvu järgi. Eks me siis ootasime. Saime 5min sooja teha, mida oli ilmselgelt vähe, aga no kuidagi saime hakkama. lapse sõit läks muidugi aia taha, aga mis seal enam.
Korra kihvatas, et ütles ühele oma tuttavale, et kuule.... sul hopbune soe, oota ka viimase sekundini ja tee siis 2 hüpet ja mine starti, vaatame kas siis ka sinust järgmisi soojendama ei lasta. Aga no lolliga ei maksa vaielda, tirib su oma tasemele ja võidab kogemusega.
Kui 80cm hakkas, siis sain veelkord peapesu selle eest, et üks neiu oma rendiponiga oli starti lubatud. Nimelt on see poni täkk ja laps treenib Järvel. Selle poniga ta aga ratsakoolis ei käi. Otsisin sellele ponile just sellepärast rentniku, et ta on igati lahe poni, aga täkk ja seega pole minul temaga midagi peale hakata. Kuna meil oli hobuseautos 1 vaba koht, siis ütlesin talle, et kirjuta ja küsi, kas sa tohid oma poni niitu kaasa võtta või ei tohi. Ratsakooli poni ta ei ole ja seega mina tema eest kosta ei saa. Neiu kirjutas ja sai vastuseks, et ta on registreeritud ja nii ta kaasa tuli. Soojendusplatsil aga kargas korraldaja taaskord mulle turja, et kas ma ikka tean mis tingimused on ratsakoolile. Et täkku ei tohi olla ja mis see lapiline siis siin teeb? Selgitasin, et jah, meie autoga tuli, aga laps andis end ise üles ja pidi küsima selleks luba sekretärilt, kes peaks oskama ju ometigi seletada, kas saab osaleda või ei saa. Et mina ei saa ju ometigi vastutada selle eest, mida sekretär lubab või ei luba. Mul ei ole ka aega ega jaksu kõigi Järve talli sõitjate eest vastutada.
Rohkem minuga rääkima ei tuldud.
Oma skeemi ponnistuste eest teenisin 64% ja teise koha. Autasustamisel surus korraldaja mul kätt ja soovis palju õnne. Tänasin viisakalt ja mõtlesin endamisi, et milleks ometi oli seda tralli vaja. Kas tõesti oli see pingete maandamine minu peal ainult sellepärast, et mul on atesteering või sellepärast, et ma kunagi ise niitväljal ju käisin. Johhaidii sellest on ju 15 aastat möödas... Ma tean jah, et olin üsna nõme pubekas, aga võiks juba üle saada.
Tore oli aga see, et Aili sai 70cm ka II koha. Täiesti teenitult! Ta oli megatubli. kahepeale kokku teenisime me meeskondlikult 7p. Kuimeie kolmas liige poleks parkuuri ära unustanud, siis vb oleksime meeskondliku tädiarvestuse äragi võitnud, sest I ja II koht olid 8p ja meie 7ga siis meeskondlikult 3ndad. Aga no jumal tänatud, et ei võitnud. Siis oleks kindlasti ma veel ühe sõimu saanud :D
No comments:
Post a Comment